50 aastat abielus

TUTVUS: See algas 1957.a. kevadel. Õppisin siis Ed. Vilde nim. Pedagoogilises Instituudis eesti keele ja kirjanduse eriala kolmandal kursusel. Meid ootas ees suvel pioneerilaagri praktika. Kolmas kursus saadeti Kose-Lükati pioneerilaagrisse. Esmakordselt märkasin oma tulevast laagrisse sõidul bussis, kus ta torkas silma oma aktiivsuse ja jutukusega, mis mulle sugugi ei meeldinud. Õppetöö vaheaegadel mängisime palli, tegime kiigelt kaugushüppeid, kus ma talle silma jäin. Olin harjunud poiste seltskonnas (kaks venda, onupojad, kellega koos kasvasin). Tantsuõhtutel hakkas Edgar Veeborn (kolmanda kursuse füüsika tudeng) mind tantsima paluma. Lähemalt tutvusin temaga laagri kahepäevasel jalgsimatkal. Märkasin, et meeldin talle. Kuid ei mingeid ilusaid sõnu ega suurt armastusavaldust nagu filmides või raamatutes pole ma temalt eluaeg kuulnud. Olime nagu sõbrad, kellele võis kõigest oma muredest ja rõõmudest rääkida. Laagrile järgnesid ühised jalutuskäigud Kadriorus ja teatrietendused, Edgari 25. sünnipäev „Cloria” restoranis ja siis suveks lahkuminek erinevatesse pioneerilaagritesse. Kord suve jooksul käis ta mul Kehra pioneerilaagris külas ja Pärnus minu 21. sünnipäeval. Algas õppetöö neljandal kursusel. Saime aina sagedamini kokku küll peda tantsupidudel (Ta oli tantsinud rahvatantsu, armastas tantsida). Olime mõlemad suured teatrisõbrad. Nii olime saanud aina lähedasemaks. Koos tema sõpradega saatsime ära vana aasta ja võtsime vastu aasta 1958 tema tädi juures, kellel oli Graniidi tänavas pliidiga tuba ja kelle juures Edgar kooli ajal elas.

PULMAD: Abielu algas, oli tulemas Edgari ema sünnipäev 30. jaanuar. Mind oli kutsutud Kundasse sünnipäevale. Edgari ema elas Kundas ühetoalises korteris, koos vanaema ja Edgari noorema õega. Mina ütlesin, et mina sinna ei tule, kuna pole ju magamiskohtagi. Edgar oli kogu oma kooliaja maganud põrandal suure ümmarguse laua all, sest siis elasid selles ühes toas vanaema, vanaisa, ema, Edgar ja kaks õde -kokku kuus inimest. Oli see siis minu väljapressimine või Edgari tahe (mingit abieluettepanekut ei mäleta), kui otsustasime abielluda. Oli teisipäev, neljapäeval viisime avaldused Nõmmele (kesklinnas oli järjekord pikk), laupäeval registeeriti. Eks tol ajal oli ka kuuajane ooteaeg, aga Edgar töötas kooli kõrvalt komsomoli rajoonikommitees teise sekretärina ja ütles, et peab minema pikaajalisele komandeeringule, nii meid jutule võeti. Ei olnud seal suurt kirglikku armastust, vaid meil oli