Tartu Ülikooli Kohvik

Algusaastatel 1957-1969

Praegune vana kohviku maja on ostetud Tartu Ülikoolile Alatskivi mõisnikult parun Alfred von Nolckenilt 20-ndate aastate alguses. Sellest ajast saadik on see olnud ülikooli käsutuses. Ehitust on küll mitu korda muudetud, kuid teise korruse ruumid on jäänud samaks. 1950.aastate keskel tuli tookordne Tartu Ülikooli haldusprorektor, Viktor Simm, mõttele, teha sinna kena kohvik. V. Simm oli energiline, tark, aga ka väga nõudlik majandusmees. Ideed saalide kujundamisel tulid peamiselt temalt. Mõisnike ajal oli kaminasaali nimetatud peegelsaaliks, seinu olid katnud suured peeglid. Need olid nüüdseks hävinud, kamin aga alles, sellest nimetus”kaminasaal”. Peasaal kandis nimetust ”rõdusaal” ja väike saal nende vahel „vahesaal”. Esimesed külalised võtsime vastu 1957.aasta septembri alguses. Nendeks olid Soome Helsingi Ülikooli üliõpilased, kes tulid meie tudengitega kergejõustiku võistlustele ja meie pidime neid kohvikus toitlustama. Sündmus ise-enesest oli harukordne, sest Tartu nõkogode võimu ajal oli suletud linn, kuna siin asus sõjaväe lennuväli. Ükski väilsmaalane ei võinud linnas ööbida. Külaliste vastuvõtmiseks valmistati meid põhjalikult ette, nii teenindamises kui käitumises. Ei lähe kunagi meelest julgeoleku esindaja sõnad: ei tohtinud võõrastega isiklikel teemadel vestelda, ei anda ega vastu võtta mingeid esemeid jne. Eriti mäletan lauset: ”Pidage meeles, nõukogude julgeolek on parim maailmas. Kõik, mida te lubamatut teete, tuleb välja ja teil läheb halvasti”. Töö oli pingutav, tõusime ülesse kell kolm öösel, et triikida laudlinad, korrastada nõud, katta lauad ja kujundada lilleseaded. Nii nõud kui ka toolid tuli asetada sentimeetri täpsusega. Selle vastuvõttuürituse lõpuõhtu oli väga pidulik. Kaminasaalis, kus külalised sõid, esines neile meie noor lauljatar Heli Lääts antsambli saatel. Siin nägime meiegi teda esimest korda. Soomlased laulsid oma ilusaid isamaalisi laule, meil olid pisarad silmis. Nii lähedane, vaba hõimurahvas – meie aga raske võõra võimu ikke all! Meie omad üliõpilased olid koondunud rõdusaali, seal mängis tantsuorkester ja mõlema maa noored said veeta koos mitu lõbusat tundi. Peab veel mainima, et kergejõustiku võistluses, kahjuks, jäid meie tudengid kaotajaks, kuid ega sest midagi-kõige tähtsam oli kohtumine. Kohvik siiski veel avamiseks tookord päris valmis ei olnud.

Ametlik avamine toimus viiendal novembril 1957.aastal. Tööaeg oli kella 10.00-22.00-ni. Külastajaid olid kõik saalid peaaegu kogu päeva täis. Tudengitel olid konspektid kohvitassi kõrval, õppejõud vaatasid omi loengumaterjale üle, kohtusid omavahel või vestlesid üliõpilastega. Valitses töine, kuid ühtlasi samas ka rahulik-rahustav meeleolu. Tunti nagu millestki olulisest puudust, kui kohvik, muidugi seotuna ülikooli tööga, suvevaheajale läks. Seda suurem rõõm oli sügisel kõigiga taaskohtuda. Siinjuures toon ära ühe huvitava, iseeneslikult välja kujunenud traditsiooni: aastate kaupa oli kohvikusse esimeseks sisse astujaks peale suvist vaheaega tollal tuntud ajakirjanik August Luur ehk Luuri Kusti, nagu teda sõprade keskel hüüti. Seda peeti hea õnne märgiks, kui meesterahvas alustab hooaega. Kusti oli meie alaline külaline, aga ka kui perekonna liige. Alati oli ta kutsutud meie personali pidudele. Tema „leivanumbriks” oli imiteerida Artur Rinnet lauluga ”Kord jalutasin Toomemäel”.

