Iga tee algab esimesest sammust, suured sammud saavad alguse väikestest.

Väike majake teest eemal põllulapi peal oli minu esimene lapsepõlvekodu. Selles majas tegin kümne-kuuselt oma esimesed sammud, elasin esimesed viis eluaastat. Sellest majast sai alguse minu pikk teekond suurde maailma. Minu esimesed mälupildid selles maailmas on seotud just selle majaga.

Maja otsa oli ehitatud hagerik lehma jaoks. Mäletan punasevalgekirjut lehma ja pruunikarvalist koera, nendest mul aga erilisi mälestusi ei ole. Ilmselt olin siis veel liiga väike mäletama. Lehm müüdi ja koer jäi marutaudi. Mina piilusin salaja praokil ukse vahelt, kuidas kast kinni naelutati ja Muri ära viidi. Hüvasti, Muri!
Kaevu meil ei olnud. Joogivesi toodi kaelkookudega naabrite juurest ja talvel sulatati pesuveeks lund.

Selle maja ainukest tuba poolitas pliit soemüüriga. Toas olid vaid vaese elu kõige vajalikumad asjad, mäletan neid eriti hästi: seina ääres voodid, akna all söögilaud, pliidi juures oli pingike veeämbrite ja pesukausiga, väiksemas kapikeses olid toidunõud, suuremas rippusid mõned riided. Kõige luksuslikum mööblitükk oli väike ümmargune lauake, mis uhkeldas oma ainsa treitud jalaga ja toreda heegeldatud
linaga. Nurgas seisis kirst riietega ja ema käsitöödega. Toolid olid pulkadest seljatugedega. Akna kõrval seina peal oli petroolilamp, teine lamp oli pliidi juures. Seinakell roosilise sihverplaadiga ja ülestõmmatavate pommidega, mõõtis aega tunnikaupa. 

Mäletan selle kodu mõningaid lõhnu: mõnusat soojaleiva lõhna, kui vanaema oli leivad ahjust välja tõmmanud ja pika pingi peale rätiku alla ritta sättinud. Tuba oli magusat lõhna täis, kui moosi keedeti. Meeldis eriti kreegimoos, siis lubati minulgi kreegikive moosi seest välja nokkida. Hapukapsa lõhna kannatasin ka kuidagi ära, kuigi ma hapukapsast pidin poolvägisi sööma. Kõige vastikum oli seente
kupatamine, see hais oli hirmus. Küllap sellepärast ma seeni ei söönudki.

Kasvasin üksinda. Mänguseltsilisi ei olnud, mänguasju ka ei olnud. Õues olles vaevlesin pidevalt igavuse käes. Kõik klaasitükid ja potikillud olid üles korjatud ja maja seina äärde toodud. Neid ma siis tõstsin ühest kohast teise, ladusin ringi ja alustasin jälle otsast peale. Tüdimuseni. Hoopis huvitavam oli ringi lonkida ja ümbrust avastada. See oli üksiku lapse ahtake maailm, rääkisin iseendaga ja ümisesin
laulda. Sellised avastusretked olid põnevad ja laienesid pidevalt. Nii ma ühel järjekordsel avastusretkel sattusingi maanteele ja sealt edasi poolelioleva elamu juurde. Tegin tiiru ümber maja, aga esmapilgul ei leidnud ma sealt midagi huvitavat. Tegin igaks juhuks veel teisegi tiiru ja siis nägin peenart heleda-õieliste niiskelt lõhnavate lopsakate taimedega. Nüüd ma tean, see oli põlduba, mis lõhnas nagu värske kurk. Ilma pikemalt mõtlemata asusin tegutsema, kükitasin maha ja kitkusin peenra puhtaks. Taimed ladusin korralikult peenra kõrvale hunnikusse. Hindasin eemalt oma kätetööd ja unustasin kogu loo ega mõelnud üldse tagajärgedele. Kuidagi alateadlikult ma ju ometi tundsin, et seda ei tohi teha, mäletan, et vaatasin korduvalt enda ümber, veendumaks, et keegi mind ei näe. Ometi ma tegin. Kui ma prooviksin seda tunnet kirjeldada, mida ma siis tundsin, siis ma vist väga täpselt ei oskakski. Igatahes väga meeldivalt patune tunne oli.

