Meenutusi lapsepõlvest

Sündisin 3.10.1937. aastal Järvamaal Võhmuta vallas Valasti külas Tisleri talus pere viimase, viienda tütrena. Kuna peres oli enne neli tütart, siis oodati kindlasti poega, kuid õnnetuseks sündis jälle tüdruk. Kasvasin maal, emal-isal oli talu, mille isa oli saanud Vabadussõjas olemise eest. Talu oli väike ja kutsuti asundustaluks. Talus tegeldi põllunduse ja loomakasvatusega. Isa eriliseks hobiks oli tõupullide kasvatamine. Loomad olid lastega väga harjunud, kui mulle vahel liiga tehti, siis jooksin alati mõne lehma või pulli juurde, kust leidsin sõbralikku kaitset. Nii kutsuti meid külas tisleri tüdrukuteks. Kuna olin peres pesamuna, siis pidid vanemad õed mind hoidma, sest emal oli loomade talitamine ja kodused tööd. Vanemad õed tahtsid, et ma kiiresti kõndima hakkaks, siis pandi mind nurka seisma, et jalad tugevaks saaksid. Kui ema seda nägi, siis said õed muidugi riielda. Küllap õpetamine aitas ja nii olin ma kümnekuuselt juba kõndima hakanud, kuid siis olnud uus häda, tüdruk ei viitsinud kõndida. Vahel olid õed mulle minu jonnimise pärast naha peale andnud, kuid naabrid olevat jälle kiiresti emale ära kaevanud, siis olid õed minu pärast pahandada saanud. Nüüd ikka räägivad, et olin väike paharet.

Üsna varakult (kindlasti enne kooli) olin püüdnud mängida kooliõpetajat, pannud selga ema kleidi, mis mööda maad jooksis, jalga kõrge kontsaga ema kingad, siis kukkunud vanemaid õdesid õpetama. Neile tegi see muidugi väga palju nalja. Kuidas ma lugema õppisin, seda keegi ei mäleta, Kuid esimesel päeval lugesin koolis ühe pala, kus oli juttu ussitanud seenest. Kui juba suurem olin, siis meeldis mulle hirmsasti puude otsas ronida. Üle tee kasvasid suured lehised, mis olid istutatud mõisa ajal, sest kodust mõnesaja meetri kaugusel oli olnud vana kajamõis. Lehiste otsast oli näha suure küla tegemisi. Meie küla kutsuti ka Aru asunduseks ja see asus 1,5 km kaugusel suurest külast. Tihti unustasin ennast tundideks puu otsa, sest oli väga lõbus kuulata, kui õed mind lälle otsisid.

Olin kolmeaastane, kui algas sõda. Ema rääkis alati: kui juhtute jääma üksnda, minge alati loomade juurde, sealt leiavad teid inimesed. Nii juhtus ka minuga. Hommmikul olime ema ja õdedega põlllul naereid rohimas, lõunaks tulime koju ja peale sööki pandi mind magama. Ärkasin, leidsin, et toad olid tühjad, jooksin õue, kuid seal polnud kedagi, arvasin, et kõik on põllule läinud ja mind magama jätnud. Jooksin sellest väravast, kust tee viis põllule, ema ja õdesid otsima. Põllul polnud aga kedagi, jooksin koplisse lehmade juurde ja jäin nende tegemisi vaatama. Küllap oli juba õhtu ja osa lehmi olid magama jäänud. Mina olin pugenud ühe lehma külje juurde ja jäänud magama. Minu ärajooksmise ajal olid ema ja õed tänavapoolse värava juures ja rääkisid juttu naabrimehega, kes oli tulnud Tapalt. Minu isa oli sel päeval Tapal sõjaväele hobuseid viimas. Isa oli mul nii vana, et tegevteenistusse ei võetud. Mind oli otsitud kogu külast ja lõpuks oli arvatud, et kas keegi viis mu ära või uppusin kaevu (aias oli lahtine kaev, kust võeti vett juurviljade kastmiseks). Õhtul leiti mind karjakoplist lehmade juurest.

Sõja ajal viidi meie talust ära kõik hobused ja sakslaste käest sai isa hobueesli, kellega ta pidi kõik talutööd tegema. Mäletan seda hobueeslit hästi, tal olid pikad kõrvad ja tema häälitsused olid huvitavad, mis tegid mulle nalja. Kui koorem oli väga raske, siis ta keeras pea aisa otsa, vaatas tagasi ja ei liikunud enne sammugi,kuni isa aitas vankrit lükata.

