Meie pere kodulindudest

Nii nagu igas taluperes, peeti ka meie talus kanu ja teisi kodulinde. Mäletan ikka, kuidas valge kanakari taluhoovil või hoonete ümber siblis ja askeldas. Loomulikult kuulus kanakarja juurde uhke, punase harja ja lokutitega, tähtsa olemisega valge kukk, kes oma „noorikute“ tegemistel alati silma peal hoida.

Igal varahommikul kuulutas kukk külas uue päeva algust. Ta toretsev välimus on andnud nime mitmele taimelegi. Kivisel pinnal kasvab meile kõigile tuntud kukerari, aasal õitseb kukekannus ning rabas ja nõmmel kasvab kukemarjapõõsas.

Meie kodus peeti ikka valgeid kanu. Paaril aastal olid ka pruunikirjud kanad. Ema ja vanaema ütlemiste järgi olid valged kanad tublimad munejad ja nende munad olid ikka suuremad. Kanad olid hinnatud maitsvate munade ja liha tõttu.

Oli hea, kui kevadel mõni vana kana hauduma läks. Juhtus aga vahel, et munadest koorus välja ainult mõni tibu, siis pidi ema haudejaamast tibusid juurde tooma. Kasuema võttis võõrad tibulapsed alati rõõmuga omaks, hoolitses nende eest ja kasvatas nad noorteks kanakesteks.

Kui kevadel ühtegi kana hauduma ei läinud, käis ema ka siis koos August Kalaga (elasNäsu küla viimases parempoolses teeäärses majas) ja tema vana suure autoloksuga Rakvere lähedalt haudejaamast tibupoegi toomas.

Tavaliselt tõi ema haudejaamast 10-15 tibupoega, kelledest mõned ühel või teisel põhjusel otsa said. Pealegi ei olnud kõik tibukesed kanatibud, mõned tibupoegadest osutusid ka kuketibudeks.

Haudejaamast toodud tibupojad olid alles vastkoorunud kollased udusulis tibupojukesed, kes vahetpidamata piiksudes omavahel suhtlesid. Nende jalakesed olid veel nõrgad ja unemati võttis kogu aeg võimust.

Algul sai tibupoegi toas hoitud, siis hakkasime neid harjutama õues olema, vastavas laudseintega aedikus, mis oli traatvõrguga kaetud ning mida sai ühest kohast teise tõsta.

Mina olin siis see, kes pidi tibukestele süüa andma ja jälgima, et nendega midagi ei juhtuks. Ega seal saanudki midagi juhtuda. Vahetevahel tundsid kassid küll suurt huvi tibupoegade häälitsuste vastu. Nad tõusid laudiku äärele kahe jala peale püsti ja jälgisid hoolega tibukeste liikumist. Vahel hüppasid koguni võrgu peale ja tegid käpaga püüdmisliigutusi. Tibukesed olid siis täielikult ära hirmutatud ja jooksid aedikus edasi-tagasi. Nende hädakisa peale tuli mul kiiresti kohale minna ja kiisud aedikust eemale ajada.

Kui tibukesed veidi suuremaks kasvasid ja nende sulestik oli valgemaks muutunud, lasime nad juba hoovile iseseisvalt lahti. Nad olid kergejalgsed, jooksid kiiresti ja tundsid täit rõõmu avanenud vabadusest. Kiisudel tuli aga endiselt silm peal hoida, et nad harjuksid noorte kasvavate kanavõsukestega.

Noored kanavõsud kasvasid kiiresti ja suve lõpuks olid neist saanud kenad valged, veel küll saledad ja väiksemad, aga iseseisvad noored kanakesed. Omal käel või koos vanade kanadega askeldasid nad talu ümbruses, otsides viljateri, putukaid ning vihmausse.

Kanad koos kukega käisid sageli ärakuivanud tiigi ääres väikesel mäerinnakul, kus nad siblisid ja soputasid endid kuivades mullaaukudes. Paraku unustasid nad metsa ääres varitseva ohu ja nii mõnigi neist langes reinuvaderi saagiks. Rebastel on väga hea kuulmine ja peen haistmine, mis võimaldab neil saagile küllaltki lähedale hiilida. Asulates võivad rebased oma uru teha vahel üsna inimeste lähedale.