Tagajärjed ei lasknud end kaua oodata. Üsna varsti seisime vanaemaga sama peenra juures. Ma ei tea, kui kõvasti minuga kurjustati, ma ei mäleta ühtegi sõna, ainult seda võin öelda, et pead küll ei silitatud. Seisin seal pea norus ja urgitsesin suure varbaga maad. Nägin enda ees ainult halle püksisääri ja pruune jalavarje. Häbi- ja süütunne oli nii suur, et pilk kõrgemale ei tõusnud.

Unustasin peagi selle pahanduse, kuni ühel päeval astusin katkise pudelipõhja otsa, raskelt ja veriselt. Suurt valu ma nii väga ei mäletagi, aga ragin oli hirmus ja verd oli palju. Vanaema sidus jala nartsuga kinni ja ütles mulle: “Näed nüüd, kallis laps, Taevane isa karistas sind selle eest, et sa pahandust tegid, et sa teinekord enam pahandust ei teeks.”
Teadsin, et minu suure valge habemega vanaisa on taevas, aga et seal on veel keegi, kes näeb ja ka karistab, oli suur üllatus. Kuna haige jalg piiras mu liikumist, oli just paras selili rohu peal taevasse vahtida ja seal liikuvaid pilvi jälgida. Tahtsin veenduda, kas seal tõesti keegi on. Kui üksisilmi pilvedesse vaadata, võib seal vastavalt oma kujutlusvõimele näha, mida iganes. Mina ei näinud seda, mida näha tahtsin. See asi jäigi selgusetuks.

Meenub seik – ilmselt üks meeldejäävaim. Oleme kodu lähedal metsas. Selgub, et pajukoor on piisavalt lahti pajupilli tegemiseks ja mind saadetakse kodust taskunuga tooma. Pühkisin minema nagu tuul, nii kuis nelja-aastase jalad võtsid. Kuulsin küll hõiget, et nuga lase kokku murda, aga see läks suure ähmiga täiesti meelest ära. Haarasin laua pealt lahtise noa ja tormasin kellelegi midagi ütlemata välja, nuga püsti peos. Ühest lävepakust lendasin üle, aga teine pani “jala ette” ja sinna ma kõhuli maandusin. Noatera sattus täpselt silmanurka. Oligi pill – ehmatusest nutt ja naer segamini, nägu verest ja pisaraist kriimuline. Verise näoga laps oli suur ehmatus. Mina pidin kohe tassi sisse pissima, (mida ma kangesti häbenesin), aga kõvahäälse käsu peale sain sellega viimaks hakkama. Vanaema jootis mulle suhkruvett, pissilapp pandi silma peale ja laps torgati teki alla. Ei taha mõelda, mis oleks saanud siis, kui nuga oleks mõne millimeetri võrra trajektoori muutnud.
Sain ka pajupilli, aga rõõmu mul sellest enam ei olnud.

Üks mälupilt on mul selline: ema ja vanaema lõikavad maja juures põllulapil sirbiga rukist. Sirpi ma juba tundsin, selle tutvumise mälestuseks ja meenutuseks on pikk arm väikse sõrme peal. Vanaema hoiatas: kui veel kisud, lõikab sõrme maha. Mul oli see juba meelest läinud. Kui vanaema hetkeks sirbi viljavihu sisse torkas, olin mina kohe jaol. Lausa patt olnuks seda proovimata jätta. Ei jõudnud veel ühtegi kõrt läbi lõigata, aga väiksel sõrmel oli juba külg luuni maha lõigatud. Igasuguste ebameeldivuste puhul oli mul alati suur kisa kohe omast käest võtta. Seekord oli ehmatus nii suur, et unustasin hingamise, karjumisest rääkimata. Surusin vaid teise käega haava kõvasti kokku. Ei olnud nuttu, ei olnud ka verd. Veri tuli alles tükk aega hiljem, selle nägemine võttis ka kisa kohe lahti. Selle pahanduse tagajärjed on praegugi nähtavad – pisikese sõrme peal kaks suurt armi, need ei kao
kuhugi.