Esimesel aastal olid kõik kohviku saalid teenindatavad. Korraga oli vahetuses tööl kuus ettekandjat. All, garderoobis, väikese laua taga, istus vanem soliidne härra (tookord seltsimees), kes palus külastajatel oma nimi külalisraamatusse jäädvustada. Kohvikusse võisid tulla vaid Tartu Ülikooliga seotud inimesed. See vana külalisteraamat on praeguseni käibel!

Järgmisel sügisel tulid juba suured muudatused, kaminasaal ja vahasaal muuteti iseteenindavaks – mõeldud peamiselt üliõpilastele, rõdusaal jäi töötama ettekandjatega, peamiselt õppejõududele. Iesteenindus oli tollel ajal alles uus vorm, kuid väga sobiv kiirustavatele külalistele. Muide, loomulikult ei olnud teistes saalides ettekandmine keelatud, kui külastaja seda soovis. Seda tegid siis niinimetatud saalikorraldajad, kellede põhiülesandeks oli aga laudadelt ära viia kasutatud nõud ning hoolitseda üldise korra ja puhtuse eest. Suitsetamine oli keelatud kogu kohvikus.

Mõni sõna veidi lähemalt ka külastajatest. Kaminasaali külastas väga tihti professor Paul Ariste, kes oma tudengitele kohvi välja tegi ja väga huvitavaid vestlusi korraldas. Oma luuletusi ja kirjutisi armastasid ette lugeda Ave Alavainu, Aleks Suuman, Mati Unt, Paul-Erik Rummo, Jan Kaplinski, vennad Tuulikud jne. Kunsti harrastavatelt üliõpilastelt olid seintel nende joonistused ja maalid, juhendajaks ülikooli kunstikabineti juhataja, ”Pallase” Kuntstikooli lõpetanud, Juhan Pütsep. Aeg-ajalt pilte vahetati. Ühel heal päeval ilmus aga kaminasaali üsna iseäralik näitus, vist moodne kunst, arvasime meie. Joonistuste peal oli kinnitatud esemed: vanad käärid, uksekellad, kruvikeeraja jne. Sellest tuli meilegi „vaim” peale võtsime tühja kingakarbi, kleepisime värvilisi pilte täis, täiendasime paari vana kahvli ja lusikaga ning asetasime ”kunstiteose” kaminale. Selle võõrkeha avastas alles näituse korraldaja mõni päev hiljem, saime palju nalja.

Rõdusaali jäime esialgu tööle mina ja Alina. Eelmistest oli V. Simm vallandanud neli ettekandjat. Põhjuseks – olid muutunud külalistega liiga familiaarseteks. Kolmandaks ettekandjaks võeti Jenny, sümpaatne ja hea inimene. Garderoobis teisel aastal enam registeerimise kohustust ei olnud ja kohvikusse võisid tulla kõik soovijad. Pean kindlasti ära märkima, et need olid intelligentsed ja haritud inimesed, ühtegi negatiivset vahejuhtumit meil kunagi ei olnud. Alkoholist oli meil müügil vein, sampanja, liköör ja konjak. Viimast võis müüa 100g inimese kohta õhtu jooksul. Tudengid ostsid enamasti veini. Loomulikult oli kohvik ka noorte tutvumis- ja kohtumispaigaks, siit sai alguse nii mõnigi õnnelik abielu.