Suureks ohuks olid kanadele ka õhus lendavad ja kanu jälgivad kanakullid.

Peale kanade kasvatati meie kodus ka parte. Olin umbes 10-12-aastane, kui ema tõi haudejaamast esimest korda kümmekond pardipoega. Partide kasvatamisel oli oma kindel otstarve – sügisel sai partidega tasuda tehtud heateo eest ning mardi- ja kadripäeval oli pardipraad omast käest võtta.

Partide kasvatamist soodustas ka tiigi olemasolu. Partide kasvatamisel kordus kõik samas järjekorras, nagu tibupoegade kasvatamiselgi. Pardid olid väga sõbralikud ja kokkuhoidvad kodulinnud. Nad jutustasid omavahel kogu aeg.

Hommikuti, kui pardid olid laudast välja lastud, kiirustasid nad pooljoostes tiigile. Osa parte püüdis justkui lendu tõusta. Nad vehkisid tiibadega ja jooksid kikivarvul, et kiiremini edasi saada. Teised pardid püüdsid astuda jällegi hästi pika sammuga, vaarudes ühelt küljelt teisele. Sellest ka ütlus: “Käib nagu part“.

Kiirustanud tiigile, sulpsasid nad üksteise järel vette. Seal nad ukerdasid, pead vee all ja tagaotsad püsti. Pardid on suurepärased ujujad. Nad on lühikeste jalgadega, mis on varustatud ujulestadega. Partide keha on kaetud tihedate veekindlate sulgedega ja paksu udusulestikuga, mis kaitseb neid külma vee eest. Kui pardid olid saanud veesolemisest küllalt, mõnulesid ja tukastasid väikesel mäerinnakul.

Parte kasvatati meie kodus umbes kümme aastat.

Kuna meie kodu asus Kunda jõe lähedal, käisid meie tiigil aeg-ajalt ka sinikaelpardid. Nad on pilkupüüdvad, ilusa sulestikuga linnud, eriti isalinnud.

Mäletan, ühel suvel oli meil ka kaks hane. Kasvult on haned partidest palju suuremad. Haned on samuti suured vadistajad, nad on suured söödikud ja suurepärased valvurid. Kui pardid armastasid olla rohkem omaette, siis haned jälgidid pidevalt pererahva töid ja tegemisi. Nad jalutasid majesteetlikult teisel pool aeda, “rääkisid“ omavahel ega lasknud silmist nende ümber toimuvat. Kui meile tuli keegi võõras, andsid haned sellest kohe märku, häälitsedes pahaendeliselt.

Hanedele on iseloomulik, et nad söövad käies ja haaravad pidevalt nokaga rohtu. Hanede udusulgi kasutatakse sulgpatjade ja -tekkide valmistamiseks. Mardipäeval tunneb aga pererahvas suurt rõõmu ahjus küpsenud hanepraest, millest ka nimetus „mardihani“.

Mäletan veel, et ühel suvel oli meil partide kõrval ka kaks kalkunit. Kalkunit kasvatatakse eelkõige tema õrna liha pärast. Kalkunid toituvad teradest, ussikestest ja taimedest.

Isakalkun on emalinnust palju suurem ning tema uhke sulestik on muljetavaldav. Kalkuni pea ja kael on ilma sulgedeta. Isakalkuni kurgu all ripuvad punased kotitaolised lokutid.

Nii nagu hanedki, olid kalkunid huvitatud pererahva liikumisest. Nad võisid pikka aega teisel pool aeda jälgida, mida pererahvas teeb, häälitsedes samal ajal endele omasel viisil. Vahel oli tunne, et nad justkui rääkisid meiega.

Nüüd, palju aastaid hiljem, olen arvanud, et ema muretses nii haned kui ka kalkunid sellepärast, et ma õpiksin lähemalt neid kodulinde tundma. Olen talle selle eesttänulik.

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google+ photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google+ kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

w

Connecting to %s