Raamatutest

Juba varasest lapsepõlvest alates on raamatutel olnud minu elus tähtis koht. Raamatutest ammutame teadmisi ja raamatute kaudu on meil võimalus tutvuda võõraste maade, nende rahvaste, lindude ja loomadega.

Kui ma olin veel väike tüdruk kinkis ema mulle S.Marsaki „Vurrudega vöödiline“. Siis ilmus ka lastekirjanduse „Kuldne kodu“ sarjast „Pereema Aino“ (tekst M.Treffner, pildid R.Kivit) ja „Loomade pidu“ (tekst H.Laid, pildid R.Kivit). Sellest sarjast ilmus veel teisigi lasteraamatuid, minul olid ainult need kaks, seda armsamad nad olid.

„Pereema Aino“ -lugu väikesest tüdrukust, luges ema mulle ikka ette. Selles raamatukeses oli vähe teksti ja see jäi mulle kergesti meelde. Veel praegugi vaatan vahel selle raamatukese ilusaid pilte ja rändan mõtteis tagasi kaugesse lapsepõlve.

Tähtis on minu eelkooliealisel ajal saksakeelsel, suureformaadilisel raamatusarjal „URANIA TIERRAICH“, mis koosnes umbes 7-8 raamatust ja oli välja antud 1905. aastal Berliinis, kui ma õieti mäletan. Need olid väga heas tumepunases köites, kuldsete pealistähtedega raamatud, iga raamat 500-600 lehekülge paks. Need teatmeteosed olid väga heas trükis ning ning väga heal tasemel värviliste kui ka must-valgete fotodega raamatud.

Selle raamatusarja kinkis minu isale Küti mõisnike pere, kui isa käis Küti mõisas oma suure veomasinaga kaubavedusid tegemas. Tõenäoliselt teadis mõisapere juba siis, et neid ootab ees sõit Saksamaale.

Neid raamatuid võisin ma lõpmatuseni lehitseda. Ema näitas mulle ette, kuidas nende raamatutega ümber käia, et ma neid ei rikuks ega kahjustaks. See oli küll saksakeelne sari, kuid ema abiga sai mulle varsti selgeks, kuidas nendes raamatutes äratoodud teatud linde ja loomi nimetati ja millisel mandril nad elasid. Nii teadsin ma juba varakult Austraalia kängurutest, Madagaskari leemuritest, Aafrika elevandist, kaelkirjakutest, ühe- ja kaheküüruga kaamelitest, triibulistest sebradest, ninasarvikutest, põhjapõtradest, bambuskarudest ehk hiidpandadest ja teistest erlistest loomadest.

Piltide järgi said mulle selgeks ka gorillad, simpansid, paavianid ja teised ahvilisedki, kaslastest aga lõvid, tiigrid, gepardid ja teised selle liigi esindajad.

Lindudest olid eriti ilusad värvilise sulestikuga jaanalinnud ja papagoid. Sellest ajast peale on aga minu lemmikuteks suursuguse ja majesteetliku käitumisega pingviinid.

Kui ma olin kuueaastane, kinnistusid mu teadmised veelgi, kui ma esimest korda Tallinnas käisin ja vanaonu Eduard mind Tallinna Loomaaeda viis. Siis asus loomaaed veel vanal Lasnamäel Mäekalda tänaval.

Olgugi, et peres oli kogu aeg rahast puudus, püüdis ema mulle küll enne kooli kui ka kooliskäimise ajal igal aastal paar raamatut kinkida. Mäletan, et mul olid olemas juba enne kooli niisugused raamatud, nagu Vilhelm Mauffi „Väike Mukk“, August Jakobsoni „Ööbik ja vaskuss“, “Vennad Grimmi muinasjutud“ jt. Paljudel raamatutel on pühendus: “Urvele emalt“. Igal nääripeol saadud ilusas pakis oli kindlasti ka pühendusega lasteraamat.

Nii on 1951. aastal ema poolt mulle kingitud H.Chr. Anderseni „Inetu pardipoeg ja teisi muinasjutte“. 1952.aastal Ch.Perrault “Muinasjutud“ J.Karnauhhova“Jutustus üksmeelseist“ ja Arkadi Gaidari “Jutustused“, ikka pühendusega – Urvele emalt 30.dets.1952. 1953.aastal on ema mulle kinkinud V.Anasjani “Sevani kaldal“ ja Fr.R.Kreutzwaldi „Kalevipoeg“. 1954.aasta nääripühiks olen saanud Fr.R.Kreutzwaldi „Eesti rahva ennemuistsed jutud“ ja 1955.aastal oli mul õnn saada emalt „Üle õue õunapuu“ (Valimik eesti rahvajutte, -laule, mõistatusi ja vanasõnu).

Kui ma käisin juba Kulina koolis ja minu klassijuhatajaks oli III ja IV klassis õpetaja Helgi Tiigi, kinkis ka tema mulle sageli raamatuid. See oli väga tore komme.