Nõukogude ajal oli plaani täitmine hirmtähtis. See oli aukohus nii ettevõttele kui ka töötajale, viimasele just palga pärast – see oli niigi väike. Ühel nõupidamisel tulime ideele, hakata korraldama küünlavalgusõhtuid. Valisime selleks kolmapäeva, kuna laupäeval oli rahvast niigi. Ja saalid tulid täis! Nendel õhtutel mängis ka muusika. Ühel ajavahemikul olid meil pillimeesteks Tartu Muusikakooli õpilased, nende hulgas hiljem tuntuks saanud Harry Tarvo, Peeter Lilje ja Voldemar Kuslap. Märkasime kõik, et viimasel oli väga ilus hääl. Ülikoolil oli tol ajal oma tantsu- ja ajaviite muusika orkester HARVLEK, nimi moodustati muusikute eesnime esimestest tähtedest. Eugen Ora (kitarr), Leo Ora (akordion), Vello Kivi (kontrabass), Arnold Karu (saksofon), Hudo Jõgi (trompet), Kaljo Mitt (bass ja vibrofon), Rein Marvet (klaver), Agu Laisk (saksofon), Andres Vihalem (tromboon), Ants Mähar (saksofon), Klaara Kotter (laulusolist).

Varsti läks Alina puhvetipidajaks, minule anti õpilaseks Laine, kes peale kutseeksami sooritamist jäi rõdusaali ettekandjaks. Kaminasaalis töötasid pikemat aega Hilda, Emdla, Ülle jne. Kõige pikemat aega oli kokaks Ene, energiline ja uuendustele aldis proua. Pagar-kondiiter töötas samas majas- nii said külalised alati kõige värskemat toodangut. Pikemat aega oli juhatajaks Hilja Sõtnikova, erudeeritud ja tark inimene, just sobiv sellise kohviku direktrissiks. Kõige üle valitses muidugi Viktor Simm. Kui kusagil väiksematki viga märkas, kohe oli kuri karjas. Nähtavasti minust oli ta heal arvamusel, sest kui tänaval juhuslikult kohtusime, tervitas ta alati sõnadega ”tere sõbranna”.

Kohvikus korraldati palju pidulikke koosviibimisi: väitekirjade kaitsmised, juubelid, muud tähtpäevad, ülikooli lõpetamise lõpupeod, lastehommikud, jõulupeod (kuid tookord nääripeod), laulukooride ja õppejõudude peod ning iga teaduskonna üliõpilased pidid sisustama ühe kena õhtu õppeaasta jooksul. Töö oli meil nende üritustega seoses küllalt raske. Pidulaud oli tavaliselt kaminasaalis; lauad ja toolid pidime rõdusaalist sinna tassima ja peo lõppedes oma kohale tagasi tooma. Toit valmistati keldrikorrusel söökla köögis, kuna kohviku köök oli liiga väike. Liudadele asetatud toidud tõime üles kahevahel, kastides. Me olime kuitahes väsinud, aga mitte kunagi ei hädaldanud- ikka olime heas tujus. Saalid telliti kohviku juhataja juures, toidud kolmandal korrusel, kohviku kalkulaatoriga nõu pidades. Ei olnud juhust, et tellija poleks rahule jäänud.

Kõige lõbusamad olid muidugi vana-aasta ärasaatmised. Laudade ettetellimine oli määratud ajal ja need olid müüdud tunniga. Ühel niisugusel õhtul toimus midagi erilist: keskööl kui šampused olid uue aasta terviseks joodud, kostus äkki rõdusaalist laul ”Saa vabaks Eesti meri”. Meil olid lauad teenindatud, puhkasime jalgu puhvetiruumis. Jooksime saali ja pilt oli üllatav: kõik seisid püsti ja laulsid täie häälega. Laul kandus teistesse saalidesse ning kogu kohvik oli sellest haaratud. Muidugi ei jäänud tagajärjed tulemata. Kohe peale pühi kutsuti mõned tudengid komsomoli komiteesse aru andma. Kes nende nimed üles andis, jäigi teadmata. Kahtlustati üht noort õigusteaduskonna õppejõudu, sest ”patuoinad” olid kõik juura üliõpilased. Juhtunust palju ei rääkitud. Üks noormees siiski mainis mulle, et temalt küsiti ”Kas teie teate, mis laul see oli?” ja tema vastas: ”Ei tea, arvasin, et see oli üks Lydia Koidula luuletus”. Üldiselt vailtses kohvikus isamaaline vaim, aga suurest poliitikast hoiduti.

