Jaan Telleri mälestused, kirjutatud 23. juunikuu päeval 1905.aastal

Mina, Juhani poeg Jaan Teller olen sündinud 1870.aastal 5.juunil ja ristitud20.paastukuu päeval 1901.aastal. Kõik oma lapsepõlve olin oma isa majas, kes mind oma surma läbi noorelt vaeseks lapseks jättis ja mina kasvasin oma poolvenna Tõnise juureskuni 21 aastat vana olin,siis kutsus mind meie aulik ja suur riigivalitseja oma sõjaväeteenistusse ja 1891.aastal võeti mind Haapsalus vastu ja varsti peale selle sõitsin mina Pohlamaale Krodni kubermangu Brest.Litovski kreposti ja Grodno.Seal olin ma kolm aastat ja kaheksa kuud.Teenisin moosikantskoi komandoses ja mängisin kornetti,misd alguses küll raske oli,aga viimaks polnud vigakuni aastal 1895 lasti mind lahti ja sel nimetatud aastal 28.augustil sõitsime Brestist välja ja siis sõitsime Riiast läbi oma Isamaa poole rõõmsa lootusega,et veel kord Isamaad näha saaksin ja sõitsime 10.sept.oma isa kodu,kus mu armsa halli peaga ema mind suure rõõmuga vastu võttis.

Siis oli kõik mu elu kui sellel lapsel kes täna on ilma sündinud.Tühi ja paljas oli kõik mu käes,polnud mul järge ega hakatust kuskil pool.Ma mõtlesin,mis pean ma nüüd peale hakkama.Aga mu Isamaa ja rahvas olid mulle armsad ja kallid,et neist ei tahtnud ma paigast mitte lahkuda ja siis tuli mulle see mõte,et peaksin ma siit ligipiirist kusagilt paika saama ja oli õnneks,et sain.Minu naabriperes oli surm oma külma käpaga võersil käinud ja maja papa ära kutsunud ja lese naise oma seitsme lapsega kurvalt maha jätnud,kes sageda palvetega oma armastaja isa ees seisid teda paludes,et isa ise neile abiks oleks oma armutõotuse järele.Ja mu sisse tuli see mõte,et neil vaestel palujatel on abi tarvis ja mina lähen neid aitama.Ja läksin esiteks õnne katsuma ja olin ühe aasta,siis võtsin selle lesenaise vanema tütre,Leeni nimi,omale abikaasaks ja et see mõte ka selle lapse sees oli,sai meid 20. veebruaril 1896 laulatud Käina õpetaja pastor Platti käte peale panemise läbi ilmaliku seaduse järele ja aastal 1902 matsin ma oma ema,kes 72 aastat vana oli,Käina surnuaeda maha ja nüüd olen ma seal üheksa aastat elanud.Jumal on meid pere poolest ka õnnistanud,et meitel nüüd neli last on:kolm tütart ja üks poeg.Ja mina elasin seal üht elu,mis inimesed mitte ei ole laitnud,aga mis Jumala meelest hoopis kõlvatu oli ilma Jumala kartuseta.See oli aastal 1901 talve,siis tuli Issand mind kord katsuma ja tegi mu patud mu sees elavaks armuõpetuse sees püha vaimu läbi.Siis tundsin ma,et ma tõeste hukkas olin ja et mu patud mulle suurt hirmu tegid ja et ma muud kui igavest hukatust olin sellega omale korjanud.Siis hakkasin ma suure hoolega Jumalat paluma ja see sõna,mis apostel kirjutab oma maailma peale tulnud patuste õnnistuseks,seisis alati mu sees kui üks kallis helin ja ma tahaks katema juurde minna ja teda väga südamest paluda,et tema minu peale armu heidaks ja et mina võiksin veel sellest hirmsast patu poriaugust välja pääseda ja seda lootust oma sees tunda,millest Taavet ja apostlid tunnistavad.Ja ma palusin suure hoolega ja hüüdsin ööd kui päevad oma naisega kõige selle taeva ja maa looja poole seni kui see armastaja Issand isa oma suure armastuse läbi oma sulase Taaveti sõna sees tõeks tegi ja ühe kalli lapse õiguses mu sisse andis,mille eest ma veel täna tänulik olen.Ja siis läksid mõned aastad mööda,et ma vaikse rahu sees seda peastjat Jeesust tänasin selle suure armu eest,mis ta mulle kinkinud oli.

Aastal 1904 hakkas suur ja auline Vene riik väikese Jaapani riigiga sõda pidama ja sel samal ülalnimetatud sügisel 7-nda talvekuu päeval tuli meie suure ja kõrge riigi valitsuse poolt käsk,et pileti soldatid,kes alla 39 aasta vanad olid,pidid saama sõjaväeteenistusse võetud ja mina Juhani poeg Teller ka nende hulgas,kes edasi peavad minema.

