Kõhumured

Jänes juba hilisõhtust 
toidupoolist otsib, jookseb kärmelt
siia- sinna rohukõrsi otsides.
Peab ju ruttu tegema,
sest Talvetaat ei mõista nalja,
peagi needki rohukõrred
lume alla matab ta.

Eemal kaugel metsaveerel
luusib vana rebane.
Kõhust kostab korinat
hiirepiuksust kõvemat.
Kõht on tühi, meel on täbar,
lumi katmas hiireurud.

Taamal , kaugel metsa taga
liivakünka sees uruke on rebasel.
Poole sellest juba suvel
mägraonu omastas.
Nüüd ta urus põõnutab,
las sadada, saab magada
rasva jätkub kogu talveks.

Loodus juba nõnda seadnud, 
kellel uni , kõht on täis.
Kellel kõhutühjus mureks,
kellel pere vaja toita.
Nälg see pole naljaasi
seda reab ju iga lojus.

Peagi koopas lärmiks läheb,
mägraonu üles äratab.
Millal küll see vaikus saabuks,
uni alles alguses.
Rebaspoistel lärmi jätkub,
ema jahil, isa jooksus,
tühi kõht see pilli lööb.

Miks te nõnda lärmate
ei lase mul siin magada?
Minge metsa, suured poisid
kisast ei saa kõhtu täis!
Jagas oma õpetusi
mägraonu unine.

Kuulda võeti õpetust,
mindi ise jahile..
Olgugi, et raske oli
lumi vaat et nabani, 
aga hiir see kinni püüti
suurest ema abile.
Kui kõht on täis,
siis tuju hea,
siis rõõmumängud jätkuvad.

                       
                     Laulasmaal 2013