Liblikasuvi

Oli suvi 1956, oli koolivaheaeg. Olin lõpetanud VI klassi, Kulina kooli lõpetamiseni oli jäänud veel üks kooliaasta.

Oli südasuvi. Loodus lokkas ja õilmitses, liblikad lendasid õielt õiele. Suve õhk oli täis pääsukeste vidinat, mesilaste suminat ja rohutirtsude siristamist.

Mulle oli koju tellitud ajakiri “Pioneer“, mille tagaküljel oli nimeliselt ja värviliselt ära toodud Eestis esinevad peamised liblikaliigid. see pilt ajakirjast otsekui sööbis mulle mällu, kuni tänaseni. Ikka ja jälle vaatasime emaga ajakirja tagakaanelt neid imeilusates värvitoonides liblikaid. Mul tekkis soov ja huvi väikese liblikatekogu koostamiseks. Ema toetas igati minu soovi ja aitas mul valmistada liblikate püüdmise võrku. Selleks valisime emaga vastava jämedusega pajuvitsa (rohuaia tagaservas kasvavast pajuhekist), mille ema keeras ümmarguselt kokku ja õmbles selle külge marlist tehtud võrgu.

Ema uuris veel täpsemalt järele, kuidas liblikaid kuivatada ja neid alusele kinnitada. Nii algaski minu tutvus liblikamaailmaga ja väikese liblikakogu koostamisega.

Liblikad on pilkupüüdvad ja meeldivad inimestele. Neid on tore vaadelda. Liblikad on osa meie suvest.

Liblikalistel on kaks paari tiibu, mida liigutatakse üheaegselt. Peaaegu kõik liblikalised on taimetoidulised. Liblikad on väga kasulikud, ehkki kapsaliblika röövikud söövad kapsalehed auklikuks. Liblikad tolmutavad õisi ja aitavad õitel saada viljadeks.

Peaaegu kõik liblikad käivad lilleõitel oma pika keelega (imilondiga) nektarit imemas. Liblikad armastavad päikesepaistet. Külma,märja või tuulise ilmaga nad hukkuvad.

Tavaliselt on isased liblikad märksa säravamad kui emased. Mida vanemaks liblikas saab, seda ähmasemaks muutub tema värv.

Osal liblikatest on aastas ainult üks põlvkond, teistel aga kaks või isegi kolm, soojemates piirkondades veelgi rohkem.

Meie näeme suviti ainult täiskasvanud liblikaid. Meile jäävad peaaegu märkamatuks emase liblika (koerliblika) munetud munad nõgese lehtedel, koorunud röövikud, nende muutumine kahvatuteks nukkudeks, kelledest lõpuks saavadki täiskasvanud liblikad.

Järgnevalt toon ära mõned Eestis esinevad ja tuntumad liblikaliigid, keda ka mina püüdsin ja kuivatasin.
     Pääsusaba – suur musta-kollasekirju liblikas, kõige suurem liblikas Eestis.
     Lapsuliblikas – isase lapsuliblika tiivad on võikarva kollased, emasel valged. Kui esimesena näha kevadel just lapsuliblikat, siis tuleb tore suvi.
     Päevapaabusilm – väga ilusa väljanägemisega, tumepunane liblikas, suurte kirevate silmakujuliste laikudega mõlemal tiival. Eestis esineb sagedasti.
     Koerliblikas – minu lemmikliblikas, tumesiniste tiivaäärtega oranzi-punasekirju liblikas. Eestis väga tavaline ja levinud. Kui kevadel näha esimesena koerliblikat, siis tuleb kirju suvi.
     Leinaliblikas – silmapaistev suur must kollakate tiivaäärtega liblikas, Eestis esineb üsna sagedasti.
     Ohakaliblikas – suur oranzi-hallikakirju liblikas, lendab väga kiiresti ja armastab lilledel istuda.
     Admiral – see on ainuke suur musta-valge-punasekirju liblikas, keda võib näha igal pool -aedades, metsades, ka mere lähedal.
     Niidupunnpea – suur ja väga kiiresti lendav pruunikas liblikas, keda võib alati aedades näha.
     Kevad – sinitiib –kirkalt sinine liblikas, kes lendab põõsaste ümber. Talle meeldivad aiad, metsad ja hekid.
     Suur ja väike kapsaliblikas –nimi tuleb sellest, et nende kõige esmane toidueelistus on kapsas. Kõige arvukamalt võib neid näha augustis.

Eestis esineb veel palju liblikaliike, tuleb hoida ainult silmad lahti ja märgata neid meie ümber. See oli ilus suvi minu lapsepõlves, kus õppisin tundma liblikaid ja nende maailma. Tutvus liblikamaailmaga on jätnud jälje kogu minu eluks.

Aastate jooksul, kevadeti ja suviti, kui ma olen näinud liblikaid lendamas, on mulle alati meelde tulnud lapsepõlv, suvi, liblikad, kodutalu.

Sügisel 1956, kui alustasin õpinguid Kulina kooli VII klassis, kinkisin oma liblikatekogu Kulina koolile – näidis õppematerjaliks.

Samal suvel ja sügisel koostasin ma ka väikese herbaariumi, mille ma samuti kinkisin Kulina koolile näidis õppematwerjaliks.

Mul oli kodus kuivatatud ka mitmeid halli ja rohelise värvilisi samblaid, mida ma hiljem kasutasin jõulukompositsioonide valmistamisel.

Ka kivid ei jätnud mind ükskõikseks. Nii mitmedki ilusad ja omanäolised kivikesed on mind eluteel saatnud ja hoidnud alles mälestust möödunud lapsepõlvest ja kodust.

„Tiigimäe“ talu ünbrus ja metsaalused, mis siis olid veel lagedad, pakkusid noorele loodusesõbrale paljugi huvitavat ja vaatamisväärset.

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google+ photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google+ kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

w

Connecting to %s