Kassid – Minu parimad sõbrad

Kassid on minu lemmikloomad. Nad on suursugused, graatsilised, iseseisvad ja vajalikud koduloomad. Neil on ilusad suured ilmekad silmad -pupillidega, mis on tavaliselt vertikaalsed. Kassidel on keele all eriline luu-hüoidluu, mille tõttu nad saavad pidevalt nurruda.

Iga talupere juurde kuulub kindlasti mitu kassi. Nad on täisväärtuslikud pereliikmed. Nii nagu igal pereliikmel, on ka kassidel omad kohustused. Kasside tööks on hiirte püüdmine ja maja hoidmine neist puhas. Kui peres on emane kass, on tema kohustuseks ka järglaste saamine ja nende kasvatamine.

Enne minu kooliminekut oli meie kodus kaks suurt isast kassi – Ats ja Peedu. Ats oli suure kasvuga kass, musta-pruuni -halli vöödiline, valge põlle, valge kõhualuse ning valgete sokkidega. Peedu oli samuti suur must kass valge põlle, valge kõhualuse ja valgete sokkidega.

Ats ja Peedu olid minu eakaaslased. Me kasvasime ja mängisime koos. Nad olid minu parimad sõbrad.

Ats ja Peedu olid omaette isiksused. Esiteks, nad olid väga ilusa väljanägemisega ning teiseks, nad ei olnud enam „poisikesed“. Kasside kohta olid nad juba keskeas, asjalikud ja väärikalt käituvad kassid.

Kassid võtsid pere elust alati osa. Kui pererahvas õues mingit tööd tegi, olid kassid alati kohal. Külmemal ajal olid nad suurema osa ajast toas, suvel käisid aga pidevalt jahil. Kassid olid varase tõusmisega. Käinud jahil, armastasid nad päeval pikutada, eriti vanaema toas valgel päevatekil. Nad kippusid ka ülesse tuppa magama. Kui kassid parajasti trepikojas olid ja keegi teisele korrusele hakkas minema, jooksid kassid teineteise võidu trepist üles ja ootasid kannatlikult tuppa laskmist. Vahel võisid nad päeva läbi magada, õhtul aga mindi kindlasti jahile.

Kassid tulid oma püütud saagiga alati koju, näidates kõigile, kui tublid nad on. Nad olid siis kiitmist ja paitamist väärt. Kassid mängisid oma püütud saagiga, kuid ära neid alati ei söönud. Kassid eelistasid perenaise pakutud toitu. Nende meelistoit oli muidugi kala, kuid seda oli harva saada. Kui keegi tuli väljast, näiteks poest, võtsid nad teda vastu jooksujalu, sabad püsti ning vastu sääri nühkimisega, lootes ikka paremat söögipoolist saada.

Õhtuti, kui vanaema lehma lüpsis, olid kassid alati täpselt kohal. Nende sisekell töötas eksimatult. Nad kükitasid sealsamas ja ootasid kannatlikult lehmalüpsi lõpetamist. Vahel vajusid kiisudel silmadki kinni, kui kostis uinutav sirr-sorr. Kui vanaema lüpsmise lõpetas, jooksid kassid kiiresti jooginõu juurde, kuhu vanaema neile sooja piima kallas. Kassid lakkusid isukalt sooja piima, nii et nende suu ääred ja „habe“ olid piimaga koos ja vurrud piimapritsmeid täis. Seejärel lakkusid nad mõnuga veel oma suu ääredki puhtaks ja asusid rahulolevalt pesema oma siidist ja läikivat kasukat.

Veel praegugi on mul silme ees pilt lehma lüpsvast vanaemast ja sooja piima ootavatest kassidest.

Kui ma olin 7-aastane, jäi Peedu sel suvel kadunuks. Aasta hiljem ei tulnud koju ka Ats. Kas nad said otsa, kui pulmas käisid või langesid rebase saagiks? Ilma kassideta polnud elu taluperes aga mõeldav, hiired oleksid võimust võtnud.

Sügisel tõi ema meile kusagilt noore, kirjut värvi emase kassi Marri, kes järgmisel suvel juba ise kahe kiisupoja emaks sai.

Kiisuema tõi oma pojad alati elumaja pööningule, kuhu ta räästaaluse kaudu sisse ja välja käis. Kui pojad juba nägijateks said (9-10 päeva pärast) ja ka iseseisvalt liikusid, tõi kiisuema nad alla – väljavalitud turvalisesse kohta, tavaliselt puukuuri, mis asus vahetult maja taga. Seejärel hakkasin ka mina kiisupoegade kasvatamisest osa võtma. Minust sai kiisupoegadele teine ema.

Ühel päeval tõi minu ema pööningult alla uue, värvitud, klaasist otsaaknaga väikese majakese, mis oli vanaisa valmistatud. Tegelikult oli see suurem lindude söögimaja ja mõeldud köögi akna taha posti otsa panemiseks.

Majake oli viilkatusega ja avatud ukseavaga. Majake oli nii suur, et täiskasvanud kass sai seal vabalt püsti tõusta, ennast ümber pöörata ning mahtus sinna oma kahe pojaga ilusasti ära. Kiisumaja katus oli ärakäiv.