Siis sõitsin kodust raske südamega ja kurva meelega kreisi linna,kelle nimi Haapsalu on,ja seal vaatas meid kreistohter ja politsei pisut järgi ja saadeti meid riigi pealinna.

Oh,siis tahtis mu süda sees lõhkeda ja hirmsad mure ja ahastuse lained mind oma sülle võtta,et naine ja neli last ilma ajaliku varata ja mis veel enam oli,ilma peavarjuta minust pidid maha jääma suure kurvastusega ja silmapisaratega oma armsa papa järele,kes nüüd neist igavest lahutud pidi jääma ja palju mure ja ahastuse pilve oma üle pea saatma leinates ja nuttes oma mehe järele,mis ma mitte kõiki kirjuta ei taha.

Nüüd olen Peetri linnas,see on 14 talvekuu päev ja ootan mureliku südamega ,mis Isamaa nüüd minuga teeb.Küll täitis mõni kord mu südant mure ja ahastus,mis minu elu palju kord tahtsid raskeks teha,aga minu alandlik palve hääl,mis alati siit maa põrmu pealt üles tõusis,see tõusis Isa ette ja tema pööras maavalitsejate südamed teisale,et need vaesed kõik abi said sellest suurest ja armuliselt kassast,mis mu elu pisut kergemaks tegi.Aga siiski oli minu rahu siit maa pealt ära lõppenud ja ma seda mitte mujalt ei ole leidnud,kui üksi oma põlvi maha kummardades Isa ees ja selles sain ma mõnikord suurt jõudu edasi saamiseks.Üks ahastus on peaaegu möödas ja varsti satub teine jälle nähtavale.Riigis tahetakse,et meie pataljonist 500 meest kaugele edasi saadetakse.Ja siiski oli nu südames see kindel mõte,et ma olen ennast andnud Issanda kätte,tehku tema muga mõnda,kui tema püha ja armuline tahtmine on ja mis näeb mu kasuks tulevat.Ja mina jäin sellest partiist maha ja jälle tarvitati sama üleval nimetatud kohta 500 meest,siis jäin numbri läbi maha ja jälle 500 meest,kes Pohlamaale lähevad ja mina Teller nende hulgas ja sõitsime 12.aprillil 1905.aastal Piiterist välja.Neid armsaid sõpru,kes senna jäid,jätsin käteldes ja Jumala rahu soovides jumalaga ja istusin vagunisse,mis pisku ootamise järele liikuma hakkas,kus suur hulk rahvast,kes meid saatsid pisku aja pärast silmist kadunud olivad.Siis sõidavad need reisijad edasi tuule kiirusel ja pisku aja järele oli suur Peetrei linn silmist kadunud.Mis teevad nüüd need reisijad selle rongi sees:suur laulu hääl ja vene pilli kärin on möödaminejatel kuulda.Kas selle vaguni sees ,kus Teller on,ei ole mitte viina puudu,mida venelased õige isuga rüüpavad.Aga mis teeb see vaeneTeller?Tema peidab ennast vaguni alumise pingi peale,kus teda keegi ei märka ja tähele ei pane oma märjukese rüüpamise pärast ja siis voolavad valusad pisarad tema palelt musta ja sopase põranda peale ja hüüab kui aaaaaahiiob,kes kord kõrbes kadaka all oli.Ma olen siin üksi sind armastab mu Isa pole siin teist mitte näha,kes tahaks karta ja armasta ja selle kibeda pisarate järele trööstis mind see armas Isa vaim ja rong sõidab edasi küll mitmest linnast ja alevist ja küladest läbi ikka lõuna poole kuni siis kolme päeva pärast sõidu järele-see oli 15 nimetatud kuu päeval ja mis veel tähtsam,on suure reede õhtu-Pohlamaale ühte kubermangu seisma jäi ja käsk anti rongist välja astuda.See oli Lampseskoi kubermangus ja meid korraga tuli üks tuhat meest rongist välja,mis tee pealt olid sõiduga ligi tulnud teistest linnadest.

