Minu sõdimised

Olen sündinud 7.märtsil 1025.a. Orajõe vallas Mõisa külas Puumase talus Pärnumaal talupidaja peres.

Isa oli vabadussõdalane ja kaitseliitlane. 1941.a. käisime isaga kaitseliitlaste ja piirivalvuritega Võiste mägedes Hävituspataljoni vastu võitlemas. Peatasime Hävituspataljoni pealetungi. Praegu on mälestusmärk Riia maantee ääres Hävituspataljoni langenutelele.

Suvel olin Pärnus Omakaitse teenistuses vene vangide valvurina. Sügisel uuesti kooli. Lõpetasin Metsapoole algkooli &.klassi.

1942. aasta sügisel läksin EESTI Leegioni kutsel Pärnu vastuvõtupunkti. Komisjonis võeti mind vastu. Nädala pärast kutsuti Tallinna.Käisime saunas ja pärast mõningaid ettevalmistusi pandi meid rongi peale ja saadeti Poolasse. Tibitsa –Heidelaager oli Poola sõjaväe väljaõppe baas. See oli oli väljaõppebaasiks ehitatud, olid uued barakid. Väljaõpe toimus saksa keeles. Ölin seda koolis õppinud, sain aur. Õppused kestsid 1942.a. oktoobrist 1943.a. märtsini.

Moodustati eestlastest koosnev vabatahtlike pataljon – NARVA, mis sai nimeks VIIKINGDIVIIS. Meid saadeti Ukrainasse, Izjumi, kus enne olid soomlased, meie vahetasime neid välja. Meid valmistati ette lahinguks – toimusid õppused, lahingõppused.

Izjumi rinne oli 32-40 km pikkune. Venelastele oli antud ülesanne vallutada 120 km ala. Tegelikult suutsid punaväed läbida rinde 36 km laiuses, sügavuti 3-5 km. Lahing tuli ebavõrdne ja raske.

Esimene lahing toimus juulis, kus saime esimesed tuleristsed. Vene pool arvestas, et vastas on noored, kogemusteta, kes ei suuda vastu panna. Lahingud kestsid kolm päeva. Teisel päeval algas kell 5 hommikul, tõeline tulemüür algas kell 8. Vaenlane kasutas kahureid, miinipildujaid, “katjusat“. Kaitsekraavidest ülesõitvatele tankidele kinnitasi hulljulged ja osavad poisid magnetmiine. Vastastel oli suuri kaotusi. Ka õhtupoolne rünnak ebaõnnestus.

Kolmanda päeva varahommikul algas suurtükkide turmtuliu – laial rindel oli üheaegselt 40 tanki. Tankid ohustasid pataljoni staapi. Kõik asusid võitlusesse tankide vastu – ohvitserid, alljuhid, staabi kaitserühm. Venelastel oli tohutu ülekaal. Võitlust peeti ennastsalgavalt, peeti nagu viimast võitlust. Diviisi „Wiking“ staapi saadeti telegramm: “Pataljon „Narva“ jookseb verest tühjaks, kuid ei tagane sammugi“. Olukorra päästsid saksa sööstpommitajad ja liikursuurtükid. Heitlus toimus kaevikutes, jooksukraavides mees mehe vastu. Selle võidu hind oli ränk -78 Eesti vabatahtlikku jäid puhkama igavesele unele Ukraina mulda. Meid vahetasid välja sakslased. Meid saadeti kosuma, “haavu lakkuma“.

Järgmine suur lahing toimus Valki all, vahetasime välja sakslased. Tungisime metsast välja küla vabastamiseks. Vaenlase kuulipildujapesad olid 150 meetriste vahedega, venelased olid ees ja taga. Meie otsesihtimised olid edukad. Väga rasked lahingud 12.-28. augustini. Iga päev olid lahingud, vahel jätkusid päeval lõpetamata tapatalgud ka öösiti. Positsioonidelt taandumine toimus põhiliselt öösiti. Õnneks saabus Valkisse täiendus, mis leevendas pataljonis sõdurite puudust.

Oli tarvis puhata, täiendada varustust, pidada jõulud, ära saata vana ja võtta vastu uus aasta.

Sõduri puhkus rindel võis kesta päeva, imekombel mõni päev. Samas võis puhkus katkeda poot tundi pärast puhkamisele lubamist.

Meie puhkus oli Doni käärus kuu aega. Oli rahulik puhkus pärast Valkit.

Tuli minna luuresse tühjal maal Vene luure tuli vastu, toimus tulevahetus. Sain haavata tankitõrjepüssist. Sakslasest jaoülem sai surma, kui oli enne andnud käsu: “Zurück!“. Viiest mehest sai kaks surma. Sama teed tuli masin, mis viis meid staapi. Õhtul viidi sanitaarautoga Losovaja haiglsse. Olin nädala haiglas, siis väeossa tagasi. Mulle omistati RAUDRIST ja saadeti puhkusele. Aastase teenistuse järel oli õigus puhkusele.

Jõudsin Tallinasse. Toompeal anti viinaluba. Nägin Tallinnas märtsipommitamist, olin Vabaduse väljakul, linn purustatud, inimesed olid segaduses. Mina sõitsin koju Pärnumaale, Lelleni rongi katusel, pärast Lellet sain vagunisse

1943.a. suve järel sakslased taganesid, Kuramaa kott. Mina liitusin Eesti Omakaitsega, olin kompanii ülema käskjalg jalgrattaga. Hommikul kell kuus olid vene tankid Heinastes.
Töötasin Pärnu sadama ja silla ehitusel. 24.dets.1944.a. tuli vene sõjaväe kutse. Jõulud olin veel kodus. Tuli kolmas kutse. Tuli minna. Vastuvõtupunktis võeti arvele Narva sõjaväepolku. 23.veebruaril 1945. löödi laiali ja määrati Tallinna tööpataljoni, kus olin 1948. aastani. Murdsime paasi Lasnamäel. 5 kanti paasi oli päevanorm. Hiljem töötasime liiva laadimisel sadama ehitusele. Elasime ungari sõiduvagunites, Nõmme raudteemajas naridel. Olime vene sõjaväevormis.

1948.a.märtsis demobilisatsioon.

Praegu olen pensionär. Võtan osa klubi „Wiking-Narva“ veteranide tegemistest – igaaastastest kokkutulekutest Elvas ja Sinimägedes, Korpuse veteranide koorist, mille 70 liikmest on alles jäänud 3-meheline ansambel, millega esineme korpuse kokkutulekutel.

Jaanus Tasuja

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google+ photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google+ kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s