Midrimaa

Olen sõja ajal Narva linnas sündinud ja kui linna alla jõudsid vene väed, tuli meil oma kodu maha jätta. Olin siisvaid üheksakuune. Oli külm 1944. aasta veebruarikuu ja ema pakkis oma viis last soojalt riidesse. Selga sai igaüks nii suure pambu, kui jaksas kanda. Mind pandi soome kelgule seotud laastudest pesukorvi ja nii see minek soojast kodust algas marsruudil “eiteakuhu“. Kõike, mis ja kuidas kulges ei oska ma selgitada, sest need, kes seda oleks mäletanud, pühkavad juba aastaid mulla all. Tean vaid seda, et esimene peatuskoht elamiseks oli Türi linn. Ka sealsest eluolust ei ole mul erilisi mälestusi, aga kui meie isa 1947. aasta kevadel vene vangilaagrist vabanes, sai meie pere tema juurde Kohtla-Järvele. Isa oli sundkorras Saksa sõjaväkke värvatud, kui sakslased taganesis. Ta olevat seal supikatla peal olnud kokaks, kuna eraelus oli ta pagar.

Kahjuks isastki on mul väga põgusad mälestused, sest eks see vangilaager oli oma töö teinud ja kooselu isaga kestis vaid umbes pool aastat; ta suri sama aasta novembris peaaju põletikku. Olin siis alles neljaaastane. Ja sellest ajast algaski nagu minu elu, mida olen suutnud meenutada oma lapsepõlve Midrimaast, kus kasvasin kooliealiseks ja läksin ka seitsmeaaastaselt Kohtla-Järve 1.Keskkooli, mille lõpetasin 1961.aastal.

Meie pere elas esimesed neli aastat üsna õlivabriku külje all Kaevuri tänaval (aga võib olla oli see nimi Kaevurite) kasarmutüüpi maja väikese pliidiga kööktoas, esimesel korrusel. Peaaegu otse toa akna all oli koridoris asuva kuivkäimla lampkasti puidust kaas, mille sibi pealt ära tõstis, kui lampkasti tühjendas. Tol ajal vedas sibi hobuse taga oleva puitkastiga käimlast suure kopaga tühjendatud kraami. Kuhu see läks, seda ma muidugi ei tea, aga selle tühjendamise aegu oli terve maja vänget haisu täis ja tükk aega lainetas ka akna alune sellest, mis kopast üle voolas ja eks ka hiljem tähistas väike sopanire vankri teekonda koos hingematva lehaga. Need päevad olid koledad, sest tuppa immitses ka seda kemmerguhaisu, olenemata sellest, et aknad olid sel päeval kõvasti kinni. Aga see selleks, kaldusin elamise kirjeldamisest kõrvale. Mäletan meie elamist väga eredalt. Kõik nagu seisaks veel selgelt silme ees: kui toaukse suure võtmega lahti keerata (siis olid alles peo laiused toavõtmed) ja tuppa astuda,jäi otse ukse vasta väike kuue ruuduga aken, kus keskmine oli meie ema nimetamise järgi „luftaken“, mille kaudu sai tuba tuulutada ja mina ka hiljem leidsin enda jaoks varuväljapääsu, kui vennad mind luku taha juhtusid unustama. Mahtusin parajasti sellest jalad ees välja ukerdama väljaspoolsele aknaalusele, kust siis end rippuma lastes lampkastikaanele libistasin. Nii pääsesin vabadusesse.