1945. aasta 1 septembrist alustasin õppimist Valasti Algkooli I klassis. See oli väike kool, kus nelja klassi õpetas üks õpetaja. Mäletan, et vihikuid, tinti ja pliiatseid oli vähe saada ning ema pidi vahel viima kooli mune, et õppevahendeid saada. Kolmanda ja neljanda klassi lõpetasin Roosna- Alliku 7-klassilises koolis. Olime õega internaadis. Minu ema tundis hästi kokatädi ja nii valmistas ta alati minu jaoks ilma sibulata kastmeid, sest kuni 18 aastani ei söönud ma sibulat. Meenuvad toredad õhtud, kus kogu internaadi pere mängis õhtuti ringmänge ja tantsiti. Siin olid nii vanemad kui ka nooremad ning meiega koos olid nooremad õpetajad, kes olid ka kasvatajateks. 1949. aasta kevadel lõpetas õde Linda Roosna-Alliku kooli ja mina läksin teise õe Hilda juurde Järva-Jaani külanõukogus. Peale 1949.aasta küüditamist pidi isa oma talu kolhoosile ära andma ja vanemad leidsid, et mul oli lihtsam koolis käia õe juurest. Järva-Jaani 7-klassilisest koolist on meelde jäänud väga toredad õpetajad ja klassikaaslased. Vahetundides me ei jalutanud, vaid mängisime ja tantsisime. Mõni õpilane või õpetaja istus klaveri taha ja mängud ja tantsud võisid alata. Meiega koos tantsisid ka õpetajad. Ajaloo õpetaja (mees) õpetas meile peotantse. Koolis oli sport väga heal tasemel. Tihti olime kooli võistkonnaga Paides rajooni võistlustel. Minule meeldis eriti jooksmine ja nii käisin mina koos poistega Kasekoplis (see oli koolimajast umbes 150 m kaugusel) jalgpalli mängimas. Eks juhtus ka nii, et unustasime end mängima ja jäime tundidesse hiljaks. Nii mäletan, kui kuuendas klassis seisin koos poistega igal vahetunnil õpetajate toa ukse taga nurgas, et olime tundi hilinenud. Häbi oli küll, kuid tegu oli tehtud ja karistus tuli kanda. Veel mäletan, kui teises klassis seisin nurgas ja õppisin korrutustabelit, sest olin unustanud kodus õppimata. Kui õpetaja pärast tunde küsis, siis oli minul korrutustabel peas ja see on mul meeles ka kuni tänase päevani. Nii ei suuda minuni jõuda teadmine, et tänapäeval lapsed ei suuda veel neljandas klassis korrutustabelit omandada. Küllap ikka ei taheta õppida. Meenub juhtum, kus ma V klassis tahtsin õhtul kooli minna. Päeval olid koolis spordivõistlused, peale kooli olin vist väga väsinud ja heitsin magama, kui ärkasin, vaatasin, et kell on juba pool kaheksa. Ruttu riidesse ja tahtsin juba koolikoti haarata, kui õde teisest toast küsis: ”Kuhu nüüd lähed?” Alles siis sain aru, et on alles õhtu.

1952.aasta kevadel lõpetasin Järva-Jaani 7-klassilise kooli ja otsustasin minna õppima Rakvere Pedagoogilisse Kooli algkooliõpetajaks. Mina ise oleksin väga tahtnud õppida kehalise kasvatuse õpetajaks ja samal aastal oli Tallinnas Kehakultuuritehnikumis viimane vastuvõtt, kuid õpetajad arvasid, et naisterahval on vanemas eas raske olla kehalise kasvatuse õpetaja ja nii nad soovitasitki minna õppima Rakverre. Paide Keskkooli ma ei saanud minna- see oleks vanematel olnud liiga raske, sest oli alles mõned aastad kolhoosis oldud ning majanduslik olukord oli väga keeruline. Pedagoogilises koolis maksti neile õpilastele stipendiumi, kes õppisid neljadele ja viitele, kõik eksamite hinded pidid olema vähemalt neljad. 1952.aasta suvel tegin eksamid Rakveres ja sügisest alates alustasin õpinguid pedagoogilises koolis, mille lõpetasin 1956.aastal. Meie klassis oli 32 tütarlast, kes tahtsid õppida ja nii olime me tihti kooli parim klass. Ka olime me väga aktiivsed spordis. Kolme tüdrukuga õppisime sportvõimlemist. Meie treeneriks oli Endel Isop, kes töötas meiega kaks aastat. Selle ajaga täitsime me ära sportvõimlemises noorte III ja II järgu. Järgmistel aastatel tegelesin kergejõustikuga ja käisin koos kooli võistkonnaga esinemas rajooni ja pedagoogiliste koolide vahelistel võistlustel. Koolis toimusid ka pidevalt isetegevuse olümpiaadid ja festivalid. Mina olevat ikka tüdrukutele tantse õpetanud (ise õieti ei mäleta,a ga kokkutulekutel tüdrukud ikka räägivad). Minu klassikaaslane pedagoogilises koolis oli minu kolleeg Valve Kaare. Vaatamata sõja ajale ja raskustele oli minu lapsepõlv õnnelik, sest kasvasin kodus, kus vanemad armastasid üksteist ja ka oma lapsi. Alati võisin ma vanematelt nõu küsida ja igale raskele küsimusele vastuseid leida. Ka tänaseni on mul head suhted õdede ja nende perekondadega.

