60 aastat II maailmasõjast

Nüüd, kus läheneb ajaloos XX sajandi verisemate aastate Euroopa finaali 60. aastapäev ja silma hakkas foto tuttavate meestega, tekkis soov mõttevahetuseks. Siin nad on, 20 aastat tagasi, juba kõrges eas mehed, kuid mõned veel tööpostil. Aga sõja algpäevil oli neil aastaid 19 kuni 40!Karm sõjavanker viis nad juunipäevil Venemaale, kus käidi läbi tule ja vasktorude, läbi tööpataljoni ja muldonnide, nuusutati higi ja püssirohu lõhna nende võimalikes variantides. Ja lõpuks jõuti elusalt koju. Võitjatena, kuid kas vabastajatena? Küsimus on paradoksaalne, jäägu see tulevaste põlvede ja ajaloolaste pärusmaaks! 

Fakt on see, et kõigil oli oma koht ajaloos, tööpostil, oma perekonnas ja sõprade ringis. Kahjuks on neist paljud juba manalamehed omaksed saavad neist vaid mälestusi heietada. 

Siin nad on pildil, 20 aastat tagasi, juba kõrges eas mehed, kuid nõned veel tööpostil:
        Voldemar Magnus s.1911
        Alfred Puhm 1915
        Johannes Saidla 1915
        Hermann Lindau 1916
        Bernhard Hommik 1917
        August-Voldemar Sunila 1918
        Otto Kulbach 1921
        Elfride Sunils 1921
        Elmar Valberg 1924
        Ilmar Oselein 1924
        Eduard Krusman 1925
        Ants Laht 1926 

Teine maailmasõda, sellele eelnev ja järgnev periood on tragöödiaks paljudele, sealhulgas Eesti rahvale. Suurriikide salalepingud maailma jagamisel riivasid paljusid riike. Polnuks võibolla juunipööret ning NSVLiidu ühinemist, rääkimata küüditamisest ja mis kõige kurvem – tohutust arvust võõras mundris hukkunuist. 

Vabariigi ajal koolis käinud vanem generatsioon mäletab hästi, et peamiseks kurjuse sümboliks peeti sajandeid valitsenud Saksa paruneid. “Generalplan Ost“ nägi ette 25-30 aasta jooksul deporteerida st välja saata 50-85% vallutatud riikide rahvast, seega 1970.aastaks polnuks Eesti rahvusriiki olemas. On mõistetav, miks sõda kujunes alguses Hitleri vastaseks. “Ja kui poleks 1941.a. küüditamist ja repressioone, oleks ka mina läinud võibolla sakslaste vastu“, väitis vestluses minuga SS diviisi Rebase kompanii luuraja Kristjan Mõtus Eesti Majas, kus Kesklinna valitsus korraldas vabariigi aastapäeva puhul vastuvõtu ühel päeval nii Eesti Laskurkorpuse kui ka SS Eesti Diviisi veteranidele. Üritus oli kahtlemata erapooletu tunnustus mõlemal pool rindejoont sõdinud eestlastest sõjameestele. 

Kurioosne ja traagiline oli eestlasest sõjamehe saatus. Vastavalt sünniaastale mobiliseeriti Punaarmeesse umbes 40000 meest. Neist hukkus umges 20000, üksnes Velikije Luki vabastus lahingutes 12000. Teisel poolel sõdis 1941-1944 80000 sõjameest ja 35000 meest vastupanuliikumises. Langes 15000. Ebasünnis on tuua langenute arvu ligikaudselt, kuid omal ajal olid need arvud salastatud, maa aga täis tundmatute sõdurite haudu. 

Ajastu keerukust paremini lahti mõtestades on Eesti Laskurkorpuse veteranid langenud kangelasi mälestades asetanud leinakimbud ja pärjad ka teisel pool sõdinud ja langenud võitlejate haudadele. Kõik nad on võrdselt selle globaalse katastroofi ohvrid. Me langetame pea... 

Ellujäänud veteranidel on seoses tähtpäevaga põhjust neid aastaid meenutada, lastelastele sõdade palet kirjeldada, meie vabast ja iseseisvast Eesti vabariigist rõõmu tunda ja eestluse mainet kõrgel hoida. 

Täna tahaks soovida head tervist ja õnne kõigile Saku valla Teise maailmasõja veteranidele ja nende peredele. Meenutagem neid kunagisi sõdurpoisse, kes tulid karmidest lahingutest elusana välja, andsid oma panuse laastatud maa taastamisel ja ülesehitamisel, lõid oma perekonnad. Tundkem rõõmu, et pole sõda, et meil puuduvad suured katastroofid. Hoidkem loodust, hoidkem üksteist! 

    MAAILMASÕJAS OSALENUD EESTI SÕDURILE
        Tähistades rahupäeva
        rõõmsad need, kes seda näevad.
        Oli õnn meil ellu jääda
        suurest sõjast üle saada.
        Rahvad viletsusi nägid
        põrguks kõik need aastad olid:
        repressioonid siit- ja sealtpoolt,
        hinge sees hoid nõudis täit hoolt.
        Molotov ja Ribbentropid...
        neid ma sõimaks õige ropult.
        Tegid sõjast vennatapu,
        nüüd see supp on üpris hapu.
        Kes on õige, kes on vale?
        Vaidlus kestab, lõppu pole.
        Parem söögem saia, liha,
        jätkem jonn ja jätkem viha!
        Mälestagem neid, kes langes
        Eesti pinnal, Vene hanges.
        Nad ei olnud selles süüdi,
        et me Eesti maha müüdi.
        Ehkki kandsid võõrast vormi,
        ei nad kaotand Eesti sarmi.
        Lootsid näha võõraist vaba
        oma maad ja oma koda.
        Nüüd, kus vabariik meil valmis
        pauguta, kuid sama kallis,
        hoidkem meie isamaad
        nii kuis oskad, nii kuis saad! 

            Ants Laht s.1926.a.

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google+ photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google+ kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s