Üks suurem vahejuhtum tuleb veel meelde. Nimelt lõhkes nõudepesuruumis kuumaveeboiler ja kukkus seinalt alla. Nõudepesijaks oli sel päeval Mari. Ta sai peast vigastada ja viidi kohe Maarjamõisa haiglasse. Õnneks midagi tõsist ei olnud, aga ehmatus oli suur. Minule meeldis vahetevahel vemmalvärsse luuletada, kohviku juhtumistest ja inimestest. Tavaliselt tegin neid mõnele tuntud viisile, et sai ka laulda. Kandsin ette meie personali pidudel. Järgnevalt üks salm, seonduv eelneva juhtumiga:

„Koha Mari tahtis korra kosmosesse lennata, päikest, kuud ja taevatähti ise üle vaatata, aga agregaat oli mäda, kukkus läbi põranda, Mari maandus Maarjamõisas lõhkilöödud peaga”.

Kohvik oli kiiresti muutunud ülikoolirahva meelispaigaks. Meie suhted külalistega olid austav-sõbralikud, kuid mitte kunagi ülepakutud. Sinatamist kasutasid vaid noored omavahel. Meie alalisteks külalisteks olid professorid Ariste, Linkberg, Tammeorg, Sillastu, Lotman-tihti abikaasadega. (Siinjuures tahan ära märkida, et viimase õige perekonnanimi oli Finkelstein (kalliskivi), kuid tagakiusatuna nõukogude võimu poolt, oli ta võtnud uue nime ning tulnud elama Eestisse). Tuntud ja auväärt inimesi oli loomulikult väga palju, kes neid jõuab üles lugeda. Õige mitmed on juba maamullas puhkamas. Tookordsetest üliõpilastest ja noortest õppejõududest on saanud professorid, tuntud spetsialistid, juhid. Süda läheb soojaks kui kohtan vanu, armsaid kohviku-tuttavaid, ning koos tuletame meelde neid kuldseid aegu.

Mõni aasta tagasi tegi minust proua Ela Tomson ka telesaate, teemaks vana ülikooli kohvik. Esimese raadiosaate minust tegid žurnalistika üliõpilased Marju Lauristin ja Mari Viiding (nüüd proua Tarand), hiljem järgnes minuga raadiosaateid veel. Oleme praeguseni head sõbrad. Professor Hans Trass andis mulle aunimeks ”kohvikuema”. Kaastöötajatega saime väga hästi läbi, olime alati ühel meelel.

Olen pärit perekonnast, kes ei olnud nõukogude võimule meeltmööda. Idanaabri okupatsioon tuli, kui olin just keskkooli lõpetanud. Perekonna represserimise tõttu ei saanud jätkata ülikoolis ja see oli mulle suur löök. Nüüd ,kui sain tööle ülikooli kohvikusse, oli see minule kui taevaõnnistus. Olla pidevalt akadeemilises keskkonnas, intelligentsete inimeste keskel – mida paremat võisin soovida! Õppisin keeli: rootsi keelt Prof. Ariste juhendamisel fakultatiivses rühmas koos tudengite (Ilmar Mullamaa, Jaan Soontak jne. Ja õppejõududega Helmut Piirimäe jne.) Soome keelt üritasin õppida koos esimese kursuse üliõpilastega Paula Palmeose juures, kuid sellest pidin loobuma, kuna tudengid läksid nii suurte sammudega edasi, et ei jõudnud järgi. Ega sel ajal ei tulnud kõne allagi töö juurest ära käimine. Omandasin keele hiljem, iseõppimise teel. Ka autojuhi kursused tegin läbi ülikooli autoõpetaja juhendamisel.