lihtsalt kahekesi koos kergem ja sobisime väga hästi. Olime mõlemad vaesest perest. Minu ema oli mõned aastad tagasi saanud vabaks Siberi asumiselt ja kasvatas kolme last. Mina pidin toime tulema stipendiumiga 220 rubla ja onu toetusega 100 rubla (pärast rahareformi 22 ja 10 rbl.) Onu oli sundmobil. Võetud Nõukogude Armees, tema kaks last olid kõik suved sama okupatsiooni ajal meil maal talus kosumas.
Oma abiellumisplaanist kirjutasin emale, kirja sai kätte registreerimisepäeval, Edgar helistas oma emale pärast registreerimist. Oli selge külm talvepäev, koolis oli meie grupil arvestus. Tegin enne teisi arvestuse ära, siis sõitsime trammi ja elektrirongiga Nõmmele. Mul oli seljas lühikeste varrukatega sinine siidkleit. Sõrmused ostsime suvel pioneerilaagris teenitud mantli raha eest, nii meid paari pandi. Registreerimiselt tulles koridoris panime ise sõrmused sõrme, neid polnud ette nähtud ja koridoris tulid meile vastu kaks sõbrannat alpikanni kimbuga, need meie pulmapildile jäidki. Pärast sõitsime bussiga Kundasse, kus koos Edgari ema sünnipäevaga meie kooselu algust tähistasime. Pärast arvestusi ja eksameid sõitsime minu koju Pärnusse, kus ema oli kokku kutsunud sugulased. Linnas elas Edgar oma tädi juures Graniidi tänavas pliidiga toas, sinna kolisin minagi, kus meie magamiskoht oli kardina taga. Edgar läks üle kaugõppesse, sest käis tööl, suvel olin Pärnus kooli-vaheajal. Ootasin last, kuid korterit polnud, augustis teatas Edgar, järgmisel päeval tööle ei tule, hakkan korterit otsima (ta oli üksi komitees, esimene sekretär). Õhtupoolikul anti korteriorder ühe 16m2 toa peale Koidu tänaval. Korteris oli kaks tuba ja imetilluke köök. Teises toas 10m2 elas viieliikmeline vene perekond, kes lootis ka meie toa endale saada. Miilitsa abiga saime korterisse. Siis panid naabrid voodi kööki vastu gaasipliiti, gaas keerati kinni. Kõigele vaatamata meil suuri tülisid naabritega polnud. Toa sisustuseks polnud muud, kui vedrumadrats, millel olid jalad alla tehtud, öökapp ja Edgari varem ostetud kirjutuslaud. 18.september sündis poeg Tarmo, paar nädalat oodatust varem. Olime päeval Edgari tädil abis remonti tegemas, küllap pingutasin üle. Kui poja seitsme päeva pärast koju tõime, polnud meil voodit ega korvi, kuhu poissi panna. Tõmbasime magamisaseme otsa seinast eemale ja seadsime toolidele suure kohvri, mille kaane kinnitasime seina külge. Kui med. õde nädala pärast kontrollima tuli, ütles, et on lapsi näinud küll igal pool, kuid mitte kohvris.