Minu lapsepõlve maailm oli väga piiratud. Olin üksikult kasvanud laps. Igavlesin. Kõik päevad olid masendavalt üksluised. Igatsesin mängukaaslasi. Kõige suurem mure oligi see, et mul polnud kellegagi mängida. Vaatasin tihti igatsevalt Rägavere mõisa poole. Olin seal vanaemaga sugulastel külas käinud ja teadsin, et seal on lapsi. Nihelesin ja kihelesin, kuni jalad iseenesest hakkasid õiges suunas astuma: mind veeti nagu nähtamatu köie otsas edasi. Igal mõisalapsel oli rohtukasvanud varemetes põõsaste vahel oma mänguplats ja mängutoad. Unustasin ennastki sinna mängima. Koju hakkasin alles siis tulema, kui päike oli juba silmad kinni pannud ja hakkas hämarduma. Hakkasin kiiresti astuma, siis nägin, et ema tuleb suure madjakaga. Samm aeglustus korrapealt, hirm hiilis südame alla. Ma ei olnud kunagi vitsa saanud, vanaema vaid noomis vaikselt, kui oli vaja, sedagi juhtus haru-
harva. Ja nüüd selline suur vemmal  – pool kaske. Lugu lahenes siiski minule soodsalt. Ema ainult kurjustas häälekalt. Seekord viskas vitsa maha, aga tegi selgeks, et järgmisel korral on teatud koht triibuline.

Mõisa ma enam minna ei tohtinud. Kodus ma rahu ei leidnud. Iga keharakk igatses mõisalaste juurde. Tegin veel paar ebaõnnestunud katset üle orasepõllu minna, salaja hiilides, et ema aknast ei näeks. Ometi nägi. Vist passis peale, sest iga kord tuli  õue ja näitas mulle piltlikult, mis mind siis ootab, kui sõna ei kuula. Aga mina vajasin teisi lapsi.

Ühel ilusal päeval astus meie tuppa rändkaupmees kahe suure kohvriga. Pakkus oma kaupa, ilmselt pakkus ennastki, sest tuli ja jäi. Temast sai hiljem minu poolvenna isa. Oli samuti kurttumm, ainult selle erinevusega, et oli koolis käinud ja oskas mingil määral lugeda ja kirjutada. Pidevalt ta meil ei elanud, kui tuli, olid tihtilugu kaasas sõbrad ja viinapudelid. Minul temaga ega temal minuga mingit
erilist pistmist ei olnud,  kuni ükskord ajas mu pea juustest paljaks. Vähe sellest, tagatipuks kraapis mu peanupu lausa läikima. Habemenoaga. Kui vanaema seda nägi, oi, ta oli siis kuri!  “Mõistmata inimeseloom! Talvel külmal ajal lapse juuste kallale minna! Mis ta arus ometi oli?! Ei nisukesel olegi aru ega haisu.” Aga tegu oli tehtud. Ööseks sidus vanaema mulle musta villase räti
pähe, et lapsel kõrvad valutama ei hakkaks.

Koos meesterahvaga siginesid ka suitsud majja. Võõraid hakkas tihti käima, kõik suitsetasid. Mõni puhus ümmargusi suitsurõngaid suust ja see tundus nii põnev, et tekkis tahtmine ka proovida. Ja proovisin minagi. Olin siis neljane.
Laua peal seisab poolik suitsupakk. Vaatame kaua tõtt. Nii kaua ta mind meelitab, kui õngitsen salaja paki seest kaks paberossi. Kükitan vaikselt pliidisuu ette. Laua ümber mängitakse kaarte, keegi ei pööra mulle tähelepanu. Hoian suitsuotsa vastu hõõguvat sütt ja siis tõmban esimese mahvi. Esimese ja viimase. Piisas ainsast rõvedast kogemusest, et see pahe hilisemas elus külge ei hakkaks.