Tänapäevase kohviku-restorani-pubi kultuuriga võrreldes tahaksin rõhutada seda, et meie kohvikus valitses kindel kord. MITTE KUNAGI ei olnud tarvis kedagi välja ajada, kui oli sulgemise aeg-kõik teadsid seda täpselt ja lahkusid: mitte kunagi ei tulnud kedagi lärmamise pärast korrale kutsuda, kunagi ei olnud keegi liigselt purjus. Meie poolt oli teenindamine korrektne ja aus. Ühelegi arvele ei pandud kopikatki juurde. Võibolla viimane oligi üheks põhjuseks, miks meil külalistega nii hea klapp oli. Vormiriietuse ostsime ja õmblesime ise.

Vahele üks mälestus kohviku kunagiselt aktiivselt külastajalt maaliknstnk Jüri Marranilt (võetud artiklist Lõunaleht, 10.veebruar 2005.a.): ”Minu esimesed mälestused sellest majast algavad lapsepõlve nääripidudest. Kohvik oli nagu klubi, kus kõik kõigiga lävisid. Siin sai nooruses tvisti vihutud ja jenkat karatud, nii et põrand värises. Ettekandjad olid lahked. Silvia oli kõige populaarsem”. Ei saa mööda minna veel ühest väga tähtsast asjast- nimelt meie töötajate ISETEGEVUSEST. Korraldasime reeglipäraselt piduõhtuid oma personalile, söökla omad kaasa arvatud. Alati oli eeskava ja alati oli väga lõbus. Naisansamblit juhendas „Vanemuise” lauluõpetaja, võimlemist ülikooli üks võimlemis-õppejõududest. Kord esinesime ka Tartu üldisel võimlemispeol. Ise mõtlesime välja tantse, suulisi esinemisi, moedemonstratsiooni, maskeraadi jne. Minu üheks lemmiknumbriks oli tants charleston, partneriks tütar Reet. Meie oma pidudel olid alati ka külalised- head tuttavad, sõpradeks saanud tudengid, õppejõud, kindlasti Viktor Simm ja ametiühingu esinaine proua Kabul. Tantsupartneritest meil puudus ei olnud. Kord käisime oma eeskavaga isegi ühes maa rahvamajas etendust andmas. Suuremad peod olid kohviku juubelid, iga viie aasta järel. Viimased aastad 1982-1987. Neid korraldas Alina, tema ongi meie kohviku kullafond, töötasin siin 35 aastat. Juubelite ajal saime ka kohviku rinnamärgi.

1969.aastal avati Tartu tolle aja uhkem restoran „Kaunas”. Kui mind sinna administraatoriks kutsuti, ütlesin kohe „EI”-ma ei olnud kunagi mõelnud oma armsast kohvikust lahkuda. Lõpuks siiski soostusin- oli ju palk palju suurem ning minule tasuta toitlustamine.

Kohvikus hakkas toimuma muudatusi: osa vanemaid töötajaid läks pensionile, tulid uued, kellel enam nii ühist meelt ei olnud: isetegevus lakkas, need kliendid, kes varemalt rõdusaalis istusid, läksid iseteeninduse poole üle; puhveti leti ees oli pidev järjekord. Poola restoureerijate tehtud kapitaalremondi käigus tehti suur ja rumal viga-väike vahesaal muudeti nõudepesu ruumiks. Kohvikul ei läinud hästi-mõne aja pärast see suleti. Ülikooli kohvikus veedetud tööaastad olid minu elu parimad. Olen ülitänulik TEILE, härra Rein Kilk, et puhusite vanale majale jälle hinge sisse ja veel kui kaunisti! Soovin Teile äriõnne ja sama toredaid külastajaid, kui olid minu aegadel. Vita nostra brevis est – meie elu on üürike! Nautigem siis seda kohvitassi juures meie auväärses, vanas kohvikus! Ja kohv peab olema must kui kurat, kuum nagu põrgu, puhas nagu ingel ja magus nagu armastus!

Kevadel 2005 Silvia Mägi.

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google+ photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google+ kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s