Nukkudest, nukutoast, kiikhobusest, kiikluigest ja mängudest

Juba varasest lapsepõlvest alates oli mul päris oma nukutuba. Nukutuba asus üleval toas, st teisel korrusel ema ja minu magamistoa nurgas riidekapi kõrval. Üksiti oli see ka elutuba. Eesmine tuba oli pliidiga tuba sooja müüriga magamistuppa. Tubade vahel puudus vaheuks, oli ainult ukse suurune avaus, kardinapuul liikuvate kardinatega. Nii oligi hea ühest toast teise joosta.

Need olid kaks mugavat, üks lõunapoolne, teine põhjapoolne suuremate akendega valgusküllast tuba, kus ma ikka ja jälle nukkudega mängisin.

Kui ma üht-teist nukkudest ja nukutoast mäletama olen hakanud, olin ma umbes kolme ja poole aastane. Isa oli meil siis juba ära viidud.

Pärast isa arreteerimist hakkas minu ristiisa Aksel Kala mulle rohkem tähelepanu pöörama ja mulle mänguasju kinkima.

Senini olin ma mänginud pallide, vurri ja väikese portselanist peaga nuku Minniga. Minni oli tegelikult minu ema nukk. Kui ema oli üheksaaastane, pidi ta kooli käsitöötunnis valmistama nuku. Selleks tõi ema isa Rakvere laadalt väikese portselanist nukupea, mille ema kinnitas valmisõmmeldud ja täistopitud keha külge. Nimeks sai nukule Minni.

Minni oli lapsepõlves minu lahutamatu kaaslane. Ma hoidsin teda hoolega. Tallinna vanatädi Eliise (vanaema õde) õmbles Minnile ka uue kleidi, nöörvoltidega, kollase alaosaga ja kirju puhvvarrukatega ülaosaga.

Minni on olnud alati minu jaoks suure tähendusega kui kaaslane lapsepõlvest. Enam kui viimased 30 aastat on Minni istunud minu elutoas nurgadiivanil ja saatnud sealt mu igapäevaseid töid ja tegemisi. Arvan, et ta on salamisi jälginud ja soovinud, et mul elus ikka kõik hästi läheks.

Kui ma sain viieaastaseks, kinkis ema mulle päris oma nuku-Maiju. Maiju oli juba palju suurem nukk, kellele ema ka ilusad riided selga õmbles.

Ristiisa aga kinkis mulle sünnipäevaks täiskomplektis roosat värvi, tumepunaste äärtega nukutoa mööbli, mis koosnes ümmargusest lauast, kahest tugitoolist ja diivanist.

Mõne aja pärast tõi ema mulle veel roosat värvi nukuvoodi, mille jaoks ta ka padjad ja teki õmbles. Emal õnnestus kusagilt saada väikesed plekist laineliste äärtega nuku söögitoa taldrikud.

Nüüd oli mul täielik nukutuba olemas. Mul oli kaks nukku, keda ma võisin küll magama panna ja söögilaua taha istuma.

Mõne aja pärast kinkis ristiisa mulle veel puidust õhukese värvitud ampelmanni. Kui ampelmanni sai nöörist tõmmata, hakkasid ta käed ja jalad liikuma..Ka ampelmann leidis endale kodu -nukutoa seinal.

Nende mänguasjadega mängisin ma alati üleval toas, alla korrusele ma neid kunagi kaasa ei viinud. Minu nukutuba oli alati korras.

Allkorrusel, kui ema ja vanaema köögis toimetasid või süüa tegid, kiikusin mina tavaliselt sel ajal kiikhobuse või kiikluigega.

Nii kiikhobune kui ka kiikluik olid mõlemad vanaisa valmistatud.

Kiikhobune oli küllaltki kõrge, pruuniks värvitud sadula ja lakaga uhke loom. Nii ma siis temaga seal köögis ratsutasin, hoides hobul kaelast kinni.

Kiikluik oli seevastu madal, küllaltki lai, valgeks värvitud ja sisseistumisega kiik. Kiikumisel tuli hoida luige kaelast või kahest küljest kinni.

Vahepeal, kui kiikumisest küllalt sai, keerutasin ma vurri või mängisin kassidega, kes külmemal ajal alati köögis olid. Kassid tundsid pererahvaga koosolemisest siirast rõõmu. Neil oli siis lõbu laialt, nad jooksid ühest ruumist teise ja ajasid teineteist taga. Teinekord, kui keldriluuk oli parajasti lahti ja vanaema sealt kartuleid võttis, tegid kassid keldrilegi tiiru peale.

Mäletan veel, ühel suvekuul tõi ema mulle linnast piltide järgi klotsidest kokkupandava mängu. Mäng koosnes üheksast klotsist. Need olid väga ilusate värvidega klotsid ja pildid. Üks värvipilt on tänaseni silme ees, kus väike tüdruk kastab kastekannuga lilli. Usun isegi, et ema ostis selle klotsimängu mulle selle pildi pärast. Pildiklotsi mäng meeldis mulle väga. Pilte panin ma klotsidest kokku ikka meie üleval toas, et nad oleksid hoitud, korras ja puhtad.

Mul oli ka klotsidest kokkupandav „Domino“ mäng.

1948.aasta jõuludeks kinkis ema mulle kaks oma lapsepõlve lauamängu -“Ümber maailma“ ja „Tsirkuse“.

Need lauamängud olid hästi hoitud, kohe nagu uued. “Tsirkus“ oli erksate värvitoonidega ja täpselt välja joonistatud piltidega mäng.

Neid lauamänge mängisime küll ema, vanaema ja teiste lastegagi, ikka meie üleval toas ümmarguse laua taga.

Nii see lapsepõlveaeg lendas ja lähenes kooliaeg.

Kui ma sain seitsmeaastaseks, kinkisid Tallinna tädid mulle suure, uhke väljanägemisega nuku. Nuku pea, käed ja jalad liikusid, samuti silmad, vastavalt liigutamisele. Nukul olid pikemad tumedad, lokkis juuksed. Seljas oli tal ilus roheline kleit. Kui ma seda nukku esimest korda nägin, oli minu imetlus suur: “See on ju nagu printsess!“ Printsessiks see nukk jäigi ja printsessina ma teda ka kohtlesin.

Juba aastaid on nii Printsess kui ka Maiju elanud nukumuuseumis ja pakkunud sealsilmarõõmu paljudele väikestele külastajatele.

Olen tänulik oma ristiisale ja Tallinna tädidele, kes mulle kui isata kasvavale lapsele meelehead tegid. Sooja tänutundega meenutan oma ema, kes justkui võluväel mulle mänguasju muretses, hoolimata rahalistest raskustest.

Nüüd, aastaid hiljem mõistan seda kõike ja oskan hinnata. Ema püüdis teha kõik selleks, et oma tütrekesele rõõmu valmistada ja tema arengut suunata, olgugi, et olid rasked ajad ja raha nappis kogu aeg.

Urve Kala mälestused lapsepõvest Näsu külas „Tiigimäe“ talus

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google+ photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google+ kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

w

Connecting to %s