Tagakiusamine

Ma ei mäleta, et mind oleks alg- või keskkoolis käimise ajal taga kiusatud. Mäletan ainult seda, et mu ema ei väsinud meile kordamast: “Kui sinult isa kohta midagi küsitakse, siis ütle alati, et isa on surnud.“ Nii ma ka tegingi.
7-klassilises koolis käimise ajast tuleb üks vahetegemine siiski meelde. Lastele, kes olid talviti internaadis, oli ette nähtud teatud koguses toidunormi toomine. K.partei rakukeste ja vaesemate vanemate lastele hüvitas kool nende toidunormi maksmise. Minu emale vastu ei tuldud. Ema tundis ennast solvatuna ja ära tõugatuna.
Kolhioosiaastatel ei saadud ju üldse palka, pealegi polnud meie peres mehi. Sel ajal, kui teised pered elasid normaalset perekonnaelu, tuli minu emal aeg-ajalt ülekuulamistel käia, täita mitmekordseid peale pandud norme, käia ülejõukäivatel metsatöödel ning olla avalikult tunnistatud rahvavaenlaseks.
Vahemärkusena olgu öeldud, et siiani ei ole Eesti Vabariigis peetud vajalikuks rääkida avalikult sellest perioodist, mida pidid üle elama arreteeritute pered, kelledel õnnestus 1949.a. küüditamisest maha jääda. Nende inimeste jaoks algas Siberi elu –Eestimaal.
Nüüd siis tagasi reaalsusesse.
Jälitustegevusega puutusin esmakordselt kokku pärast abiellumist. Elasime majas, mis oli enne sõda kuulunud minu abikaasa vanematele. Maja võeti neilt üle ning nende pere tõsteti sealt välja, andes neile vastu niiske ja külma keldrikorteri. Pereisa sai kohe infarkti, abikaasa õde läks klassiõe juurde elama, abikaasa koos emaga asus elama võõra maja keldrisse. Abikaasa jäi kopsudega haigeks, ema aga suri.
15-aastane õppis ja töötas ennast ülesse. tal õnnestus ka hiljem 10m2 suurune kööktuba oma vanemate masjast tagasi saada – üürikorterina.
Abikaasal oli muretsetud ka autoloks, garaaz oli ehitatud naaberhoovi territooriumile.
Suvel, puhkepäeviti, sõitsime ikka maale – minu koju. Nii uskumatu, kui see ka polnud, olid nuhid varahommikuti, kella 6-7 paiku, alati platsis. Tavaliselt jalutas üks tundmatu mees tänaval, teine garaazide ees. Meiega juttu ei tehtud. Linnas kusagil märkasime, et meid jälitab üks sõiduauto. See kestis tavaliselt Maarduni, ikka teatud vahemaad hoides, siis pöördus masin tagasi. Nii kestis see kolmel suvel, mis me Kalamajas elasime.
Tänase päevani ei tea ma, millega me sellise tähelepanu olima ära teeninud. Mu abikaasa ütles ikka: “Urve, arvesta sellega, et siin majas on ka seintel kõrvad ja sa pead sellega arvestama“.
Abikaasa kutsuti ka vahel ülekuulamistele. Arvasin, et selleks andis põhjust abikaasa õde, kellel õnnestus 1960.aasta alguses Rootsis oma onu ja onunaist külastamas käia.
Pärast ülekuulamisi muutus abikaasa kuidagi väga vaikseks, öeldes vaid, et uuritakse Rootsis elavate sugulaste tausta ja meie suhteid nendega.
Abikaasa palus, et ma Rootsi sugulastele meie elust täpsemalt ei kirjutaks, vaid niisama tühjast-tähjast heietaksin.
Mu abikaasa kannatas väga nende jälitamiste ja väljakutsumiste pärast, mis jätsid oma jälje tema tervislikule seisundile. Ta ei jõudnud ära oodata, millal me küll ükskord Mustamäele oma uue kooperatiivkorteri kättesaame.
Mustamäel elades me niisuguse jälitamise osaliseks küll ei saanud, kuid ühe põhjalikuma uurimistegevuse osaliseks küll.
See oli umbes 1970-ndate aastate algul. Ma olin siis juba omandanud ateljeefotograafi, laborandi ja retuseerija elukutse. Üks minu tuttav soovitas mulle tol ajal Siseministeeriumisse fotograaf-laborandi kohta, arvates, et mina peaksin sinna hästi sobima. Sealse tööga kaasnes palju soodustusi. Ise mõtlesin veel tookord, kas maksab ikka sinna „torkima“ minna, mul ju isa ja isa vend arreteeritud. Minu kartus osutuski õigeks.