16.05.1959.aastal on õpetaja Helgi Tiigi mulle kinkinud Ralf Parve “Suvepäevil Siverskojes“ pühendusega „Urvele hea õppeedukuse eest, klassijuhataja.

6.11.1953. aastal on õpetaja H.Tiigi poolt mulle kingitud “Vanake Hottabõts“, ikka pühendusega: “Urvele hea õppeedukuse eest klassijuhataja”.

30.12.1953.aastal on õpetaja H.Tiigi mulle näärideks kinkinud K.Zolotovski “Veealused soldatid“ pühendusega: “Urvele head uut aastat klassijuhatajalt“.
3.06.1954. aastal on õpetaja H .Tiigi mulle kinkinud “Kaks punast kaelarätti“, pühendusega “Teadus on kindlus, mis tuleb vallutada“
1954. aasta näärideks on õpetaja H.Tiigi mulle kinkinud Krisin Tsandri “Sada ruupiat“, ikka pühendusega: “Hoolsale ja korralikule õpilasele Urvele nääripühiks klassijuhatajalt“.
1950-ndail aastail oli koolis heaks tavaks kinkida raamatuid ka kooli õppenõukogu poolt, küll heade saavutuste eest spordis kui ka klassi või kooli eduka lõpetamise puhul. Kingitudraamatud olid sageli tundmatutelt autoritelt ja poliitilise kallakuga, kuid sellel ei olnud mingit tähtsust. Tähtis oli see, et last tunnustati ja talle avaldati kiitust ja tänulikkust raamatute kinkimise näol.

Mäletan, et kahel aastal, kui käisin VI ja VII klassis, korraldati koolis raamatupäevi. Esialgu kool ostis selleks eraldatud rahade eest raamatud kauplusest välja, hiljem saadi aga raamatute müügiga raha tagasi.

Mõlemal aastal oli kooli direktor Arnold Allik määranud mind raamatupäeva perenaiseks, kes pidi tegelema raamatute müügi korraldamisega.

1956.aasta raamatupäevalt on mul mälestuseks ostetud endale Juhan Liivi „Teosed“ ning 1957.aasta raamatupäevalt A.Kitzbergi “Valitud teosed“ I ja II osa. Meil oli peres küll rahast puudus, kuid igatahes võimaldas ema mul need raamatud osta.
Kõikidel aastatel, kui olin Kulina kooli internaadis, olin ma raamatukoguga „sina“ peal ja kasutasin kooli väikest raamatukogu.
Kulina 7-klassilise kooli 1956.-1960.aasta kooli passist (Rahvusarhiiv Lääne Virumaa-arhiiv) võib lugeda, et raamatute üldarv 1957. aastal oli kooli raamatukogus 1355 raamatut. Raamatute üldarvust moodustas poliitiline kirjandus 146, metoodiline 227, ilukirjandus 919, populaarteaduslik 63 ja venekeelne kirjandus 115 raamatut.

Olin juba suur tüdruk ja õppinud raamatuid hindama. Nii ma siis järgmisel neljal aastal, kui keskkoolis käisin, muretsesin endale raamatuid sarjast “Suuri sõnameistreid“ kui ka sarjast „Seiklusjutte maalt ja merelt“. Sellest vähesest rahast, mis ema mulle andis, ostsin ma ka raamatuid. Seetõttu tuli mul endal toidutegemisega rohkem vaeva näha. Mul oli ju maalt toodud juurikad ja kartulid omast käest võtta, samuti soolaliha ja kanamunad.
Ka majaperenaine (emapoolne sugulane) oli väga raamatualdis. Kui käisin Rakvere raamatupoes, mis asus turuplatsi ääres, tõin alati ka talle uue raamatu koju. Hiljem vahetasime mõtteid loetu üle. Veel paljudel aastatel, kui ma olin Rakveres läbisõidul, külastasin alati oma noorusaja raamatupoodi.

Edaspidi, kui ma juba ise ja ka ema Tallinnas elasime, sai ikka uudiskirjandust ostetud.

Kui algas raamatusarjade tellimine, tuli juba varahommikul „Rahva Raamatu“ ukse taha endid järjekorda võtta. “Rahva Raamatu“ kauplusel Tallinnas on minu elus olnud 35 aastat tähtis koht.

Tänu lapsena saadud huvist raamatute vastu, võtsin 1960.ndatel aastatel osa Tallinna Bibliograaiilia Klubi tööst. Klubis käisid koos kirjanikud, ajakirjanikud, kirjastuste peatoimetajad, raamatuhuvilised ja teised. See oli huvitav ja vaimu rikastav aeg.

Tänulikkusega mõtlen emale, kes mind juba lapsena raamatutega kokku viis ja minus huvi nende vastu äratas.

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google+ photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google+ kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

w

Connecting to %s