Mälestuskillud Näsust Vanatoalt

Mõned mälestuskillud, mis on selged, detailsed ja seotud Leidaga.
Vanatoal oli keset õue piksevarras. Vaatasime koos teine teise akna peal seda äikesemöllu ja imelikul kombel ma üldse ei kartnud. Ometi olen ma eluaeg kuskil nurgas või peadpidi vatiteki sees, kui tugev äike oli. Kas suutis Leida ema Marta mind rahustada või see teadmine, et õues on piksevarras. Ilmselt mõlemad.

Mingil ajal olid Vanatoal noored koerad Riksi ja Raksi. Mäletan, et Marta andis vahetevahel nendele kausiga kuivalt loomajahu, et siis on koerad ilusad ja läikivad.

Lehmade nimed olid Lehti, Lehik, Leesik , Lemmik , Leedi – kõik L-tähega. Võibolla oli neid rohkemgi, aga ei suuda meenutada. Muide, minu esimene lehm, kelle ise vasikast kasvatasin, oli ka Lemmik ja tema esimene tütar – lehmvasikas oli Leedi.

Mäletan, et nii mõnigi kord tuli meil lehmi paaritada. Minu mälestustes oli alati talus vana pull ja noor pull peale kasvamas. Kui isa-ema kodust ära olid, pidi ju keegi selle asja korda ajama, sest lehmaga oli tuldud kaugemalt. Sina olid vist 11-12, mina 13-14. Vanem ma ei saanud olla, sest 14-aastaselt kolisime Näsust ära. Sina olid ikka peategelane, mina seisin aupaklikus kauguses, sest kartsin pulli.

Mäletan, et sauna ehitati suur suitsuahi. Vorstimeister toodi Narvast kohale. Tapeti vana pull ja suur siga. Vorstimeister valis seast kõige paremad ja ilusamad tükid vorsti jaoks. Aga pulli suured kondid visati sigadele järamiseks. Oi, kuidas nad neid ragistasid!

Kui pererahvas oli heinamaal, siis meie olime koduhoidjad ja loomade talitajad. Eks lüpsmise ma Näsus selgeks saingi. Aga ükskord oli ühel punase-valge kirjul nisa katki. Sidusime aidaseina külge kinni ja kordamööda proovisime, lõpuks ilmus isa kuskilt ja lõpetas lüpsmise. Oli see alles ooper!

Ruiskatku heinamaal ma vist käisin ka, aga Põlendmaa heinamaad mäletan hästi. Magasime küünis ja isa püüdis palja käega jõest 3 forelli. Need said kohe ära praetud lõkkel panni peal. Isegi seda mäletan, missugune pann oli.

Kord läksime öösel koju heinakoormatega Põlendmaalt (umbes 3 km). Sina oma hobusega ja heinakoormaga ees ja mina järel teise hobuse heinakoormaga. Laulsime terve tee kõiki tolleaegseid laule, mida ainult oskasime. Tore oli, külad kaikusid meie laulust, Aastate tagant nii tore meenutada.

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google+ photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google+ kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

w

Connecting to %s