Kui uks lahti lükata, siis ukse taha jäi pliidi soemüür. Pliit jäi ise sisseastujale nähtamatuks, see oli soemüüri taga. Pliidi juurde jäi nii palju ruumi, et seina vastas oli pikk pink, millel asus veeämber ja silmapesukauss. Akna juures, paremal pool seisis otsaga vastu seina kole tumepruun vineerist ustega riidekapp. Kapp oli kahe uksega ja sinna mahtus meie pere kogu riietevaru. Kapi taga oli kitsas raudvoodi, kus magas peale isa surma vanem vend. Kapi ees oli neljakandiline laud, mille taga oli paar puidust taburetti ja mingi leeniga tool eiteakust toodud, nagu kõik see hädavajalik muu kolagi. Vasakus toanurgas üsna akna ligi oli seina külge ehitatud kapp, mis oli meie toidukapiks. Seal sees olid riiulid, mida ema sakiliseks lõigatud servaga valge paberiga “kaunistas“, kattes nii inetud hööveldamata riiulilauad. Kapi uksel oli küljes poiste endi kokkuklopsitud laia kushetitaoline magamiskoht, millel jalgade asemel telliskivid. Seal magasime koos emaga mina ja minust kuus aastat vanem vend. Vanemad õed olid seks ajaks juba kodunt lahkunud, kui me sinna linna kolisime. Voodis oli suur õlekott, millel ema õmmeldud kirju sitsist lina, kaks ilmatumat patja, mis olid täis topitud peeneks lõigatud kaltsu ja voodi peal jube kare hallikarva tekk, vist sõdurivarustusest -, mõtlen nüüd. Akna ees olid tordivärviga kollaseks värvitud marlist kardinad, ka ema tehtud. Niisugune oligi minu väike armas koduke, kus elasin kaheksanda eluaastani.

Minu tubaseks meelis mängumaaks oli üsna lai aknalaud, kuhu sai laiali laotada oma kasin „varandus“. Suurim asi oli vendade meisterdatud vineerist nukumajake –tikutopsidest valmistatud mööbliga minu viiendaks sünnipäevaks. Nukumajakesel käis katus pealt ära ja seal „elasid“ kaks kõige tillemat tsellofaannukku (nimesid enam ei mäleta). Siis oli suurem ema valmistatud kaltsunukk, poest ostetud kipspeaga, mille ninaots oli tsipake oma pikkusest ühel kukkumisel kaotanud. Oli üks ka sünnipäevaks vanemalt õelt saadud raamat „Väike Mai“ (see oli teiste paljudest ettelugemistest mulle juba pähe kulunud) ja siis veel paar valgete lehtedega koolivihikut, mida mulle vennad minu joonistamiskire rahuldamiseks olid oma vihiku tagavarast andnud. See oli mu koduse mängumaa varanatuke, mida ma kunagi õue ei tassinud ega teistega ei jaganud. Õues oli meie maja lastele oma Midrimaa.