Koolis sain loengutelt vabastuse, kuid detsembris algasid arvestused. Polnud kedagi lapse juurde jätta. Söötsin poisil kõhu täis, panin püksid kuivaks ja arvestusele, nelja tunni pärast pidin tagasi olema. Mida ta seal üksi tegi, ei tea. Küllap ka nuttis ja siputas, sest koju tulles olid märjad mähkmed alt ära ja paljad varbad püsti.

TÖÖ: Viiendal kursuse talvisel eksamisessionil sain eesti ja vene keele võrdleva grammatika eksamil kolme, jäin stipendiumist ilma. Stipendiumi said ainult neljadele ja viitele õppijad. Tuli leida töökoht. Saime poeg Tarmo viie kuuselt lastesõime, ise töökoha 28. kooli vanempioneerijuhiks. 1959.a. lõpetasin Ed.Vilde nim. Tallinna Pedagoogilise Instituudi eesti keele, kirjanduse ja ajaloo erialal. Kõik lõpetajad suunati üle vabariigi koolidesse. Mind ei suunatud, sest abikaasa oli valitaval töökohal ja sain vaba diplomi ega saanud ka suunamisrahasid. Sügisest sain ka kooli neljanda klassi eesti keele tunnid klassijuhatamise dekreedis oleva õpetaja asemel. 1960.a. suvel saadeti meid abikaasaga kuuks ajaks täienduskursustele Tagametsa. Mida teha pojaga? Polnud muud võimalust, kui viia Tarmo väikelastekodusse. Oli küll valus, kuid teha polnud midagi, kui me talle pärast kursusi järele läksime, oli ta palju iseseisvam. Kuid ööseti ei maganud muidu, kui pidime ta voodi enda voodi kõrvale tõmbama ja oma käe tema juurde panema. 1961.a.11.juulil sündis tütar Ulvi: olin enne seda pool aastat olnud kodus ega saanud mingeid dekreedi rahasid. Septembrist sain tööle teise internaatkooli (hiljem spordiinternaat) esimese klassi kasvatajaks. Kool polnud päris valmis, kui töö algas. Valmis oli tütarlaste ühiselamu. Poisid magasid koos võimlas. Ei kujuta tänapäeval ette sellist tööd, mida siis tehti. Direktor Härma magas koos poistega võimlas, et korda tagada. Esimesse klassi tuli lastekodust kümme õpilast. Tulid lapsed ainult seljariietega, koolil polnud veel varustust. Nende klassijuhatajal Irina Rumjantseval polnud korterit ja ta sai ühiselamusse toa. Laupäeva õhtul panime lapsed voodisse, pesime kahekesi käsitsi nende pesud. Irina tõusis pühapäeva hommikul varem, triikis pesud ja lapsed said puhta pesu selga. Õppenõukogu ajal jagasime katkised sukad, sokid õpetajatele nõelumiseks. Nõelumislõnga raha andis direktor omast taskust. Kui Edgar sai direktori koha Tallinna Pioneeride Paleesse, läks elu kergemaks. Saime rohkem koos reisida N Liidu piires. Lapsed kasvasid ja saime neid jätta Edgari ema juurde Kundasse. Suvepuhkuste ajal töötasin koos Edgariga palju lastelaagrites ja õnnestus pisut raha kõrvale panna, vahepeal olime saanud kahetoalise korteri Mustamäele. Lapsed kasvasid, kümneruudune tuba jäi teismelisele poisile ja tüdrukule väikseks. Saime vahetada kahetoalise mugavustega korteri neljatoaliseks mugavusteta korteri vastu linnamüüri sees, keskkool lausa hoovi peal. Korteris tuli teha põhjalik remont, et muuta see elamiskõlblikuks. Tegime seda üheskoos, nüüd oli kummalgi lapsel oma tuba, olgugi et ahjuküttega ja puid tuli tuua üsna kaugel olevast kuurist.

SUVEMAJA KASSARIS: Vahepeal olin saanud erialase töö 20.Keskkoolis. Läksin sinna tööle samal ajal direktori Ülo Purdega, kellega hakkasime väga hästi läbi saama. Tema kiitis väga oma suvist elamist Hiiumaal Kassaris, sõitsime ühel sügisel neid sinna vaatama. Tutvusime seal tema abikaasaga Georg Otsa õe doktor Maret Purdega. Edgarile meeldis seal väga ja jätsime kohalikele palve teatada, kui keegi peaks tahtma maja müüa. Edgar tahtis maja mere lähedal, mina aiamaad. Järgmisel kevadel 1971.aastal saimegi teate müüdavate majade kohta. Suvel töötamise rahade eest ostsimegi 1500 rubla eest talumaja, mille peremees oli surnud talvel. Maja oli küllaltki suur. Lapsed said kumbki oma toa, mille eraldasime suurest toast vaheseinaga. Meie magamistoa eraldasime suurest köögist. Rehetoast saime sauna, esiku, WC ja suure rehetoa, kus on aastate jooksul palju perekondlikke tähtpäevi peetud. Eesti Vabariigi seadustega saime tagasi Saarde vallas minu kodutalust üle viie hektari põllumaad, mille EVP-de eest ostsime maja juurde Kassaris.