MINU TÖÖST 1956-1960 ESNA ALGKOOLIS: Peale kooli lõpetamist 1956.aastal suunati mind tööle Paide Rajooni Esna Algkooli õpetajaks. Koolijuhatajaks oli vanem daam, kes andis ise vene keelt ja minule jäid teised tunnid. Nii pidin mina töötama liitklassiga, kus tuli korraga õpetada kolme klassi, sest vene keele tunnis olid ainult ühe klassi õpilased. Õpetasin kõike tunde, ka laulmist, esinesime lastega koolipidudel, tegin pioneeri -ja oktoobrilaste tööd. Võtsime osa ka koolinoorte festivalidest. Nii toimusid esinemised erinevates kohtades, käisime Järva-Jaanis, kus minu tüdrukud esinesid võimlemiskava lintidega ja akrobaatikaga. Kolmandal aastal läks juhataja ära ja uueks juhatajaks tuli inimene, kes hakkas ise õpetama laulmist, siis oli minu elu veidi normaalsem. Vanas Esna mõisas asus rahvamaja, mille tööst võtsid osa kõik kohalikud noored. Sel ajal olid noored väga aktiivsed isetegevuses. Mängiti näidendeid, tantsiti, võimeldi, ehitati püramiide, toimusid agiitbrigaadide ülevaatused, esineti estraadikavadega. Peale kino toimusid tantsuõhtud, mis kestsid varahommikuni. Noored said väga palju tantsida. Kuna rahvamajas ja koolis polnud rahvariideid, siis valmistasime ise kostüüme ja tegime ühiselt väikseid tantsukesi. Kaupluse noor müüja Aino Paju (neiupõlve nime ei mäleta), õpetas näitemänge, kutsus mind ka mängima näidendisse „Linnud lahkuvad pesast”. Meid käis abistamas üks vanem näitleja Paidest. Selle näidendiga käisime esinemas paljudes kohtades. Hiljem, kui Aino Paju oli Haljala Kultuurimaja juhataja ,mina juba Väike-Maarjas, siis tihti meenutasime neid toredaid õhtuid, mis olime Esnas koos veetnud.

ESIMESED KOHTUMISED VÄIKE-MAARJAGA: 1960.aasta suvi. Olin otsustanud, et tahan minna tööle veidi suuremasse kooli, sest olin töötanud Esna algkoolis 4 aastat ja minu niinimetatud sundaastad, mis meile olid määratud, olid lõppenud. Võtsin siis nõuks hakata otsima uut töökohta. Mulle meeldis väga Porkuni ning seadsin sammud Väike-Maarja Rajooni Haridusosakonda. Mind võttis vastu haridusosakonna juhataja hr. Tali. Ta teatas, et Väike-Maarja Keskkoolis on I klassi õpetaja koht vaba. Võeti kohe ühendus kooli direktoriga Richard Tõnspojaga. Nii oligi minu järgmine käik Väike-Maarja Keskkooli direktori jutule. Vestluses selgus, et saangi I klassi ja koduks pidi saama keskkooli majja Juta Inglisti korter. Augustikuuks oli vaja ühte õpetajat Palmse pioneerilaagrisse ja paluti minul see koht täita. Kuna olin veel noor ja vallaline, polnud mul midagi selle pakkumise vastu. Nii mööduski augustikuu Palmse pioneerilaagris. Esimest korda Väike-Maarjat külastades jäi minule meelde muuseumi tagune park, kus oli väga palju õitsvaid nartsisse. Park oli kaunis ja hästi hooldatud.

