Mälestused on seotud südame ja hingega, aastad annavad nendele väärtuse.

Palju aastaid tagasi, ühel ilusal südasuve hommikul, astusin mina selle maailma uksest sisse. Külatädi, kes mulle vastu tõttas ja tere ütles, riputas mu kohe margapuu konksu otsa. Kaal  9 naela.

Ma ei olnud oma emale sugugi oodatud laps. Siia ilma sündisin vaid tänu julmale juhusele – mind sokutati vägisi ja väga jõhkral moel emale põlle alla. Olin tema õnnetus, tema must saatus, küllap seetõttu ka jahe vastuvõtt. Õnneks olid mul vanavanemad, kes ärapõlatu kohe oma kaitsva tiiva alla võtsid. Juhtus isegi,
et vanaema käis öösel, mannerg näpus, naabertalust lapsele piima toomas. Hiljem, kui ema enda piimaanumad piimarohkusest üle hakkasid ajama, leebus ta siiski sedavõrd, et lubas mind tervelt kaks ja pool aastat tissi otsas rippuda.

Oma vanaisa ma ei mäleta. Olin poolteiseaastane, kui ta teadmata asjaoludel kustus. Lendva lõi sisse, ütles vanaema. Naabrimees soovitas suure valu korral suutäis lambiõli sisse võtta, ehk aitab. Küllap vist aitaski… vikerkaare taha minna. Ei olnud talle antud oma silmatera suureks kasvatada.

Nii ma vanaema lapseks jäingi. Ta oli minu suur kaisukaru, tema selja taga magasin veel kooliajalgi, seal oli minu turvapaik, seal olin ma kaitstud. Vanaema süle soojust mäletan veel praegugi, olles ise juba mitmekordne vanavanaema. Unejuttu ei ole mulle kunagi loetud, kuid igal õhtul voodis enne uinumist laulsime läbi enam-vähem kõik vanaema repertuaaris olevad laulud: esimene oli alati  jõululaul
“Ma tulen taevast ülevalt”, sellele järgnesid veel paar kirikulaulu, ja “Ants oli aus saunamees”. Igaõhtune unerituaal lõppes alati saksa- ja poolakeelsete laulukestega.
 
Emapoolsed vanavanemad olid päritolult poolasakslased. Vanavanaema  mäletan ma põgusalt. Need üksikud korrad, kui ta meil külas oli, viis ta mind alati
patseerima. Mina 4-5-ne, tema üle 90-ne, üks noorusest nõrk, teine vanadusest väeti. Hoidis kõvasti mu käest kinni ja pidas pikalt saksakeelset monoloogi. Eesti keelt ta ei osanud (või ei rääkinud), kuigi oli selleks ajaks juba 52 aastat Eestis elanud. Eredalt seisab meeles tumeroheline veikleva roosimustriga suurrätt, mis oli tal jalutus-käikudel alati ümber ja suure nõelaga kurgu alt kinni pandud. Olin kuuene, kui seisime vanaemaga tema puusärgi kõrval ja vanaema talle taevast rahu soovis.
Vanavanaisa oli surnud juba tükk aega enne minu sündimist.
 
Nime sain endale vaderitelt. Ristiemale meeldis Õie, ristiisale Melaine ja pika vaidluse tulemusena lepiti rahumeelselt kokku, et olgu siis Õie-Melaine. Mis sai mul selle vastu olla. Ega minu käest ju ei küsitudki.

Minu emakeel oli viipekeel, aeglane ja kohmakas, omaenese tarkusest õpitud, kuid ikkagi kõik asjad said selles keeles aetud.

Kuigi oma isast ei teadnud ma midagi, vaevalt ma selle  sõna tähendustki teadsin, kuulsin ometi juba maast madalast, et olen isa moodi laps, nagu isa suust kukkunud. Meelde on jäänud kellegi irvhamba öeldu, et minu isa on metsas kuuse otsas, saba seljas. Igale uudishimulikule küsijale vastasin niiviisi täiesti tõsimeeli minagi.

Olin kolmeaastane, kui isa tuli esimest korda oma meistriteost vaatama, külakostiks pool kilo peen-suhkrut. Ainult kolm aastat kuluski tal metsast välja tulemiseks! Istusin ta põlve peal ja piidlesin peene nööriga kinniseotud valget paberkotikest lauanurgal. “On küll minu laps, näe minu ümmargused silmad ja minu kõverad pöidlad”. Vaat sulle säh! Täpne DNA. Näen kõrvuti kahte pöialt, üks tilluke, teine vähemalt kolm korda suurem. Suure pöidla küüs on poolest saati must, verevalumiga. Kuni tänase päevani ei ole ma aru saanud, et minu pöidlad kõveramad on kui teistel ristiinimestel. See esimene kohtumine isaga jäigi viimaseks. Küllap läks metsa tagasi. Mis parata, saatust ja vanemaid ei saa endale valida… Ja nii ma ilma isata kasvasingi… Õnneks!

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google+ photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google+ kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

w

Connecting to %s