Ja poole tunni järele sõitis üks neljandama diviisi kindralleitnant meid vastu võtma ja saatis 500 meest Samprohvi ja mina Teller sain Samprohvi meeste hulka ja siis oli päike veeremas ja meil veel12 versta jala ära reisida.Oh,see oli üks hale teekäik!Minu silmist tahtsid mitu korda pisarad palele veereda kui ma selle peale oma südames mõtlesin.Täna on Suur Reede öö,kus kõik ilm ja Isamaa omaksed vaikses rahus on hingamas ja mina pean siin seda võõrast teed käima oma silmi üles Tema poole tõstes.Paistis kuu ja tähed suure selgusega,mis mitte rõõmusteda ei jõudnud,et nad küll nii säravalt paistsid.Ja siis tulid äkiste mu meele ja südamesse Sina,oh armas päästja Jeesus,Sinu ära põlastuse päev on see öö,et Sa sel päeval oled palju kannatanud kurja ja uskumata rahva pärast ja oled kõik seda suurt äralunastamise tööd kprda saatnud.Kui suur oli Sinu vaev,Et Sinu higi ja vereisarad maa peale sinna Ketsemanni aeda maha veeresid.Kui suur oli Sinu valu ja vaev,mis Sina minu pärast oled pidanud kannatama.See,mis Sina nüüd minu peale oled lasknud tulla,on kõik veel pisut,ma tänan Sind,Issand,et Sina mind nii väga palju oled armastanud.Ma tahan seda kõik rõõmsa meelega kannatada.Ma pole mitte seda väärt,et Sa nii palju mind oled armastanud ja selles tegevuses oli pea see 12 versta ära käidud ja olime neljandama diviisi kasarmute juures,kus meid sisse viidi ja siis leiba anti.Sõin natuke leiba ära ja uinusin rahu sees magama.
Teisel hommikul,see oli pühade laupäev,siis kui jälle üles äratati ja platsipeale aeti,et meid ära roodude sisse panna.Tuli üks vana halli peaga polkovnik.See oli selle polgu komandör,kes meid teretas ja roodude sisse jagas ja mina sain esimesse roodu,kus mul kõik tundmata ja võõrad olid.Harva oli oma isakeelt kuulda ja minu sõbraks ei ole teisi jäänudkui Mihkel Põld ja Priidu Tatter,keda ma näo poolest tundsin.

Peale pühade hakkas õppus tasapidi,mismitte liiga pole teinud ja kestis edasi kuni 10.maini,siis käksime laagri.Seal muutis õppus ennast teise vormi alla ja siiski jõudis need nõudmised veet täita,et see küll enam endine ei olnud ja nüüd on jälle üks kuu elatud ja selle aja sees on see põrgu mind mitu korda kuulamas käinud ja oma nõuga tasapisi öelnud: pole tarvis teenida ,tee ennast pisut haigeks,siis lastalse sind vanainimest kodusse.Aga maolen ikka täna tema nõule selja pööranud ja selle apostli sõna,mis Markus Rooma 8.peatüki 28.salmis kirjutab ja sellest veel edasi 9.peatükis 22.salmist kuni lõpuni räägib,et ilma tema tahmata meie midagi ei soovi,sinu pärast olen ma ihu ja hingega.Kui Sina tahad ja võid mind sealt sel moel päästa,et ma ise seda kordagi ei mõelnud.Ja Sina võtsid Tanieli lõukoerte august ja pidasid nende hirmsa metsa loomade suud kinni ja tuli ei võtnud mitte Sinu roogasid ära põletada.Sina oled tule jõu ära võtnud.Sina jõuad mind küll selle pime ja päratse rahva seas hoida,seepärast annan ma,põrm,ennast ihu kui hingega Sinule.Sina oled inimese sugu maa peale loonud ja oled neile elu andnud ja siis võid nendega teha,kuidas Sa seda näed meie kasuks tulevat.Sina,oh Issand,oled oma rahva varjupaik ja pelgulinn,kes Sinu juurde tulevad,neile annad Sa igavest elu ja saad neid vsiit kurjast maailmast ise kättpidi läbi talutama.Sinu päralt on riik ja vägi ja au igaveste.

Täna on jaanilaupäev.Mina olen Laduskogu polgu lipu juures karauulis ja kirjutan need mõned read,et need võiksid mu lastele minust üheks mälestuseks olla ja nebdele meelde tuletada ,et neil ka isa on olnud,kui ma mitte neid oma silmaga enam ei peaks nägema,sest see on meil teadmata,kas ma neid näen või ei näe ja mina soovin neile,et nemad peaksid ka kui nemad suuremaks saavad ja mõistavad hea ja kurja vahel vahet teha saada,et teie siis võtaksite Jeesuse risti enese peale ja astuks tema püha jälgede sees.Siis saate teie mind näha sel suurel päeval,kus igaveste võime kõige pühadega kokku ühte jääda,kus pole enam lahkumist ega sõda,vaid rõõm ja rahu otsata.