Oli seegi tol ajal üsna vaene oma mängude pakkumisega. Oh ei, ega seal olnudki mingeid erivahendeid; mängud tulid meil ikka meie endi peast, millega aega sai sisustatud: peitust, pitti, laptuud, kodu, poodi jm. Meil polnud ronimiseks puidki hoovis kasvamas, selleks sai kasutatud puittarasid, millega olid piiratud mõnede elanike peenramaad. Julgemad poisid käisid ka kuurikatusel, aga see oli karistatav, sest siis kippus katusekatteks kaetud tõrvapapp katki minema ja nii sai kuuri varutud küttematerjal vihmas kannatada. Ja ega meil ka mängumuru lapikest eriti kusagilt võtta polnud, need kübemekesed, mis ümber kaevu või puittarade ääres olid, ei andnud just erilist haaret mängimiseks välja. Kui poodi mängisime, siis selleks oli kõige sobilikum koht üle üsna laia kraavi (sealt sai kraaviseinast ka kütteks põlevkivitükikesi kougitud, kui kuurist midagi võtta polnud) ehitatud puitsilla peal. “Poodnik seisis kraavis, kaaluks oli serviti seatud telliskivil lauajupp ja kaupa leidus ümberringi küllaga. Eriti ilusad „kaubad“ sai siitsamast kraavipõhjast pleki-või klaasitükiga „lõigatud“ tahkunud poritükid. Kraaviseinast sai kougitud ilusaid põlevkivitükikesi, mis olid nii sokolaadi moodi. Porist sai nii „saia“, “leiba“ kui muud sellist „toidukraami“, mis vähegi kandiline oli. Liiva ja kruusa leidus alati ka muuks kaalukaubaks. Ostjatel oli oma varandus. Ridikülid ehk rahakotid olid meisterdatud tõrvapapitükkidest, mille puuduseks kippus olema see, et nad riideid määrisid, kui liiga kaua oma kaenla alla surusid. Ja seda „raha“ jagus sinna just nii palju, kui keegi viitsis endale varuda. Suured kobrulehed olid suured rahad, paiselehed väiksemad rublad ja väikesed värvilised pudelikillud olid kopikateks. Toidukotid olid suurematest tõrvapapitükkidest tehtud, mis kõlkusid takuse nööriga või traadiga käevangus. Ja nii see meie maja paljasjalgne lastekari, kus kõik peale minu olid vene lapsed, poodi mängis. Paras murjamite kamp: paljad jalad kriimused ja mustad, sest ega seda tahma, mida läheduses asuv õlivabrik oma korstnast välja tossutas, jagus igale poole. Mustus oli jalgadesse juba imbunud koos kärnadeks kuivanud vigastustega. Õhkki oli ümberringi erilise haisuga. Aga ega see meie meelt eriti kurvastanud, olime sellega harjunud. Ja oh seda talvist rõõmu – mida meile sai lausa siinsamas üks vana madalamaks kulunud tuhamägi pakkuda sai. Kes kelguga, kes “kitsega“ (selline ümarrauast väänatud kõverik, millel sai jalastel seistes mäest alla sõita või ka siledal maal soomekelguna kasutada ikka oma enese „jalamootoriga sõudes“). Vaesematel ajasid asja ära vineeri või paksema papi tükid. Minu tagumine pool sai oma vati kätte arvukate pindude näol, mis ohtra vineeritüki kasutamise järel oma töö tegid. Aga sest polnud lugu, ema kiskus pinnud välja ja tohterdas mädanema läinud kohad ning istmik täitis peagi oma õiget funktsiooni ja ega see liulaskmine siis ka selle väikese häda pärast ära jäänud. Tõsi küll, vend Vello hankis kusagilt mingi metallkelgu, ilmselt kellegi meistrimehe enda keevitatud. Muuseas vend meie peres „valge juudi“ seisuses, kes oskas “äri ajada“, müüa enda joonistatud jõulukaarte, kuigi see püha oli siis keelatud, leidus tellijaid ja ostjaid, sest ega neid kaubanduses ju polnud. Ta ostis siis sellega teenitud raha eest midagi vajalikku ja kui vaja, siis tegeles ka vahetamisega, nii öelda „vorst vorsti vastu”.

Üks meelismäng oli meie lastele ka kodu mängimine. Seda tegime enamasti siis, kui olid vihmased ilmad ja oma toas istuda ei tahetud ja kes seda kontrollis või keelaski, vanemad olid ju tööl, kel siis neid oli kas kaks või üks, sest sõda oli paljud pered isatuiks teinud.

Kodu mängimiseks olid mõned meist, kel peres suuremad vennad, kuuridesse põrandast paari meetri kõrgusele lae alla ehitanud nii öelda „teise korruse“, mis ühte otsapidi tuli väikese kuuriakna alla. Suured poisid said seal suvel magada. Minu vennad olid ka suviti kuuris magamas. Seal oli hea, keegi ei kontrollinud, millal magama heideti. Minu vennad eriti väljas kolamas ei käinud, aga nad kasutasid piiratud võimalust oma seiklusjuttude ja krimkade lugemiseks nii kaua, kui väikesest aknast langev valgus seda võimaldas. Vahel aga võeti abiks ka taskulamp, kui kuidagi ei saanud end raamatust lahti kiskuda. Kuna suvel kooli polnud, siis ei käinud ema ka neid üles ajamas, magati nii kaua, kui uni otsa sai. Mind muidugi sinna „paradiisi“ ei võetud, kuigi üritasin mitmel korral härdalt lunida. Isegi kavaluseks appi võetud pisarad ei aidanud. Ja kui ema oli öösel tööl, oli mul alati hirm üksinda toas magada, et korra isegi jooksin öösel öösärgis kuuri ukse taha nutma ja vendi appi hüüdma, aga need igavesed röövlid magasid nii õndsat und ega kuulnud midagi. Õnneks tuli sel korral ema just õhtusest vahetusest koju ja kuulnud mind nutmas, ehmatas nii, et tuli kuuldekaugusest kuurini joostes, võttis mu sülle ja viis tuppa. Poistel oli sest ajast kohustus sel ajal, kui ema õhtuses või öises vahetuses tööl oli, magada toas.