TÖÖST VÄIKE-MAARJA KOOLIS ÕPETAJANA: Augusti lõpus sain teada, et pean andma kõik tunnid esimeses klassis, ka laulmist. Kuna olin ka Esna algkoolis laulmist andnud, siis leppisin sellega. Minu paralleelklassi juhataja oli Benita Allikmaa. Temal oli väga väike klassiruum, nii sai minule klassi 26 õpilast ja temale 19 õpilast. Selles klassis nägin ma oma elus esimest ühekohalist pinki. Minu klassis olid Benita poeg Jüri ja õpetajate Vehikute tütar Sirje. Esimesest õppenõukogu koosolekust jäi minule meelde ehmatav mõte –direktor rääkis, et koolimaja (keskkooli vana maja) elektrisüsteem on vananenud ja maja võib põlema minna. Minule oli see ehmatav, sest mina pidin ju sinna elama minema. Kuna minu korter vabanes alles septembri keskel, siis elasime koos Eha Seeveliga tütarlaste internaadis. Minu suureks abiliseks sai õpetaja Benita Allikmaa, kes kõiges oli alati mulle nõu ja jõuga toeks. Toredad olid õpetajate ja haridusosakonna ühised peod, mis olid lõbusad, kus oli palju laulu ja tantsu. Meelde on jäänud esimene pidu, kus Helene Roos ja Tali väga ilusasti laulsid. 24.septembril ma abiellusin ja nii oli Aino Veeblist saanud Aino Lukman. Ka septembrikuus läksime abikaasa Meinartiga Väike-Maarja Rahvamajja, kus alustasime segarühmas tantsimist. Selle klassiga töötasin neli aastat. Teisel õppeaastal olin dekreedis, siis asendas mind üks õpetaja. 8.detsembril 1961.aastal sündis poeg Olev ja 3.septembril 1966. aastal tütar Signe. Kooli läksin tagasi kevadel peale poja sündi, sest meie saime kodus olla ainult dekreetpuhkuse aja. Meenub üks juhtum lastevanemate koosolekust, mis toimus pärast seda, kui olin uuesti tööle läinud. Ühe poisi ema ütles koosolekul, et klassijuhataja on tagasi, nüüd ei pea poiss enam ise märkusi päevikusse kirjutama. Oli juhtnud nii, et õpetaja oli poisile üle päeva kirjutanud märkuse, kuid ükskord oli jäänud kaks päeva vahele, siis poiss oli ise kirjutanud: ”Juku on loll” (nimi muudetud). Noorele õpetajale sai selgeks, kui tähtis on algklassides tema iga sõna, mida ta lastele räägib. Aastaid hiljem, kui lapsed pärast koolitunde pikapäeva rühmas olid, siis meeldis neile väga kooli mängida. Mängudes oli kohe tunda, kuidas sa ise tunde annad, milliseid käsklusi, korraldusi tundides kasutad. Meenub, mis juhtus ühes esimese klassi tunnis septembri alguses. Õpilane vastas ja pärast ütlesin talle.”Istu maha”! Laps täitis täpselt korraldust. Noh, õpetaja, kas sa mõtlesid, kui käskluse andsid, sa polnud kehalise kasvatuse tunnis. Usun, et seda käsklust kasutasin hiljem õigesti. Kolmandas klassis liideti kaks klassi, siis oli klassis väga palju õpilasi. Sellest klassist on mul meeles, et lapsed olid väga sõbralikud.

Meil oli klassis üks poiss, kes ei tahtnud koolis käia, tuli Väike-Maarjasse, kuid tundidesse ei tulnud, vaid kolas alevis. Kui hommikul poisid leidsid, et Matsi (nimi muudetud) ei olnud, palusid poisid luba minna teda otsima ja peagi toodi luusija kooli. Kuna tol ajal toimus klassiväline töö oktoobrilaste ja pioneeriorganisatsiooni kaudu, siis olid lapsed küllaltki aktiivsed ja väiksemaid abistasid vanemate klasside õpilased, kes kuulusid komsomoli-organisatsiooni. Pioneeri -ja oktoobrilaste tööd juhtis koolis täiskasvanu, keda nimetati pioneerijuhiks. Minu esimestel kooliaastatel oli pioneerijuhiks Aara Nirgi, kes oli väga töökas ja abivalmis inimene. Tema oskas tööle rakendada vanemate klasside õpilasd, kes olid väikestele suureks abilisteks. Nii toimusid koolis igal aastal rivivõistlused, kus klass näitas oma rivilisi oskusi, korraldati rahvastesõpruse pidusid, igale klassile oli juba sügisel antud kindel teema, millega tema pidi esinema. Õppeaasta jooksul toimus neli suurt ülekoolilist koolipidu, kus pidid esinema kõik klassid. Enne pidu vaatas žürii kogu kontserdi kava üle. Kui ettekanne polnud hästi selge, siis esinema ei lubatud. Kui koolis tuli muusikaõpetajaks Koidula Naelapää, siis oli temal väga huvitavaid mõtteid. Kogu koolipere oli rakendatud pidudel: kes õpetas sõnalisi osa, kes tantsud, laulud ja see kõik oli koondatud terviklikuks kavaks. Minu osa oli seal oma õpilastega tantsude õppimine. Küll olime me lilled, liblikad, lumehelbed jne. Nee peod olid huvitavad ja meeldisid lastevanematele. 1964. aastal sain Rakvere Rajooni Haridusosakonnalt ja Rakvere Rajooni Pioneerinõukogult aukirjad tubli töö eest pioneerirühma juhendamisel. Järgmine klass oli alguses kolmekümne õpilase ümber ja selles klassis oli neljanda klassi lõpuks 44 õpilast, sest õppeaasta jooksul tuli kaks õpilast juurde ja õppeaasta keskel klassikomplekti poolitama ei hakatud, klassi suuruseks oli 42 õpilast. See klass oli väga aktiivne ja me saime väga palju kiita.