Ma ei olnud veel viiene, kui kurg meile väikese poisi tõi. Venna sündi ja sellega seonduvat mäletan erilise selgusega, kuigi lugu ise oli minu jaoks väga šokeeriv ja segane. Tavaline maihommik. Vanaema läks hommikul linna. Ema oli voodis teki all haige. Külatädi toimetas pliidi juures. Suur veepott auras pliidi peal. Tundsin vaistlikult, et midagi on teoksil ja teistmoodi. Minus tekkis kohe kahtlane ärevus, kui tädi hakkas juba liiga tihti ema teki serva kergitama ja sinna alla piiluma. Järsku hakkas tädil kiire: mine ruttu, vaata, kas vanaema juba tuleb, ruttu, ruttu! Ei tulnud. Nägin juba ukse pealt, et maanteel kedagi ei olnud ja keerasin kohe tagasi, aga tuppa minna ei tohtinud. Istusin lävepakul ja tihkusin nutta. Olin hingepõhjani solvunud, enesehaletsus tahtis lämmatada. Mäletan seda tunnet nii hästi. Nutt muutus ägedamaks. Kui mind viimaks tuppa kutsuti, sain suure ehmatuse osaliseks. Vanaema ruudulise põlle seest vaatas vastu kaks musta nööpi. Tädi küll ütles midagi, aga mina ei saanud aru või ei kuulnud või ei mäleta. Ma ei mõistnud, mis või kes oli pambu sees. Mind pani ahastama see, et minu vanaema põll oli selle
pambu ümber. Põlle sisu oli teisejärgulise tähtsusega, see ei jõudnud minuni.

Vennale tehti kätki. See riputati lakke ema voodi kõrvale. Emal rinnapiima ei olnud, poissi toideti pudeliga. Vennaga seoses veel niipalju, et kass näris pudeli otsa jäetud luti puruks –  see oli viimane lutt. Vaene kass…. Venda hakkan rohkem mäletama sellest ajast, kui tal juba jalad olid all. Vahepealset osa ei suuda meenutada, nagu must auk.

Kõiki neid kilde ja killukesi kokku kogudes  sai mulle üha enam selgeks, kui rumal laps ma sel ajal olin, isegi tolle aja mõiste järgi. Tänapäeval teab juba iga kaheaastane, kust lapsed tulevad ja miks nad tulevad. Mina polnud isegi kurejutte kuulnud ega osanud märgata ema figuurimuutust. Kui oleksingi märganud, poleks ma nii ehk teisiti midagi mõistnud, nagu paljut muudki. Vanaema oli sageli terved päevad kodust ära. Arvan, et käis taludes tööl, täpselt ei teagi. Kui oligi kodus, olid tal omad tegemised. Kui vahest tahtsingi vanaemaga  rääkida või midagi küsida ja liiga
pealetükkivalt vanaema ümber tiirutasin, kamandas mind õue mängima: “Ära tolgenda siin vanainimeste  jalus, mine mängi parem õues!” Marssisin jälle ühest kohast teise, korjasin kivikesi ja jooksin väikeste valgete liblikate järgi. Nii ma omapead kasvasin ja ennast kasvatasin.

Ainult ühed jõulud on tollest perioodist väga eriliselt meelde jäänud, neid mäletan elu lõpuni. Vanaema oli metsast kuuse toonud. Eheteks olid väiksed õunad, mitut sorti jõulukompvekid ja piparkoogid. Valged ja punased küünlad olid okstele kinnitatud. Vanaema arvas, et kindlasti tuleb ka jõululaps, aga tal on palju käimist, sest lapsi on palju ja võib juhtuda, et iga lapse juurde ta ei jõuagi. Mina uskusin, et minu juurde kindlasti jõuab.