Nonii, nüüd läks see jutt hoopis teist radapidi ja kodumängimise jutt jäi pooleli. Aga nii me siis seal kuuris teisel korrusel mängisime. Kuuri akna ette oli meil mingi läbipaistev rriideräbal kardinaks leitud, “rikkamatel“ isegi pitsine. Telliskividele lauajuppidest ehitatud laual oli ka midagi linaks ja seal olid prügikastist leitud totsikutest, kaantest, pudelikestest toidunõud, mis olid muidugi hoolikalt puhtaks küüritud. Ja eks kodusest toidukapist sai hangitud ka midagi suhu pistmiseks, kas mõni kuivaks tõmbunud leiva- või saiatükk, mõni tükike makarone, aiapeenralt mõni sibulanaat. Parajaks maiuspalaks olid sihvkad (päevalilleseemned), mida sai turult osta –rubla klaasitäis. Meie ema neid ei ostnud, aga suu seks sain neist oma vene mängukaaslaste kostitamisest ja need maitsesid hästi. Tõsi küll, prügi oli siis ka terve ilm täis ja see tänaval sihvkade krõbistamine oli meie rahvale ikka võõras ja jube küll. Aga kodumänguks olid nad parajalt delikatesside seisuses. Nii me siis mängisime. Mänguperedes olid kõigil isad ja emad ja lapsed, nendes rollides ikka lapsi jagus. Käidi üksteisel külas, istuti magamiseks tehtud „vooditel“ ja maiustati sellega, mis kellelgi pakkuda oli. Joogiks oli mängu “tshai“ (tee), mille aseaineks paljas kaevuvesi. Juttu jätkus kohe mitmel teemal, aga peamiselt ikka sellest, mis ühes või teises pärisperes juhtunud oli. Tihti pidin ikka kuulma, kuidas isad (neis peredes, kus ta olemas oli) palgapäeval koju tulid ja siis emad sugeda said. Aga seda teadsin niigi, sest ega ses majas midagi saladuseks jäänud; joobnud meeste sõimu ja naiste nuttu oli kõigile kuulda ja vahel lausa õues „parajat etendustki „ näha. Eks mängukodus kiputi samasugust elu mängima, millega mina ei tahtnud leppida, kuna meie perest polnud sellist eeskuju järgida.

