Põgenemine

Oli 1944. aasta septembrikuu teine pool. Tulime lehmadega tuhamäe tagant karjamaalt – mina meie pere noore musta ja valge kirju Lilliga ja minu parim lapsepõlvesõbranna Eha oma rahuliku musta Minniga.

Teist niisugust õhtut ma ei mäleta, ei varasemast ega hilisemast ajast. Terve ilm oli hall. Taevas oli rasketes hallides pilvedes, mis tundusid rippuvat nii madalal, et oleks äärepealt pealage puudutanud. Õhus oli elektrit.

Koju jõudes kuulsin, et oli toodud käsk: koguneda hommikul jaama, sest meid viiakse sõja eest ära Saksamaale. (Kohtla-Järve ei asu suure raudtee ääres. Meil oli väike puust jaamahoone, mille juurest dresiin viis inimesed vajadusel Kohtla jaama.)

Ema ja onu Elmar (ema oli pärast isa surmasaamist 1935. aastal tööõnnetuse tagajärjel 1944. aasta veebruaris teist korda abiellunud) otsustasid, et meil sinna Saksamaale midagi asja ei ole. Läheme sõjapakku Võrnu külasse isapoolse vanaema õetütre tallu.

Hommikul vara läks Elmar Kohtla külasse ja laenas sealsetelt sugulastelt hobuse koos vankriga. Ladusime oma vara (mis vara! – ilmselt selja ja voodiriided ning selle toidukraami, mis kodus leidus) vankrile. Koorma peale istusime mina ja minust aasta noorem õde Silja ning ema koos 22. augustil sündinud pisikese poolõe Elviga. Vanaema vankri peale ei mahtunud, tema pidi Võtnu minema jala. (Sinna oli umbes 12 kilomeetrit, vanaema pidi 2 kuu pärast saama 77-aastaseks.) Vankrile ei mahtunud ka Elmar, tema pidi kogu tee vankri kõrval kõndima.

Enne Ereda külani jõudmist hakkas vankri alt kostma mingit kriuksumist. Midagi käis millegi vastu, aga mis see oli, seda ma ei tea. Igatahes otsustati jääda Ereda sugulaste tallu, sest kriuksumine ei tähendanud midagi head. Meie õega polnud sellega nõus. Vanaema läks Võrnu, teades, et meie tuleme järele. Kui meid ei tule, muretseb ta enda haigeks, arvates, et meiega pidi juhtuma midagi halba. Mingit teadet saata polnud võimalik, sest tollel ajal ju telefoni vähemasti maal taludes ei olnud.

Ema ja Elmar leidsid samuti, et Ereda ei ole kuigi turvaline koht. Ereda oli isegi väga ohtlik koht. Meie sugulaste talu asus üsna suure tee lähedal, seda esiteks. Teiseks aga – Eredal ju paiknes juudi laager, koonduslaager. Kui rinne oli jõudnud Narva alla, asusid sakslased vange likvideerima. Kui ma ei eksi, asus laager Kohtla poolt tulles vasakut kätt metsa varjus. Paremat kätt teed, kus oli ka meie sugulaste talu, oli metsas koht, kus juute tapeti ja laibad põletati. Sugulased olid rääkinud, et kui tuul puhus sealtpoolt, oli õhus tunda liha põlemise lõhna.

Nii otsustatigi, et Eredale me ikka jääda ei saa. Liikusime vankri kriiksumise saatel aeglaselt edasi Võrnu poole.

Miili-tädi ja Albert-onu juurde oli sõjapakku tulnud ka teisi sugulasi koos lastega, nii et meie, laste, elu igav ei olnud. Meil jätkus tegevust hommikust õhtuni. Keegi ei tahtnud ühistest mängudest eemale jääda. Meil õde Siljaga tekkis vahel probleeme: üks ju pidi väikese õe juures olema, nagu ema oli käskinud, sest tema jaoks talus töödest puudu ei tulnud. Aga kumb see üks pidi olema? Mõlemad kippusid õue. Me teadsime, et laps peab jääma magama, siis saame õue mõlemad. Laps magab siis, kui ta silmad on kinni. Mida teha, et silmad oleksid kinni? Ise ta neid ei sulgenud. Siis teeme seda meie! Õde tõi köögist leiba, nätsutas leivapala suus hästi läbi. Selle nätsuga üritasime lapse silmad kinni saada. Ei saanud muidugi. Ei mäleta, kuidas see õueminemise probleem lahenes. Ema ainult imestas, kust küll leivapuru lapse asemele sai. Nii pisikest ju veel leivaga ei toidetud.