Edgar pidi Pioneeride Paleest lahkuma ja läks tööle Meremeeste Kaugõppe Keskkooli, mis tähendas aga mitmeid kuid tööd merel. Tema lapsepõlveunistus oli olnud saada meremeheks, aga ema oli vastu. Nüüd sai ta oma unistuse täita. Mulle tähendas see aga lahusolekut ja ootamist. Kõige pikem aeg oli kuus kuud, aga siis tuli pikk puhkus suvel Kassaris. Olime õnnelikud. Üksi olles tuli tegelda korteri ja lastega, kes mind igati aitasid. Nad olid väga tublid, küll õppisid rahuldavalt, aga muid kasvatusprobleeme polnud. Tarmo ei teinud kooli ajal ühtki suitsu ega võtnud pitsi viina. Pärast keskkooli lõpetas Pedagoogilise Instituudi. Tütar läks pärast keskkooli tööle ja lõpetas Instituudi kaugõppes, küll juba abielus ja kolme lapse kõrvalt. Kui lapsed läksid tööle, hakkasin neilt võtma söögiraha, mille panin nende teadmata hoiukassasse kummagi nimele. Kogutud raha said nad pulmakingiks. Lapsed sirgusid, abiellus poeg ja aasta hiljem tütar. Sündisid lapselapsed, elasime kõik koos samas korteris, lõpuks kolisime meie Edgariga kõige väiksemasse seitsme ruudusesse teenija tuppa. Pojal oli kaks, tütrel kolm last. Küllap oli ka meie abielu neile eeskujuks, sest meie vahel polnud mingeid tülisid ega lahkarvamusi. Meie põhimõte oli, et isegi mitte laste kuuldes, rääkimata võõrastest, ei tohtinud tõsta häält. Kõik probleemid tuli lahendada õhtul vaikselt voodis. Tuli küll maandada pingeid noorte perede vahel, mis tekkisid laste omavahelise läbisaamise põhjal. PENSIONIL: 1991.aastal likvideeriti Tallinna 32. Kutsekeskkool, kus ma viimati töötasin. Sügisel sain 55-aastaseks ja oli õigus jääda pensionile. Töötasin veel pool aastat Edgari juures 6.kutsekeskkoolis, kus Edgar oli õppealajuhataja. Järgmisel kevadel jäime mõlemad pensionile ja kolisime pooleks aastaks Kassarisse. Olime saanud kolmetoalise korteri Lasnamäele. Linnamüüris olev korter läks linnale, poeg sai kolmetoalise ja tütar neljatoalise Lasnamäele. Lapselapsed olid kõik suved meil maal. Kasvatasime jäneseid ja kanu, et lapselapsed õpiksid loodust ja loomi tundma. Nad pidid ka iga päev täitma tööülesandeid ja muidu võisid vabalt mängida. Oli tegemist tööde väljamõtlemisega. Lisaks oma toa koristamisele poistel puude tuppa toomine, tüdrukutel üks meeter peenart rohida jne. Tööharjumus on säilinud tänaseni. Kui meile tulevad nüüd juba kaasaga, on esimene küsimus, mida saavad teha. Kui 1991.aastal taastati Eesti Vabariik, küsiti meilt, kuidas saame meie Vabariiki aidata. Siis minu vastus oli, et ise pensionäridena hästi toime tulla. Ja pean ütlema, et me pole kunagi nii õnnelikud olnud, kui praegu, kui ainult tervist jätkuks. 15. aprilli paiku kolisime maale ja 15.oktoobril Tallinna tagasi. Suvel töötame aias ja põllul, varume sügavkülma marjad, köögiviljad, kalad. Edgar armastab õngega kalal käia. Kartuleid jätkub endale ja lastele. Edgar käib ka köögiviljade üle-jäägiga Kärdla turul kaks korda kuus. Nii jääb pensioniraha järele, millega saame igal suvel teha ühe välisreisi ja sügisel puhata kümme päeva Viimsi taastusravi keskuses. Oktoobri keskel tuleme Tallinna, kus ootab meid soe mugavustega korter. Oleme toiduga üsna kokkuhoidlikud, et talvekuudel saaks käia üks-kaks korda teatris, kohtuda sõpradega. Edgarit tabas mõned aastad tagasi kalal olles insult. Õnneks oli tütar Kassaris ja tõi ta kohe Tallinna haiglasse. Tagajärjeks oli vasaku käe ja jala tuimaks jäämine, et ei saa teha peenemaid töid, muidu pole midagi märgata. Lapsed käivad kevadel ja sügisel nädalavahetustel Kassaris ja teevad ära suuremad tööd. Kaks korda aastas saab kogu pere kokku teisel jõulupühal ja meie pulmaaastapäeval. Selle aasta 25. jaanuaril pidasime 50. pulmaaastapäeva. Koos oli meid kokku juba seitseteist. Iga viie aasta järel oleme teinud perepildi. Pere kõige väiksem tütretütar tütar Sandra on juba üle aasta vana.

Iga päev algab meil ühise jalutuskäiguga. Meile meeldib olla koos igal pool. Palju räägitakse abielupuhkusest. Kuigi päevad mööduvad kummalgi oma toas, televiisori ees. Minul käsitööd tehes, lugedes, toitu valmistades, temal ristsõnu lahendades, aga ometi tunnetame teineteise lähedust.

Virve Veeborn (Värk)

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google+ photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google+ kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s