Oli ka meie tänavas üks ihaldatud paik, kuhu meid ei tahetud lasta see oli üle selle väikese puusilla, teisel pool tänavat asuvas lasteaia piiratud alal suur kiik. Argipäevil käisime aialippide vahele vahetevahel piilumas, kuidas hästi hoolitsetud, valgetes põlvikutes puhtad meieealised lapsed liivakastis mängisid ja kasvataja tasakesi suurt kiike kiigutas, kus väikesed nukukesed vaguralt istusid. Nii väga oleksime tahtnud ka sinnapoole tara, mitte et just liivakasti mängima, see tundus meile rohkem titade värk olema, aga vot sinna kiigu peale oleksime küll tahtnud. Ainuke võimalus sinnapoole aeda üritada saada oli pühapäev, siis oli lasteaed pailastest tühi ja seda me ka üritasime. Üksteist aidates sai kuidagi üle tara turnitud ja ka kiigeistmele sätitud, aga seda hoogu ei saanud kuidagi sisse, et võtta raske puitehitise liikuma. Poisid hüppasid maha ja püüdsid maast lükates hoo sisse saada, mis polnudki niisama lihtne. Mingi liikumise ikka lõpuks sisse sai, kuid ega seda lõbu kauaks saanudki –eiteakust ilmus äkki kõverjalgne vanamees, kes malakat käes viibutades meile karjus: “Ja vam pokashu, sorvantsõ! Poshli von!“ (Ma teile näitan, võrukaelad! Kasige minema!). Ega meie siis enam oodanud, kribina-krabinal olime kiigelt maas ja padavai üle aia ronima, mis just eriti hästi igaühel ei tahtnud edeneda. Hirm vanamehe malaka ees aga oli nii suur, et ega siin valida polnud, kuidas üle aia ohutumalt ronida. Eks ikka hirmul suured silmad. Sain minagi kuidagi tarast üle, aga tükike vanast vihmavarjust –ema õmmeldud seelikust jäi sinna taras peituva naela otsa ja pikk veritsev kriim oli ka jalasäärel kabuhirmus põgenemist veel mõni aeg meenutamas. Vanamees aga ei mõelnudki meile järgi joosta, ta seisis lasteaia trepil ja pugistas võikalt naerda. Tema jaoks oli see hirmule aetud, tema eest põgenev mudilastekari naljalas. See hirmutaja oli lasteaia vaht, kes seal öösiti ja puhkepäeviti endale palka teenis. Ei mäleta, et oleksime sinna keelatud paradiisi veel trüginud. Seda lapsepõlve mängumaad jagus mulle kaheksaaastaseks saamiseni. Olin juba teises klassis, kui meie pere oktoobripühadeks uue korteri sai ja meie kolisime peaaegu linna teise otsa-Rohelisele tänavale. See tänav kandis auga oma nime, vaatamata sellele, et see ilus roheline aeg oli ikka üsna üürike, vaid varakevadel tärkamise aegu. Õlivabriku korstnad tegid oma töö ja tahma jätkus ka sinna. Ega rohule maha istuda heledais riietes ikka ei saanud, kohe olid tahmajutid peal ja kui naistel pesupäev oli, pidid nad arvestama, kuhu ja kuidas sai see välja kuivama riputada, muidu võis juhtuda, et said valgete linade asemel täpilised. Aga kõik see muidugi oli väike viga, olime sellega harjunud. Tahm ja eriline lõhn käis selle eluga seal linnas kaasas tasuta väljaandena.

Rohelisel tänaval läks minu lapsepõlv värvikamaks. Siin oli rohelist muru nii laialt käes, et jätkus nii sealsetele elanikele päevitamiseks pikali visata, meile lastele möllamiseks ja kukerpallitamiseks.

Kasepuid oli meie mõttes lausa terve mets ja kuhu vähegi ronida sai, sinna ka ronisime ja kiikusime ka okstel. Mina poistest maha ei jäänud. Oivaliseks mängukohaks olid kunagistest lahtistest põlevkivi kaevamistest järele jäänud kraavid, kus alati vesi sees oli ja sinna me ehitasime parved. Poisid vedasid üle kraavide jämedad traadid ja siis turniti nendel üle kraavi. Mängisime robinsone ja tarsanit. Ehitasime okstest onne kraavidevahelistele „Saartele“ ja mängisime täiskasvanute võrkpallimängu ja rahvastepalli, mädamuna ja laptuud. Õhtuti vaatasime täiskasvanute võrkpallimängu ja kisasime oma meeskonna edule turgutust. Iga vähegi võimalust käia kampas kinos kasutasime ära ja siis sai filmis nähtut tihti järgi mängida, nagu Timurit ja tema meeskonda, alpiniste jne. Igavust põdeda polnud mahti. Üsna kuuride taga, kus mõni elanik isegi koduloomi pidas (ingerlaste perel oli peale kahe põrssa ja kanade ka lehm), oli ka üsna kulunud, oma aja ära elanud tuhamägi, kus jällegi oma talverõõme sai nauditud. Sel ajal sai juba suuskadel alla lasta ja peale ühte alpinistidest nähtud filmi ka neid alpiniste mängitud, abiks kodunt näpatud pesunöörijupid.