1968-1969. õppeaastal alustasin tööd esimese klassiga, kus tuli minu paralleelklassi juhatajaks noor õpetaja Anne Säde. Samal aastal astus minu poeg esimesse klassi. Seda klassi sain juhatada kaks aastat, sest 1971. aasta esimesest septembrist alustasin tööd klassi- ja koolivälisetöö organisaatorina (praeguses koolis huvijuht). Minu põhiliseks tööks oli kogu kooli klassiväline töö. Põhiülesanne oli kooli komsomolitöö juhtimine ja kooli pioneeritöö abistamine, ürituste, koolipidude, kohvik-klubide töö organiserimine. Kooli komsomolitööd juhtis komsomoli-komitee, mis oli valitud kooli komsomolide hulgast. Töö sarnanes praeguse õpilasomavalitsuse tööga. Jutustan veidi sellest tööst, kuna praegused õpilased ei suuda seda tegevust mõista. Komsomolitöö oli jagatud sektoriteks. Nii töötasid meie koolis järgmised sektorid: 1. Õppetöösektor- vastutas kogu kooli õppeedukuse eest. Õppela-juhataja abistas sektori juhatajat. 2. Ühiskondlikult kasuliku töö sektor- koolimajas klasside puhastamine peale koolitunde, kolhooside abistamine sügistöödel, metsaistutamine, vanapaberi kogumine, koolimaja ümbruse koristamise organiseerimine. 3. Sporditöö sektor- vastutas kogu kooli sporditegevuse eest (treeningud, võistlused, matkad jne.) 4. Isetegevuse sektor- kooli isetegevuse, huvialaringide, klubide, koolipidude jne. organiseerimine. 5. Siseorganisatsioonilise töö sektor- tegeles komsomoli koosolekute, liikmemaksude kogumisega, tööplaanide jne. 6. Pioneeritöö sektor- abistas pioneeriorganisatsiooni tööd. Komsomoli tööd abistasid ka õpetajad kommunistlikud noored, kes juhendasid sektorite juhatajaid. Sektorite juhatajatel olid tööplaanid, mille järgi kulges kogu töö koolis. Kolm aastat töötasin koos pioneerijuhi Helle Vardaga, kes oli äärmiselt kohusetundlik, töökas ja huvitavate ettevõtmiste algataja. Viimasel aastal oli pioneerijuhiks Riina Sirp.

Väga palju mängiti ka nendel aastatel koolis näitemänge. Näiteringi tööd juhendas Helene Roos. Käidi esinemas ka naaberkoolide õpilastele. Õpetaja Roos koos Helle Vardega valmistasid sõnalis-muusikalisi põimikuid igaks tähtpäevaks ja koolipeoks.

Juba esimesest aastast, kui asusin tööle Väike-Maarja Keskkooli, olid väga toredad iga aastased suvised pioneeride ja komsomolide laagrid Peipsi järve ääres. Nendest laagritest võtsid osa ka õpetajad koos isiklike lastega. Väga palju aitasid lapsevanemad laagri organiseerimisel. Muidugi abistasid ka majanduslikult kolhoosid, kes varustasid toiduainete ja transpordiga. Kogu laagri tööplaan oli eelnevalt arutatud pioneerimaleva nõukogus ja komsomolikomitees. Tööd juhtisid õpilased, kuid minu ja pioneerijuhi ülesandeks oli õpilaste abistamine. Laagris olid õpilased jaotatud rühmadesse, kus olid koos nii algklasside kui keskkooli õpilased, sest võistlustel tuli abistada ka nooremaid. Laagri ehitamiseks sõitis kohale eelgrupp, kes valmistas ette laagriplatsi, ehitas väliköögi, paigutas üles majandustelgid, ehitas WC jne. Laagris toidu valmistamisel oli vahel kooli kokatädi, sageli ka õpetajad, õpilased olid alati abiks. Mäletan, et väga tublid õpetajad-kokad olid minu laagrite organiseerimise ajal õpetajad Asta Klaas ja Irene Paabu. Nende valmistatud söögid olid väga maitsvad. Meenutame toredamaid üritusi. Saabusise päeval oli alati kiire: telkide ülespanemine ja telkide ümbruse kaunistamine, sest õhtul oli telkide ümbruse kaunistamise hindamine ja autasustamine. Alati väga meeldivaks ürituseks oli kohtumine Neptuniga. Esmakordselt laagris olijad pidid saama ristitud, mis toimus ka igal aastal erinevalt. Selle mõtles alati Neptun ise. Palju aastaid oli Neptuniks õpetaja Miralda Tõnusoo, kes rääkis lastele väga huvitavalt Peipsi järvest, selle saladustest, võludest, järve ja looduse hoidmisest meie laagris. Vahel oli Neptuni lahkumine raske, sest ta pidi ju kaduma järve, nooremad lapsed ei tahtnud kuidagi kaldast eemalduda. Ka toredad ja oodatud olid rannaskulptuuride valmistamised ja veepüramiidide, võimlemiste, tantsude esitamine vees, välklehtede valmistamine jne. Ükski laager ei lõppenud ilma karnevalita, selleks oli juba kodust kostüümid kaasa võetud ja looduslikest materjalidest vamistati huvitavaid kostüüme. Olid matkad, maastikumängud, lõkkeõhtud, kus meie poisid ise mängisid kitarri ja laulsid, toimusid ka isetegevuse ülevaatused, mängude, tantsude võistlused. Aukohal oli sport. Alati olid võistlused: jooksud toimusid rannaliival, odavise puust valmistatud odaga, kaugushüpet hüpati mäest alla rannaliivale, ujumisvõistlused järves, orienteerumisjooks toimus metsas. Iga laagri juhtkond mõtles välja huvitavaid võistlusi. Muidugi ei puudunud ka öine häire, kus kogu laager pidi otsima kas laagrist varastatud lippu, vaenlasi, kes olid tunginud laagri territooriumile jne. Kes ei suutnud kuidagi ärgata, tiriti kaaslaste abiga telkidest välja. Häire lõppes tavaliselt rivistusega ja paremate autasustamisega. Laagripäevad algasid hommikuvõimlemise, laagri rivistumisega, kus teatati terve päeva üritused. Vabal ajal, päevitati, käidi ujumas, loeti kaasa võetud raamatuid, külastati naabruses olevat poodi. Päev lõppes rivistumisega, kus anti kätte päeva autasud. Esimesel õhtul süüdati laagrilõke, mis pidi põlema kuni laagri lõppemiseni. Lõkkevalvuriteks olid kõik õpilased. Laagri lõpetamisel anti parimatele laagris osalejatele aukirju. Nii andsid laagri pioneerid mulle 1971.aastal järgmise sisuga diplomi: „Laagri kollektiiv otsustas, arvestades laagriülema kõrgeid organisaatorlikke võimeid laagri organiseerimisel, raudset distipliinitunnet, seda, et ta armastas vett ja päikest, tegi vahel ka äikest ja sellega meie kõikide päevi leidlikult sisustas, anda välja Aino Lukmanile diplom ja eripreemia”. Meenuvad ka ühe luuletuse read:

