Perekonna hauaplatsidest Viru-Jaagupi kalmistul, kalmistupühadest

Mäletan, et olin unbes nelja-viieaastane tüdruk, kui ma koos emaga Viru-Jaagupi surnuaial käima hakkasin. Esimestest surnuaial käimistest on mul meeles eelkõige surnuaiapühad, kabeli juurde kogunenud suur rahvahulk ja palju hobusõidukeid surnuaia müüri ääres. Sõiduautosid oli siis veel vähe.

Pärast isa äraviimist 1944. aastal langes hauaplatside puhastamise, lillede istutamise ja hauaplatside korrashoidmise kohustus ainuüksi minu ema õlgadele. Kui isa veel kodus oli, siis viidi peaaegu igal suvel hobusevankriga surnuaiale liiva ja murumättaid. Liiva toodi tavaliselt Võhunõmme-Sae tee ääres asuvast liivaaugust. 1950-ndail aastail aitas liiva tuua ema vend Leonard, 1960-ndail ja 1970-ndail tõi liiva meie hauaplatsidele minu abikaasa Ants Sild. Viimase 30 aasta jooksul olen teinus seda mina ise või lasknud surnuaiatöötajal selle ära korraldada.

Meie perel oli Viru-Jaagupi kalmistul hooldada kaks hauaplatsi – oma perekonna ja vanavanemate hauaplats, samuti emapoolsete esivanemate hauaplats. Nii vanavanemate kui ka emapoolsete esivanemate hauaplatsid olid saadud juba tsaari ajal ja asusid kalmistu vanemates osades.

Perekonna hauaplatsi omanikuks sai aga minu isa -Erich-Johannes Kala 5.06.1936.aastal pärast esimese poja surma.

Hauaplatside aluse maa eest tasuti mitme valitsuse ajal, kuni nõukogude võimu täieliku kehtestamiseni.

1936. aastal meie perele eraldatud ja kinnistatud hauaplats oli kaheksa matmiskohaga ja asus kalmistu uuemas osas. Seal, kahel pool surnuaia siseteed asusid kõik ühesuurusega hauaplatsid. Meie perekonna hauaplatsi vastasküljele, üle tee, said endile viimse puhkepaiga tuntud maletaja Jaan Ehlvesti vanavanemad, Alma ja Jaan Ehlvest minu kodukülast. Nad olid minu ema head tuttavad. Mõned aastad tagasi maeti sellele hauaplatsile ka Jaan Ehlvesti kirjanikust vend Jüri Ehlvest.

Meie perekonna hauaplatsist ülejärgmise hauaplatsi omanikuks sai perekond Vaigurid, kuhu on maetud Kulina kooli kauaaegne õpetaja Leeni Vaigur, kes ka mulle koolitunde andis. Meie perekonna hauaplatsist nii lähemal kui kaugemal asuvad paljude minule tuttavate perekondade hauaplatsid. Ka minu esimene õpetaja Hildegar Meister Kulina koolist on maetud meie perekonna rahula lähedale.
Nüüd tagasi minu lapsepõlveaastaisse. Meie perekonna ja vanavanemate hauaplatsid olid aastaid minu ema hooldada, mina olin siis emale abiks ja toeks. Kui mina hakkasin koos emaga surnuaial käima, olid meie perekonna hauaplatsile juba maetud minu vanaisa ja minust kaks vanemat venda.

Mäletan, et aastaid kasutati kalmutähiseks murumättaid, mille esiotsa istutas ema punaseõielised begooniad. Hiljem, kui murumättaid enam ei kasutatud, piirdus ema kalmu tähistamisel ainult musta mulla ja begooniatega. Kui kalmukohtadele olid lilled istutatud ja hauaplats üle riisutud, riisus ema veel rehaga erilised ringid ümber kalmukohtade. Selle oskuse pärandas ema ka mulle. Tean, et Viru-Jaagupi kalmistul pole keegi kasutanud sellist kalmukoha märgistamist.

Ka teise hauaplatsi, kuhu olid maetud minu vanaema Leena Kala vanemad ja tema õemees, korrastasime samuti meie.

Kolmandal hauaplatsil, kuhu olid maetud minu emaema ning tema esivanemad, tuli meil hauaplats ainult üle riisuda. Selle hauaplatsi eest kandsid hoolt ema vand ja vennanaine.