Kuusk oli ehitud, küünlad süüdatud. Laulsime jõululaule ja ootasime jõululast.
Vanaema põletas mõned säraküünlad. Jõululaps ikka veel ei tulnud. Ootusärevus kasvas iga minutiga. Ma ootasin imet, jõuluimet. Ma ootasin jõululast. Mu hing lausa värises, värin aina suurenes, aga jõululast ikka  ei olnud. Laulsime veel, kui äkki vanaema ütles: “Tasa, kuula, nüüd vist jõululaps tuli!” Ei tulnud. Vanaema läks vaatas üle ukse välja ja ütles siis: “Ei ole kedagi näha, vist läks mööda.” Ei saa kirjeldada kirjeldamatut. Minus oleks nagu suure kolinaga kõik kokku kukkunud. Sellist harrast, pühalikku jõulutunnet, ei ole minus enam iialgi olnud.

Rõugete panek on vist kõige esimene, kõige kaugem mälestus, mida suutsin titepõlvest meenutada ja mäletada. Kõik teised titepõlve mälestused on vanaema jutustatud.

Meenub veel selline hirmutav ja nutune lugu. Arvan, et olin siis kolmene, kui sedagi. Pakane oli sulalumele kõva ja libeda kooriku peale tõmmanud. Ei tea, miks ja kuidas ma üldse nii kaugele suutsin minna, aga seal ma libeda kallaku peal ukerdasin. Mõlemad sukad ripakil, põlved ja käed paljad ja punased. Külmavalu ja kukkumisvalu. Minu hädised ja abitud katsed sukki üles tirida ja neid üleval hoida, mis muidugi ei õnnestunud. Kukun ja tõusen, tõusen ja kukun. Viimaks enam ei tõuse, jäängi kõhuli maha.  Külm, hirm ja valu kokku paisusid meeletuks hädakisaks. Keegi siiski kuulis ja korjas mu üles.
 
Talvest ja lumest mul selle perioodi kohta rohkem mälestusi ei ole. Talv aheldas mu tuppa. Praegu ma usun, et mul puudus vastav riietus, ja küllap nii oligi. 
Tubaseid tegemisi talvekuudel mäletan üsna hästi. Suured villakotid ja hunnikud villakraasilisi. Sageli olid kahed kraasid korraga töös ja vurises korraga kaks vokki. Ka linu ja takku kedrati. Kui sulenoppimine käsile võeti, oli terve tuba sulehunnikuid täis, juba nopituid ja veel noppimata sulgi. Tavaliselt mul ei lubatud oma nina kuskile toppida, aga suuri tiivasulgi ja uhkeid kuke sabasulegi võisin minagi lõigata. Ema ei lubanud, aga kui vanaema lõnga korrutas, siis tema lubas  ka mul jalga vokitalla  peale panna. Küll ma olin siis tähtis ja uhke.

Nii kaugelt, kui mäletan, istus ema alati õmblusmasina taga. Ta õmbles kõike nii meestele kui naistele, alustades beebipesust ja lõpetades suurte saanikasukatega. Kui väga tüütuks muutusin, pistis mullegi lapitüki ja niidi-nõela pihku. Niipalju juba nõel näpu vahel seisis, et oskasin traageldada ja üleääre õmmelda. Küllap sealt see hilisem huvi alguse saigi.

Väike mosaiik mälestuskildudest ja -killukestest sai kokku pandud. Püüdsin kõiki sündmusi kirjeldada nii, nagu mina neid kunagi nägin läbi oma lapsesilmade. Kuidas mina olen ennast ja teisi näinud. Mõningaid seiku ja sündmusi ja inimesi mäletan üksikasjadeni väga selgelt, tunnen isegi lõhnu, maitseid ja näen värve, samas mõni sündmus on nagu uduloori sees. Ei ole tervikpilti, on vaid üksikud pildid, mis libisevad slaididena silme eest läbi. Üks juhtum läheb üle teiseks ilma mingi seoseta ja juhuslikus järjestuses.

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google+ photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google+ kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s