Jälle terve nädal meile kohisevad Peipsi veed,
jälle meie laste kilkest rõkkab Peipsi rannaveer.
Tuttavad need teed ja paigad, männid, päike, rannaliiv.
Palliplatsid lõkkeväljak, sinitaevas, päiksekiir.
Tuttav on fanfaarihõige tõuseb masti laagrilipp,
Siis Valeerik nii kuis õige kiitust, laitust jagab siin.
Häire, häire,häire,häire kõlab vaikses öös signaal,
lapsed tehke ruttu kindlaks, kes meilt kuu on varastanud.
Tihti öösel und ei tule, kolmas telk teeb muusikat,
neljandas veel Urmas, Einar oma oskust proovivad.
Laagri hirm on Aino Lukman karistusi jagab ta,
paneb käima kägar kõndi, putru sööma otsata.
Kõige parem hetk on suplus oh, kui mõnus, oh kui hea.
Valgeharjalised lained löövad vahus üle pea.
Lõppemas on laagripäevad hüvasti nüüd Peipsi jää.
Meile kauaks meelde jäävad sinu kohisevad veed.

Seda tööd sai teha ainult siis, kui olid klassijuhatajad, kes igal ajal abistasid õpilasi pioneeri- ja komsomolitöö juhtimisel. Kuna 1970.aasta märtsis oli vana keskkooli maja põlenud, siis töötas kool kahes vahetuses ja õhtupoolikul olid koolis vanemad klassid. Klassiväline töö toimus alati pärast tunde. Nii olid meil koolisisesed kohvikklubiõhtud igal reedel. Need üritused valmistasid ette kõik klassid. Kui juhtus, et mõnel reedel üritust ei toimunud, siis oli palju pahandust. Tol ajal ei lubatud osa võtta rahvamajas toimuvatest üritustest. Klubiõhtutest võtsid õpilased osa alates kaheksandast klassist.

Kevadel toimusid rajoonis pioneeridel sõjalissportlik mäng „Põuavälk” ja komsomolidel „Kotkapoeg”, olid rajooni pioneeride ja komsomolide kokkutulekud. Nende rühmade ettevalmistamist aitasid kaasa kõik õpetajad. Üldiselt läksid meil need üritused hästi. Minu töötamise ajal olid väga tublid noored Evalt Tamm, Heigo Sahk, Lehte Nurme, Sirje Kõrgnurm, Vladimir Zubarev, Liivi Lõoke, Ülle Muusikus, Marianne Lõhmus, Vivian Kivisalu ja palju teisi õpilasi. Laagris tublid pillimehed olid Koit Lamp, Andrus Niilo. Muidugi oli palju abi ka kooli juhtkonnast direktor Endel Kiili, (kes iga ürituse kava isiklikult kontrollis) direktor August Saaremäel ja õppelajuhataja Irma Võõras. Kõik küsimused püüdsime rahulikult lahendada. 1973. aasta septembrikuus avanes mul võimalus sõita sõprusrongiga Saksa Demokraatlikku Vabariiki. Selle sõiduga meenub mulle tore juhtum. Meie rong koosnes kümnest vagunist, kus ühes grupis oli 30 inimest, minuga koos olid haridustöötajad ja arstid. Meie hulgas oli palju klassi- ja koolivälisetöö organisaatoreid ja meid kutsuti „kitarristideks” (koolis ja ka laste poolt). Ühel õhtul küsis üks arst meie käest, et kus teie kitarrid siis on, mängige ka midagi. 1975. aasta septembrist alustasin uuesti tööd algklasside õpetajana ja sain neljanda klassi juhatajaks.

