Vaike Kupper on talletanud mälestusi möödunust luulevormis

Kruglitsa vangilaagris 10.12.1952

Vist pole veel muutunud tuimaks,
sest alles on hell mu hing –
miks muidu kui piinav janu
kuum igatsus valdab mind.
Kui taevas kõrge, puud õitevaus
ja maa täis rohelust,
kui ükskõik kus viibin, leidmata rahu,
kui ööselgi ahistab tusk,
siis kodumaad ja Sind ma igatsen üha
kui imelist ja suurt,püha.
Jäänd alles veel ARMASTUS, LOOTUS JA USK.

# # #

Kui süda kurb, meel nii mõru,
et nägu piirab, pigistab nutuvõru.
Kui on ahastus ja meeleheide
ningei lohuta ükski ajaviide.
Siis unustan kõik,mis on mu ümber,
et see,kus viibin,on vangikamber.
Ma annan oma mõtteil’vabadusetiivad,
mis mind avarasse maailma viivad,
kus olen eemal piinade,murede,rõveduste maast
ja näen nõiduslikku und -kaunist,ilusast.
Mu vaimusilma ette kerkib lainetav meri,
tugevalt tuksub mul soontes veri.
Paat lõikab lainetest läbi,rand läheneb
ning peagi mu sõiduk kauni kaldaga ühineb.
Kui palju sinililli!Päiksesära,
kõikjal puhtus,kord,omapära.
Palju on muretut naeru ja lõbusaid naljatusi,
rõõmsaid laste ja noorte kiljatusi.
Näen mehi,julgeid ja tugevaid,naisi nägusaid,saledaid.
Mulle meenub :see on vaba rahvas vabal maal,
kes elab vabalt,kartmatult,mureta.
Kus ei tunta sovjette,kolhoose,sovhoose,
rahvakohtuid,vangilaagreid,“ukaase“.
Seal on inimene – tõeline Inimene,
mitte vangilaagris hääbuv sunnitööline.
Puudub seal vaesus,mure,nälg,
kindlalt sammub töötaja jalg,
kutsub põllumeest oma põld –
esibanemate hoolega haritud muld.
Kui ilus,armas oled Sa,
mu igatsuste,unelmate Eestimaa,
mida Kalev sortsidest kord vabastab!

# # #

Tean,jälle veritsema hakkab haav –
mu sõnadest siis elustuvad varjud.
Ka kõige õudsemast,mis olla saab,
mu värss ei sosista sosista,vaid karjub.
Kuid minu sisemine jõud mull`ütleb tasa:
Sa andesta ja armasta,
siis saad kõik halva unustada.

1 9 5 4. A A S T A

Üle pika sunnitööaasta
sain kõndida taas koduõues.
Mõte vaikselt noorusaegu taastas
ja süda lõi ärevalt põues.
Ma käisin läbi majade read,
kus elasid nüüd vaid võõrad.
Kõik sugulased ja sõbrad head
olid selja kodule pöörand.
Mu kodu Veimari nii lähedane ja tuttav
oli nüüd tühjust täis.
Et inimenegi möödaruttav
mingi uustulnukana näis.
Lossi taha oli kerkinud uusigi maju
silm uut märkas mitmelgi teel
ning äkki sääl mu süda tajus
on jäänud midagi alles veel!

Äkki tänutunne mul täitis rinda,
et oleksin end mullale visand
ja suudelnud Eestimaa püha pinda
ja tänanud Taeva Isa.
sain kõndida

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google+ photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google+ kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s