Mina panin kiisumaja aknale isegi kardinad ette ja tegin aluspõhja pehmeks ja mugavaks. Kiisumaja asus elumaja taga, puukuuri teel ja oli köögi aknast nähtav. Kui kiisuema elumaja vahet käis, märkas ta kohe majakest. Uurinud seda lähemalt, tõi ta peagi oma pojakesed sinna, kuhu nad terveks suveks jäid. Öösiti magas kassipere aga puukuuris neile kohandatud mugavas kastmajas.

Elu majakeses meeldis kassilastele väga. Nad mängisid ja hullasid, joostes majakesse sisse ja välja ning tegid majakesele tiirugi peale.

Kui kassilapsed olid veel väikesed, toitis kiisuema neid ise oma piimaga, seejärel sai neile järk-järgult ka toekamat toitu antud. Muidugi ka sooja lehmalüpsipiima. Kiisuema käis pidevalt jahil ja õpetas oma lapsi ka söögiga ümber käima.

Kiisumaja jäi aastateks kiisulaste kasvatamise kohaks, kuigi meie kodus olid vahepeal ka isased kassid. Kaks enim meeldejäänud isast kassi olid Tõnu-Tõnn ja Panter. Panter sai oma nime terase oleku ja karvkatte erilise mustri järgi.

Tõnu-Tõnn oli suur valge-musta laiguline kass. Ta oli väga rahuliku loomuga kass. Ta armastas suurema osa päevast kodus olla ja põõnata vanaema voodis. Tõnu-Tõnn oli üldse veidi laisavõitu olemisega kass.

Tõnu-Tõnnile meeldis ka väga istuda pikka aega, vahel ka tukkuda poeruumi eeskoja külgneval kõrgemal äärel ja jälgida sealt tema ümber toimuvat.

Panter oli Tõnn-Tõnnile täielik vastand. Ta oli väiksem musta-halli juttidega, valge põlle, valge kõhualuse ja valgete käpaotstega kass. Panter oli väga keevalise iseloomuga, peaaegu paigalpüsimatu. Meelde on ta jäänud ühe erilise oskuse poolest.

Nagu paljudes talumajades, asus ka meie maja köögi all kartulikelder. Kui ema või vanaema sealt kartuleid võtsid, olid kassid ka kohe platsis. Nad kontrollisid, kas õhk on ikka hiirtest puhas. Seejärel asus Panter oma lemmiktegevuse juurde. Ta otsis endale sobiva suurusega kartuli, võttis selle suhu, hüppas kööki ja pani kartuli kellegi juurde maha. nii kordus see mitu korda. Arvatavasti tunnetas kass, et keldrist välja toodud kartulite näol oli tegemist püütud saagiga ja kass näitaskõigile, kui virk ta on. Eks siis saigi teda selle eest kiidetud ja paitatud.

Kui keldriluuk sai kinni pandud ja põrandariidega kaetud, algas köögis hasartne mäng kartulitega. Panter vehkis käppadega, hüppas õhku ja ajas kartuleid taga. Isegi rahuliku iseloomuga Tõnn-Tõnn ei jäänud ükskõikseks, ta muutus ülemeelikuks ja võttis „poognaid“ kartuleid taga ajades.

Meil oli kassidele muretsetud ka lauatennise pallid, millega nad võisid lõpmatuseni mängida. Ema tegi kassidele lõngast veel kaks tihket lõngapalli ja õmbles need paelte otsa kõvasti kinni. Üks nutsakas, nii me seda kutsusime, oli paelaga riputatud köögi seinas oleva pulga külge ja kõikus seal edasi-tagasi. Lõngakera rippus parajal kõrgusel. Kui lõngakera liikus kõrgemale, tõusid kassid kahe jala peale püsti ja andsid käpaga nutsakule veel hoogu juurdegi. Samal ajal püüdsid nad seda kõigest väest kätte saada.

Talvisel ajal oli mäng rippuva lõngakeraga kassidele suureks vahelduseks. Teine lõngakera oli aga mõeldud enda järel vedamiseks ja kasside jooksutamiseks. Kui nad lõngakera nagu saagi kätte said, võtsid nad selle suhu ja kõndisid eemale, hakates ise sellega mängima.

Talvel pakkus kassidele suurt rõõmu ka detsembris tuppa toodud kuusepuu. Tore oli kiisudel käia ümber ehitud jõulupuu ja katsuda käpaga säravaid ehteid.

Kassid armastasid väga palderjani lõhna. Kui mõni koht sai palderjaniga määritud, võisid nad seda lõpmatuseni nautida.

Kassid olid meile alati tänulikud. Nad nurrusid meile, lõid meile peaga puksu ning armastasid meie süles istuda ja magada. Kassid rahustasid meid ja viisid pererahva muremõtted alati eemale.

Juba varasest lapsepõlvest alates õppisin ma kasse austama ja vastavalt ka nendega ümber käima.

Kohates linnatänaval kassi, räägin ma alati temaga ja võimalusel teen talle ka pai.

Urve Sild (Kala)

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google+ photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google+ kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s