1976. aastal sain esimese klassi, kellega töötasin neli aastat. Nendel aastatel oli mul väga palju kehalise kasvatuse tunde, sest andsin kehalist kasvatust kõigis I-IV klassini. Nii valmistasin õpilasi ette rajooni võimlemisvõistlustele, mis toimusid Tallinna Spordiinternaatkooli korraldusel. Võistlustel valiti välja tütarlapsi, kes oleks võimelised õppima sportvõimlemist. Ka meie kooli tütrukuid valiti, kuid vanemad ei soovinud saata lapsi Tallinna õppima. Väga tublid võimlejad olid Esta Pello, Maret Aruoja, Helle-Mall Tõnusoo jne. Ühel aastal saavutasime rajoonis esikoha. 1977. aastast alates hakkasime detsembrikuus korraldama algklasside võimlemispidusid, kus iga klass esines ühe ettekandega, lõpuks olid ühised mängud ja tantsud. See üritus toimub ka praegu algkoolimajas, kuid nüüd on see kevadel enne kooli lõppu. Samal aastal alustasin ka kooli rahvatansupidudega, mis toimusid võimlas, kus esinesid kõik tantsurühmad. Nüüd oleme kevadkontserdile võtnud ka rahvamaja täiskasvanute rahvatantsurühmad.

Kuni 1988.aastani käisime koolis kahes vahetuses ja põhiliselt töötasin teises vahetuses, siis oli minu klasside õpilased alevi lapsed. Samuti oli mul kehalise kasvatuse tunnid esimeses vahetuses. Tööpäevad olid väga pikad, sest ka 1982. aasta sügisest alustasin tööd õpetajete naisrahvatantsurühmaga ja 1988. aastal keskkooli segarühmaga.

1988.aastal lõpetati remont algklasside majas ja asusime tööle ühes vahetuses. Õpilasi oli palju, kõik ei mahtunud algkoolimajja ära, siis viidi esimesed klassid lasteaeda. Nüüd tulid algkoolimajja lapsed teise klassi ja nii ei saanud aastaid õpetada esimest klassi. 1990. aastast asus tööle Sirje Orro, kes hakkas andma algklassides kehalist kasvatust ning mulle jäi siis kehalise kasvatuse tunde vähem. 1995. aastal sain ma klassijuhatajaks III klassile, kuna sellel aastal tuli kaks teist klassi ja üks õpetaja pidi minema III klassi juhatajaks. 2000.aastal sain viimase I klassi, kellele olin klassijuhatajaks 2004.aasta kevadeni, kui lõpetasin õpetaja töö.