Sellega veel meie mängumaa ei piirdunud. Lausa üle tee oli linna staadion, kus me ka tedevust leidsime. Suvel sai seal peaaegu kõiki üritusi vaatamas käia,nii spordialaseid kui ka vabaõhulaval toimuvaid kontserte. Ega meid seegi takistanud, kui mõni neist tasuline oli. Meil oli sealse töötaja onu Kostja näol imehea sõber, kes meid alati piletita sisse lasi. Juhul aga, kui sissepääsul mõni võõras seisis, siis oli meil eneste teada ka alati salakäik, kust me sisse hiilisime. Egas saanud end kultuuriliselt harimata jätta ja mis parata, kui emadel rahakott kõigeks võimalust ei andnud, aga hing igatses näha ja kuulda nii laulu, tantsu kui ka vahel mõnd näitemängu peale jalgpalli- või hokimatshide ning kergejõustikuvõistluste. Hing ihkas ju kõike näha ja kuulda, mis seal kõrge plangu taga toimus. Vahel tuli küll ka vaid plangupraoga leppida, et sees toimuvat jälgida, aga seegi oli võimalus millestki ilusast osa saada. Eriti meelitav oli talvel samas väikeses aiaga piiratud alal, kus oli vabaõhulava, liuväli. No, kuidas sa said rahu, kui isegi tuppa kostus liuväljalt suurest, puule riputatud häälekõvendajast lustakat muusikat ja kus säravate tulede valgel rõõmsalt uisutati. Minul küll uiske polnud, aga mul vedas, sain neid kasutada meie majas elavalt suuremalt juuditüdrukult, kellega me olime väga head sõbrannad nii kaua, kui ta ära sõitis. Ta elas seal ajutiselt oma vanaema juures, kuna isa oli mingitel riiklikel ülesannetel välismaal ja ema oli ka temaga koos. Izabella oli selle tüdruku nimi. Niisiis õpetas Izabella mind uisutama ja oli kohe ülilahke mulle oma uiske andma. Sõitsime vaheldumisi. Vahel sain ka meie sõbralt onu Kostjalt laenutuse uiske, aga need polnud head, sest saapad olid nii ära venitatud, et ei saanud neid kuidagi hästi tihedalt ümber jala ja siis kippusid jalad all vänderdama. Vot see liuväli oli tõesti üks imetore paik, kus noored ja ka vanad omavahel suhelda said lõbusa muusika saatel uiskudel liueldes.

Heaks vaba aja veetmiseks olid mul ka raamatud ja selle pisiku olin saanud oma perelt, kes lausa kõik parajad raamatusõltlased olid. Soodustas seda raamatute „neelamise haigust“ asjaolu, et meie linna lasteraamatukogu oli sel ajal minu kooli keldrikorrusel, milleni oli mul vaid 3-4 minuti tee. Kool asus siinsamas Spordi tänavas, kus staadiongi, kuid linna poole umbes 150-200 meetri kaugusel meie majast. Spordi tänav kulges meie Rohelise tänavaga risti. Nii et minu lapsepõlve parimad aastad möödusid just sel Rohelisel tänaval elades ja kestsid nii kaua, kui kooli lõpetasin. Sealt sain kaasa eluks just kõik selle hea või halva, mida siis sealt saada oli, millest eelpool sai ka kirja pandud. Paremat lapsepõlve ju mul valida polnud ja ma ei kurda selle üle, mis mulle osaks sai, sest tänu sellele olen täna selline, nagu olen. Arvan, et elu pahupooled, millega mul tuli kokku puutuda ja mille naabruses tuli üles kasvada nii Kaevurite kui ka Rohelisel tänaval Kohtla-Järve linnas, ei ole mind inimesena halvaks muutnud, pigem vastupidi-õpetanud tegema vahet hea ja halva vahel, nägema ilu ja inetust –seda kõike sain seal näha ja kuulda, sest puudu polnud seal millestki. Olid aastad 1947-196…

Maie Jürgens

2 Responses to Midrimaa

  1. Maie Jürgens ütles:

    Mõned trükivead häirivad, nagu see, et lasteaia hoovis oli “KIIK”, mitte “TIIK”, mida me läbi aialippide imetlesime. Vabandan, aga arvutis võiks ikka olla lood sisestatud ilma trükivigadeta. Ja neid ikka siin on. Palun parandage ära! Lugupidamisega autor.

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google+ photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google+ kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

w

Connecting to %s