Kui ma ei eksi, siis oli see Elvi 25. sünnipäev, kui emale üles tunnistasime leivapuru tekkimise loo. Süüteo aegumise tõttu meid Siljaga enam ei karistatud. Olime kõik õnnelikud, et Elvile silmanägemine alles jäi…

Mõned hirmud aga ulatusid ka meieni. Ühel päeval oli külas mingi haarang. Paar talu meist edasi süüdati ühe talu hooned põlema. Mis meid ootab, me ei teadnud. Ühel hetkel sõitiski õuele veoauto, sõdurid kastis. Sõdurid kargasid maha, tirisid laudast ühe sea välja, upitasid kisava sea auto kasti ja sõitsid minema.

Ühel päeval läks küla peal laskmiseks. Me pagesime heinamaale ja heitsime mätaste vahele kõhuli maha. Kuule vihises üle pea. Ükski kuul meid kedagi õnneks ei tabanud. Aga hirm oli suur.

Ka üks palju suurem õnnetus läks meist mööda. Kord oli mul miskipärast päeval kööki asja. Nägin köögis peale vanaema üht võõrast meest, kes sõtkus leivakünas tainast. Hiljem vanaema rääkis mulle, kes see mees oli. Tegelikult oli köögipõranda all keldris peidus veel teinegi mees. Mõlemad olid juutide laagrist jooksma saanud. Algul olid nad ennast varjanud meie talu heinamaal küünis. Ma ei mäleta, kuidas Albert-onu nende sealolemisest teada sai, aga ta oli igatahes otsustanud, et kelder on nende peitmiseks kindlam koht ja sinna on palju ohutum neile süüa viia. Need mehed olid rääkinud, kuidas laagris juutide likvideerimine käis. Metsa oli kaevatud suurem süvend, milles põles lõke. Laagrist kohale toodud vangid – selle korra „portsjon“ -rivistati süvendi juurde üles. Kuul pähe – ja laip tulle. Laagris polevat olnud mitte ainult täiskasvanud. Väiksemate laste peale kuuli ei olevat raisatud-peaga vastu puud uimaseks -ja tulle. (Nii nad olid rääkinud vanaemale ja vanaema rääkis minule).

Tollel päeval, kui külas oli haarang, olime meie hirmu täis. Me ei teadnud, keda otsiti. Kui nad oleksid tulnud meie talu läbi otsima ja oleksid avastanud meie keldrist need kaks Ereda laagrist põgenema saanud juuti, siis pole raske ette kujutada, mis oleks oodanud meid -pererahvast ja sõja eest nende tallu pagenud inimesi, suuri ja väikesi.

Õnneks läks neile vaja ainult üht siga….

Kui salslased minema läksid, lahkusid need mehed samuti. Kas nad mõlemad oma koju tagasi jõudsid, seda ma ei tea, aga üks jõudis ja käis pärast sõja lõppu Võrnus oma päästjaid tänamas.

Nüüdseks on Miili-tädi ja Albert-onu ammu surnud ja midagi täpsemat ei ole kelleltki küsida.

Me olime Saksamaale mineku käsu täitmata jätnud. Läksime vaid maale sugulaste juurde, sest elasime ikkagi õlivabrikute külje all ja need oleksid võinud taganejatele mingit huvi pakkuda.

Kui paar päeva oli juba vaikne olnud ja võis arvata, et kellel kiire oli küll see on läinud, otsustas ema meie kodu vaatama minna ja võttis minu kaasa. Ereda mõisas oli üle jõe viinud sild õhku lastud, aga jõgi oli kitsuke ja madal ning kivid vees otsekui ühelt teisele hüppamise jaoks pandudki, nii et saime üle jõe ilma vaevata.

Meie maja – ikkagi paekivist, kahekordne -oli ilusasti alles. Korteri uks oli lukus, nagu meist oli jäänud ja aknad terved. Elasime küll alumisel korrusel, aga tol ajal ei olnud veel tühjaksjäänud kodude rüüstamine moes!

Leida Lukas s.19.10.1931

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google+ photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google+ kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

w

Connecting to %s