Mare Tammeranna lugu

Minu ema ja isa olid lapsed, kui nad koos vanemate ja paljude teistega püssimeeste vahel 14 -nda juuni öösel jaamadesse viidi ja loomavagunitesse pandi….

Aastad läksid. Ühes külas kasvanud ja sama saatusega lapsed said suureks. Armuti, abielluti, sündisid lapsed. Mina sündisin 20 -nda jaanuari öösel 1954 aastal 40c pakasega. Sünnikohaks sain siis Tomski oblast Vasjugani rajoon Maiski külanõukogu. Maiski haigla arst oli ütelnud, et paneme sünniajaks 20 jaanuar, sest 21 on Lenini surma aastapäev ja miks see laps peaks oma sünnipäevi leinapäeval pidama.

Varsti sai isa Parabeli traktorijaama tööle ja ema sai tööd lasteaias. Meie vennaga olime samas lasteaias ja meid hariti vene keelt rääkima. Minu mälupildid on ajast, kui me elasime kompsude keskel ja räägiti sellest, et varsti saame kodumaale. Vanemate elust oli võetud vägisi 17 kohutavat aastat.

Siis tuli vabastus, et me võime kodumaale minna. Oli märts 1958. Juuni alguseks olid dokumendid korras, reisiraha olemas ja algas sõit kodumaa suunas. Vanaema oli 58, ema-isa alla 30-ne. Mina 4, vend 3 ja õde poole aastane. Mälupildid laevasõidust mööda Obi jõge. See oli 100 inimesega jõelaev, millega sõitsime Novosibirski umbes 2 päeva. Mul läks praht silma ja kui arst abi andis, karjusin: babuska,pamagi. Laeval oli karupoeg puuris. Miks ja kuhu ta viidi, ei tea.

Novosibirskis alustasime reisi rongiga Leningradi. Lastega reisimisel oli võimalus saada piletid lastevagunisse. Paraku olid seal ka tavalised reisijad, kes pahandasid laste peale, kes ei osanud 3-4 päeva vaiksed olla. Leningradi jõudes oli vanaema oma vana kasuka, mille peal me lapsed magasime, peitnud pingi alla. Oli ju juuni kuu. Balti vaksali oli vaja minna pika tee jala kompsude ja kolme väikse lapsega. Teise jaama jõudes ootas üks naine vanaema kasukaga, et me olime selle rongi unustanud. Leningradis ootasime pika päeva ja ma olin osanud seal ära kaduda. Leiti mind siis suurest lillepeenrast, kus ma lilli korjasin. Järgmise päeva varahommikul olime jõudnud Rakvere jaama. Me olime jõudnud KODUMAALE, aga meil ei olnud kodu. Meil olid kallid sugulased, kes meid igati aitasid, aga ka neil ei olnud elu kerge. Esimeses kohas ei tohtinud me vene keelt rääkida ja siis oli suur riid, kui ema keeldus meile lastele eelmise päeva hapuks läinud kartuliputru anda. Ise tulevad siberist ja valivad toitu.

Meenub ka see, kuidas selle maja lapsed meid vennaga narrisid, sest me rääkisime eesti-vene sega keelt ja olime vähe teistsugused.

Õnneks sai isa Hulja sovhoosi traktoristiks, ema põllutööle ja me saime korteri Saukse külla. Meie perel oli esimene oma kodu kodumaal. Olime seal küll ainult 3 aastat, aga kõige ilusamad lapsepõlve mälestused on Saukse kodust. Elu läks edasi nagu kõigil teistelgi.