Osakonnas olid kõik kooskõlastused olemas, puudus ainult siseministri kinnitus. Järgnes kohtumine siseministri hr (sm) Marko Tibariga. Mind võeti väga viisakalt vastu, koheselt tunti aga huvi minu perekonna tausta vastu. Vastasingi, et mu isa ja isa vend on arreteeritud ja ma ei tea neist midagi.
Härra Tibar võttis kohe ühendust vastava osakonnaga. Mõne minuti pärast luges hr.Tibar nagu jooksvalt lindilt ette temale edastatud andmed minu isa ja isa venna kohta. Lühidalt öeldes -minu isa ja isa vend on olnud riigireeturid ning sellepärast ei ole võimalik mind ministeeriumisse tööle võtta. Kahju küll, kuid ministeeriumis võivad töötada ainult puhta minevikuga inimesed.
See oli mule täielik sokk. Hakkasin nutma. Meelde jäi vaid see, et isa viimseks –surmalaagriks oli Norilsk. Mul oli tunne nagu oleksin mõni riiklik kurjategija. Ma ei mäleta, kuidas ma koju sain. Olin nagu mingis poolunes. Ime, et ma tookord auto alla ei jääniud. Alt hakkas verd tulema, neuroloog ütles hiljem, et seda võib vägatugeva närvisoki tagajärjel juhtuda.
Oleks see lugu sellega veel lõppenud. Mõni aeg hiljem kohtas mu abikaasa juhuslikult linnas oma kooliõde I-keskkoolist pr Valve Tibarit, kes oli abielus Marko Tibariga. Kui me elasime Kalamajas, elas ka Tibarite pere tookord seal ja me puutusime nendega aeg-ajalt kokku.
Pr Valve Tibar küsis abikaasalt, kas ta teab, et meie peret on Siseministeeriumi vastavate töötajate poolt põhjalikult uuritud ja jälgitud mõlema perekonna tausta. Muidugi seoses sellega, et ma hr Marko Tibari juures käisin. Ütles ka seda, et seni ei ole meie juurest veel midagi riigivastast leitud. Loomulikult ei oleks ta tohtinud sellest rääkida, kuid temas oli siiski säilinud veel inimlikud arusaamad.
Järgnevalt puutusin kokku oma minevikuga 1980.a., seoses Olümpia hotelli avamisega. Kutsehaiguste Kliiniku soovitusel olin lahkunud fototöölt ja omandanud vanemraamatupidaja elukutse. Kuulutati välja konkurss Olümpia hotelli raamatupidajate kohtadele. Otsustasin ka proovida. Tuli täita kõikvõimalikke ankeete, kus tuli ära näidata ka seda, et isa ja isa vend olid aastaid tagasi arreteeritud, samuti seda, kuhu nad maetud on, mida ma muidugi ei teadnud.
Ankeete kontrolliti mitu kuud. Kui ma siis vastuse järele läksin, öeldi mulle lihtsalt, et mind ei võeta sinna tööle –ma ei pidavat olema usaldusväärne. Seal pidi hakkama käima palju välismaalasi ning minul pidavat seal olema võimalus nendega kokku saada.
1981.a. sügisel üritasin veelkord võimatut. Minu uue elukoha lähedal Lasnamäel valmis „Kotka“ kauplusja sinna vajati raamatupidajaid. Tol korral asus Tallinna II Toidukaubastu Tallinna kohviku peal ja selle alla hakkas kuuluma ka „Kotka“ kauplus.
Järjekordselt tuli täita välismaale sõidu ankeet. Seekord ma seda enam täitma ei hakanudki. Küsisin eelnevalt, kas mul on üldse mõtet ankeeti täita, kui mu isa ja isa vend on aastaid tagasi arreteeritud. Vastus oli lühike ja konkreetne – sellisel juhul ei ole mul tõesti mõtet ankeeti täita, mind ei võeta nagunii tööle.
Rohkem ma eman ei üritanud ankeedi täitmisega endale tööd leida.

Urve Sild (Kala) – 07.01.1942
Ants Sild – 09.09.1936-05.05.1980

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google+ photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google+ kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s