Vaike Kupperi valusad mälestused

Elas kord Läänemaal Vana-Vigalas Viimari  talus HAAVA  ALEKSANDER, kellel oli poolatarist naine Katazyna ja 4 last: Kalju, Mihkel, Vaike ja Laine. Aasta oli siis 1939 -1941.

Algas II Maailmasõda. Isa Aleksander oli vallavanem Vigalas – Kivi-Vigalas ja Vana- Vigalas. Meie kodu rünnati tihti vene sõdurite poolt. Kõik noored mehed põgenesid metsa. Meie kandis olid suured sood ja rabad.

Olin väga julge tüdruk, mind kutsuti „metsikuks Dingoks” ja „Bämbiks”, kuna mulle meeldis palju metsas kolada. Isa usaldas mind minu julguse tõttu ja pani mind metsavendi aitama -süüa viima metsavendadele. Leiba, saia, mune, võid, liha, ka aedvilju – mida jaksasin kanda.

Sõda muutus ikka ägedamaks. Metsavennad ja vene sõdurid pidasid lahinguid. Saabus okupatsioonide vahetus. Tulid sakslased. Algasid jälle tapmised ja arreteerimised. Mina olin jälle metsavendadega seotud. Sain lõpetada Peru Mittetäieliku Keskkooli, kui mind arreteeriti.

Sõjatribunali poolt määrati mulle surmanuhtlus, aga kuna olin alaealine, siis muudeti karistus rangereziimiga vanglasse 10 aastaks + eluaegne asumine.

Isa tapeti elajalikult. Tal olid nina ja kõrvad ära lõigatud, käed olid koos pintsakuvarrukatega otsast ära väänatud, sääre lihased rippusid kandadeni, kõht oli lõhki lõigatud, põhku täis topitud ja okastraadiga kinni tõmmatud, rinda oli kõrvetatud suur auk, kust oli voolanud inimese rasva pintsaku tasku, kus oli imeilus taskupeegel, mis oli paksu inimese rasvaga koos ja haises kohutavalt, sest need Vigala valla töötajad olid 3 kuud mulla all olnud Troi väljakul olnud. Keegi mees avastas mulla alt välja paistmas riide tükki. Siis sakslased kaevasid haua lahti. Neid mehi oli 11 ühes hauas.

Mina olin siis 10-aastane. Ei ole võimalik kirjeldada, mida tundsin, kui seda nägin. Ma ei suuda kohtumistel mälestuskastide näitustel sellest rääkida.

Mind arreteeriti, kui tulin õhtul kinost ja viidi otse Pagari tänava vanglasse, kus olid hirmsad piinamiskambrid. Paari kuu pärast sai minust I grupi invaliid. Mind piinati piinamiskapis, mis oli 70cm korda 70 cm. Süda ütles üles. Kuna olin alaealine, hoiti mind invaliidide laagris. Ei mäleta, kui palju neid laagreid oli, kus viibisin. Mul oli ka õnne, mind hoidsid vabad arstid ja sanitarid, kuna oskasin teha ilusat käsitööd, mida oli mu ema mulle õpetanud.

Stalini surma järel vabastati väga palju vange. Ka mind vabastati 1948.a. juulis alaealisena ja I grupi invaliidina. Olin Kargapoli laagrites Arhangelskis. Muidugi ei vabastatud mind Eestisse, sest olin määratud eluaegsele asumisele Abakani Krasnojarski kraisse. Tee peal õnnestus mul põgeneda eseloni, mis sõitis vabastatud meesvangidega Baltikumi. Kui rongiuksed avanesid, seisid mitu meest uksel. Nad haarasid mind kätest, tõmbasid  vagunisse ja peitsid istumise kasti. Nii sõitsin Leningradini kastis. Tallinna jõudsime pimedas hommikupoole ööd.

Üks vang, kes oli Tallinnast pärit, sõidutas mind Kadriorgu sõbranna juurde. Nad ehmatasid väga, kui ma ütlesin, et põgenesin laagrist.