Oh armsad lapsed,ma pean ütlema:hõbedat ja kulda pole mul teile mitte järele jätta,aga võtke Jeesust vastu omale varaks.See on kallim kui kuld ja hõbe,mis ära kaob ja otsa lõppeb.Peetrus ja Johannes käksid üles püha kotta palvetunnilja kerjaja seisis ja ootas neilt andi.Siis ütles Peetrus need ülalmainitud sõnad ja jalutu hakkas käima ja läks nendega ühes pühakotta Jumalat kiites ja kuiteie teda ka nõnda vastu võtate kui see kerjaja,siis saate täiesti õnnelikud olema nõnda kui üks usklik laulja kalaulab,et lapsed,kellel Jeesus varaks on jne.See on minu südame soov teile ja Issand saatku seda ise korda minema oma püha tahtmise ja armu nõu järele ja ma lõpetan sellega oma kirjaSulle,armas abikaasa,silmapisaratega ja armastava südamega head õnne Sulle soovides.Issand õnnistagu Sind ja need lapsed,mis tema meile andnud ja mida meie ka tahame siis suure hoolega tema püha tahtmist mööda kasvatada ja neile kui üheks elu eesmärgiks ollaja tema püha rahu jäägu meie üle valitsejaks nüüd ja igaveste.Aamen.

See kiri on Sinu armastaja mehe J.Telleri käe läbi kirjutatud oma lastele üheks mälestuseks nende isast kui ma mitte enam teid,mu armsad lapsed,ei saa näha,et kui mind kurja rahva kurjuse läbi siit ilmast saab ära lahutatud surma läbi,siis tuletagu see teile meelde,et meie elu on kui rohi,nõnda kui prohvet seda kirjutab ja kõik tema ilu kui lilleke,mis hommikul õitseb ja õhtul vikat teda maha niitnud,kus tema ase teda mitte ei tunne,seepärast on siis tarvis meil õieti ja mõistlikult sellest kõrbemaalt läbi minna Isa kartes ja teda armastades ja alati tema püha käsusõnast õppides ja tähele pannes,teda paludes,et tema ise selle oma sõna lahti teeks ja et meie siis selle armastuse sees võiksime selle elu eesmärgi poole rutata,mis tema meie heaks on seadnud.Selles lootuses lõpetan oma puudulikud kirjaresd ja lõpeks tuletan ma veel meelde need Jeesuse õnnistamise sõnad,millega apostlid käte peale panemise läbi õnnistasid.Jah,tema armastus jäägu meie hoidjaks ja kandjaks niikaua kui veel siinreisijad oleme selle võõra maa pinna peal kuni kord tema suure armastuse läbi tema juurde saame,kus kõigest murest ja viletsusest saame priid ja lahti olla ja kõike seda kätte saame,mis nüüd loodame ja tema püha pale ees igaveste teda kõige nende taeva perekondadega saame kiita ja seda uut laulu laulda,kelle hääl kui hulga vtet kohisemine saab olema,kus alati looja au ja kiitus võtab selle armsa päästjale,kes meile nii suure õnne on valmistanud.

Jah,tema püha nimele jäägu kiitus nüüd ja igaveste.Aamen.

            Tütretütar Milvi Sepp (s.6.okt.1935.a. Hiiumaal) lisab:
    Minu vanaisa Jaan Teller suri 1938.a. Käinas. Jaapanisse ta arvata ei jõudnud, pole kuulda olnud, aga miks väed Poola poole liikusid – ei tea. (Vene-Jaapani sõda lõppes 23.aug. 1905.a.) Vanaisal oli kokku 9 last, ehitas Jaussa maja, hiljem Käina Vaemlasse teise maja. Oli meremees, vist midagi mehhaaniku taolist. Kaugsõidus ei käinud, oli Riia lahes, tulelaevas, see on midagi majaka taolist. Saatis sealt koju perele raha. 

        Lapselapse Milvi Sepa luuletus vanaisa mälestades. 

    Ammu lahkunud moosekant tsaari armees,
tilk verd sinust tuikab mu soonte sees.
    Kord Issanda õnnistust saadab ta ilma,
see sugu nüüd elab ja eksleb siin ilmas.
    Siin võitleb ja võidab kord jumala arm.
Mõnikord kuradi käes on ka sõrm.
    Nii nagu pärind me Jumala sõna
Ei puudu siit ilmast ei kurjus,ei sõda.
    Pohlamaa-Poola on nüüd.
Ka alles on vana kindluse müür.
    Ta nimi nüüd ainult on Brest.
Ta peal raske kuulsus kui Kolgata rist.
    Kreisilinn Haapsalu alles on veel,
kus kunagi peatusid Piiter teel.
    Ja Isamaa pealinna mändide all
puhkepaik on Sinu kallimal.

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google+ photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google+ kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

w

Connecting to %s