Rõõmuhaldjas

Juba mitu päeva paistis päike hommikust õhtuni. See tegi kõiki rõõmsakas.
Aias pingil istus üks kurva näoga tädi. Kõik,kes teda nägid, läksid kiiresti eemale, sest nad kartsid kurbust.
Keskpäeval tõi postikandja ilusate lilledega, rõõmsa telegrammi sellele kurvale tädile. Kõik ootasid nüüd tema naeratust, aga seda ei tulnud.Ikka istus ta kurvalt.

Ühel hommikul oli lilleke tema akna all kaunid õied avanud, et kurb inimene muutuks rõõmsamaks ja naerataks, -aga see kurb tädi jüi muutumatuks.

Järgmisel hommikul, kui Vanaema väikese Mikuga jalutama läks, istus see kurb tädi jälle aias pingil. Pingi lähedal oli liivakast. Just sinna tahtiski pisike poiss mängima minna.

Vanaema kutsus pisikest Mikku RÕÕMURAASUKS ja – see ta oligi.

Veidi aega liivakooke küpsetanud,tõusis Mikk otsustavalt ja läks kurva tädi pingi juurde. Tädi ei näinud teda märkavat. Pisike rõõmuraas aga ei olnud asjata RÕÕMURAASU nime saanud. Ta võttis kinnipigistatud peokese põlletaskust ja ulatas kurvale tädile: “Annan Sulle selle rõõmu, tahad?“ ise toetus usaldavalt tädi põlve vastu. Ta vaatas oma imeliste, naeratavate silmadega kurvale tädile otsa ja jatkas: “Tule nüüd minuga mängima! Mul on Sinu jaoks juba kook küpsetatud, hästi magus“ ja väikese inimese pisike käeke oli nagu kogemata kurva tüdi pihku sattunud. “Kuidas on Su nimi, väike sõber?“ küsis kurb tädi.
„Vanaema ütleb-RÕÕMURAAS, aga muidu olen ikka Mikk“ Kurb tädi naeratas ja võttis Rõõmuraasu põlvedele. Mikk jutustas tädile oma kõige ilusamaid jutte, neid tal oli,sest vanaema oli Mikule lugenud päris mitu juttu,

Kõige toredam oli lugu väikesest rõõmuhaldjast, keda ainult vähesed ise näha saavad. See on üks pisike, kullavärviliste lokkide ja rukkilillesiniste silmadega poisike. Ta on imetilluke. Tema aina hullab ja tembutab.

Kord tahtis Mikk mereliiva oma mängupaika tassida. Kuidagi ei jõudnud liivaga kohale. Väike, vallatu rõõmuhaldjas puhus selle enne kühvlilt, kui Mikk märgatagi jõudis.

Teinekord, kui emme Mikule magusa koogi andis, ampsas rõõmuhaldjas sellest peaaegu poole. Mikuke nägi, kuidas haldjas lendas tema koogitükiga puu otsa.

Hommikuti, kui Mikk silmad avab, istub haldjas voodiäärel ja naerab nii valjusti, et Mikk peab kogu päeva seda naeru kaasas kandma. Seda on nii palju!
Poiss ise arvab, et naer läheb tema sisse mõlemast kõrvast ja seepärast hakkabki tema sees helisema.
Kõik, kes nüüd juhtuvad alnast vaatama või aiast mööduma, ei näegi seal enam kurva näoga tädi. Aiapingil istuvad kaks lõbusat sõpra-naeratav tädi ja väike rõõmust helisev Mikk. Nad aina naeravad, sest RÕÕMUHALDJAS tuli aeda.mängima.

Leelo Vau 22. juuli 1987

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google+ photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google+ kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

w

Connecting to %s