Nii nagu praegu, oli ka nõukogude ajal suvine surnuaiapüha suur sündmus. Stagnaajal olid kalmistupühad suve l kahel korral – juunis ilmalik ja augustis kiriklik eelneva jumalateenistusega Viru-Jaagupi kirikus.
Mäletan, et ilmalike kalmistupühade korral pandi külade vahet käima isegi suur veoauto, mis siis külarahvast kalmistule viis. Veoautokasti kolme külge pandi istumispingid ja vahel ette nurkadesse noored kased.

See pere, kellel oli oma sõiduriist, läks kalmistule muidugi sellega.

Tavaliselt õitsesid sel ajal meie koduaias mitmed suve- ja püsililled, nii et külanaisedki käisid neid meilt viimas.

Suvine kalmistupüha oli maal elavatele inimestele, aga ka mujale elamaasunud sugulastele suur püha.

Juba sõit kalmistulegi oli omaette sündmus. Veoautokast oli rahvast täis, üle pika aja saadi jälle kokku ja tunti siirast rõõmu üksteise nägemisest. Kohale jõudes käis surnuaiaväravas juba vilgas kaubanduslik tegevus. Surnuaiaväravast kahele poole surnuaiamüüri äärtesse olid paigutatud müügilauad toidukraami ja magusaga. Isegi jäätisemüüja käruga oli kohal. Ei puudunud ka alkohol. Arvata võib, et nii mõnigi mees tuli kalmistule selleks, et koos sõpradega kangemat kraami pruukida ja meeste juttu ajada.

Vanaemale oli kalmistupüha suureks elamuseks. Sai omaste hauad üle vaadata ja tuttavatega kokku. Hing ja süda võisid rahul olla ja oli, mida kauemgi meenutada.

Kui olid kiriklikud kalmistupühad, viis August Kala (hõimlane kodukülast) oma vana autoga minu vanaema Viru-Jaagupi kirikusse jumalateenistusele. Viru-Jaagupi kirik oli vanaemale kodukirik, seal oli ta ristitud, õnnistatud ja vanaisaga laulatatud. Pärast jumalateenistust kirikus käidi kalmisul kalmistupühal.

Emal ja minul ei olnud soovitav kirikus jumateenistusek käia. Ema oli juba niigi rahvavaenlaseks tembeldatud ja tal oli „silm peal“. Ka mind oli koolis usuteemadel küsitletud.

Hilisematel aastatel, kui vanaema oli juba surnud ja ema elas Tallinnas, käisime aastaid emaga, ema õe, ema venna ja vennanaisega kalmistupühade eelsetel kokkutulekutel. Kui hauaplatsid olid korda tehtud, korraldasime alati ema vanemate hauaplatsil lahkunute mälestuseks ühise söömaaja. Selleks puhuks olid kõik midagi head kaasa võtnud.
Pärast koosistumist käisime veel kalmistul ringi. Kalmistu on püha paik ja pakub hingelist rahu kõigile. Oli meeliülendav jalutada surnuaial, kui kevad-suvine loodus tärkab ja surnuaed rõkkab lindude laulust. Kalmistu on justkui botaanikaaed, kus kasvab palju erinevate puude ja põõsaste liike.
Nüüdseks on saanud kõigest möödunust vaid minevik ja mälestus. Arvan, et ema ja vanaema võivad minuga rahul olla, et ma üle kahekümne aasta olen üksinda meie perekonna hauaplatsi eest hoolt kandnud.

Tänulikkusega mõtlen emale, kellega ma koos juba lapseeast alates õppisin surnuaial käima, oma lähedaste haudade eest hoolitsema ning lahkunutele austust avaldama.

1995. aastal pandi minu isa, Erich -Johannes Kala perekonna hauaplatsil toime seadusevastane tegevus. Minu kahe noorelt surnud venna kohale teostati pealematmine, arvestamata ja kooskõlastamata minuga kui selle hauaplatsi juriidilise omanikuga.

On äärmiselt kahju, et minu vendade peale matjatel puudus arusaam, et teisele perekonnale kuuluv hauaplats on samuti kinnisvara, mis on püha ja puutumatu.

Niisugune käitumine oli ebaeetiline, austamata perekonna lahkunutega ja arvestamata Siberi vangilaagris hukatud Erich-Johannes Kalaga, kelle poegade kohale pealematmine korraldati.

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google+ photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google+ kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

w

Connecting to %s