Suveöö

Inimlaps, sa peatu korraks
naudi vaikust, suveõhtul omad võlud,
loodus selleks kaasa aitab.

Pisi- tasa hiilib vaikus,
külla tuleb öine elu.
Puud ja põõsad päevaelu
öise vastu vahetab.

Koguda on on vaja jõudu
päikselõõmas vasru panna.
Ärkamas on loomad, linnud,
kellel öine eluviis.

Põõsa varjust ilmub juba
siiliema pojaga.
Siiliema nina tõstab, mingit lõhna tundes,
küllap pererahvas mõne pala jätnud trepi kõrvale.

Siiliema, nina märg, kunagi ei vea alt
piimakauss peagi tühjaks söödud sai,
leivapala peale maitstud,
Suunduti siis peenravakku

Võiks vast leida mõne nälkja
maiuspalaks siilile, tänuks pererahvale.
Ärkavad ka öised linnud
kaugelt kostub näpi krooks
öösorr ja mudatilder oma laulu häälde seavad.

Ega öine laul saa kaua kesta,
pikukec see suve öö.
Õrnalt idataevas helendama lööb.
Koit ju hämarale ulatamas kätt.

Inimlaps, sa naudi elu
seniks kuni antud sul
Armasta ja tunne rõõmu,
kes sõdamele kallis.

Erich Maasik
30.juunil 2017