Alates 1960-2004.aastani olen olnud klassijuhatajaks 13 klassile. Nende 48 aasta jooksul on väga erinevaid klasse ja iga õpilane on olnud kindlasti huvitav isiksus. Meenuvad väga huvitavad hetked minu tööaastatest. Hirmsasti kimbutati mind tundide külastamisega minu sünnipäevadel. Õppealajuhatajal ja direktoril oli alati kohustus õpetajate tunde külastada. Esimese Väike-Maarja tööaastal ilmus õppealajuhtaja Endel Kukner mulle eesti keele tundi 3.oktoobril (minu sünnipäeval). Kaasas oli tal suur kaustik, kuhu ta terve tunni midagi märkis. Ega enam kõike mäleta, mida kogenud pedagoogid mulle rääkis, kuid eluks ajaks jäi meelde, et te olete noor õpetaja, aga väga range, võite väikestega veidi leebem olla. Minu kõige suuremaks hirmuks oli väikesest maakoolist suurde kooli tulles, et äkki ma ei saa distipliiniga hakkama ja lapsed ei kuula mind. Uued direktorid Endel Kiili ja August Saaremäel külastasid minu tundi sünnipäeval. Töötamise alguse aastatel ei peetud kollektiivis sünnipäevi nii tähtsateks, et kogu kollektiiv seda teaks. Mäletan ka esimest rajooni haridusosakonna inspektori külastust, kui tema jäi minu tundidega rahule ja inspekteerimise aktis oli selgitatud, kuidas õpetaja igal võimalikul juhul kasvatab õpilasi. Mis aga oli tõeliselt? Oli IV klassi loodusõpetuse tund ja teemaks oli midagi kolhoosikorra eelistest. Mina pidin muidugi kolhoosikorda kiitma, kuid ega lapsed rumalad olnud, nad nägid iga päev, mis 1968.aastal maal toimus. Nad tahtsid oma arvamust avaldada, kuid inspektori ees ma ei saanud seda lubada ja pidingi poiste omavahelist juttu kuidagi vabandama. Küsisin: ”Poisid, millise õpilasreegli vastu te eksisite!” Kuna tol ajal olid õpilaspiletid, kus olid õpilasreeglid ja need pidid õpilastel peas olema. Poisid vastasid kiiresti, et tunnis ei tohi juttu rääkida. Nii kadus poistel edaspidine soov veel tunnis vestelda ja mina olin ka pahandusest pääsenud. Inspektorile meeldis just see, et ma lihtsalt ei keelanud poisse, vaid tema arusaama järgi kasvatasin ma nii lapsi. Sel ajajärgul polnud ju võimalik klassis arendada lastega sõbralikku vestlust ja arutada tõelist olukorda, sest kõik, mis tehti kolhoosis, oli ainuõige ja seda ei tohtinud kritiseerida, siis olid nõukogode korra vastane ja sa ei oleks kõlvanud kooli õpetajaks. Õppemeetodid olid ranged: polnud võimalust arvestada õpilase erinevate võimetega, arvestati õppeedukuse protsente ja selle järgi hinnati ka õpetajate tööd. Õppealajuhataja tuli tundi ja tegi õpilastele kontrolltöö kogu õpitu kohta, eesti keele etteütlusi, kuid ei arvestanud õpilaste erinevaid võimeid. Kui tundidesse tuldi, siis kontrolliti, kas tunnis toimus kommunistlik kasvatustöö. Olime juba kavalad ja ettevaatlikud. Õpetajatel oli valmis igasuguseid andmeid (kolhooside, sohvooside ja ettevõtete kohta), mida saime kasutada, kui keegi tuli tundi külastama. Õpetajal pidi iga tunni kohta olema kolm eesmärki ja enne klassi astumist küsiti neid neid õpetajalt ja ta pidi need kontrollile ette vuristama, siis kontrolliti, kas suutsid neid eesmärke tunnis täita. Aastatega on muutunud õpetamise meetodid ja ka tundide läbiviimise kord. Nii on õpetamine muutunud vabamaks, õpetajale loovamaks ja lastele arusaadavamaks. Viimasel aastal on muutunud ka nõudmised õpetajate ja õpilaste vahel.

Õpetasin emakeelt, matemaatikat, loodusõpetust, kehalist kasvatust. Põhieesmärgiks olin seadnud algkooli lõpuks heade õpitulemuste saavutamise, laste ettevalmistamise töötamiseks erinevate õpetajatega, arendada iseseisvust, loovust, töötamist kollektiivis, kui ka individuaalsete ülesannete lahendamist, õigete õpimotivatsioonide kujundamist, töötamist õpikute, teadmeteoste ja teiste eluks vajaminevate materjalidega.

Esmaseks ülesandeks on õpilased õpetada õppima, selleks õhutada lastes lugemissoovi, loetu mõistmist, selle ümberjutustamist, õpetada vestlema ja teisi kuulama, teiste seisukohtadega arvestama ja oma seisukohti kaitsma. Püüdsin arvestada laste loogilist mõtlemist, orienteeruma esemete ja nähtuste maailmas, kasutama matemaatikas omandatud teadmisi igapäevaelus, oskust jälgida ümbritsevat, otsida seoseid loodusnähtuste, loomade, taimede elus. Õpetamisel olen püüdnud kasutada selliseid meetodeid, millest lapsed saaksid aru: alati võisid lapsed küsida, said selgitusi. Eriti palju oli vaja selgitada matemaatikas, et iga õpilane saaks ülesandest aru. Nii oli meil vahel naljana kasutusel ”tegin puust ette ja värvisin punaseks”. Ka olen tänulik neile õpilastele, kes pärast kooli lõpetamist on tänanud mind selle eest, et ma panin neid algklassides õppima ja olin nõudlik.

Kasvatustöös püüdsin lastes arendada esteetilist kasvatust, viisakust, kaasinimestest lugupidamist, austust vanemate ja nõrgemate vastu, sõbralikkust kaasõpilaste vastu, oskus kuulata kaaslasi, anda alati omapoolne hinnang ning vajadusel seda kaitsta. Püüdsin luua klassis sellise õhkkonna, kus iga laps tunneks end turvaliselt ja oleks kaitstud koolivägivalla vastu. Tegime klassi õpilastega klassireeglid, mida iga õpilane on kohustatud täitma ning kinnitab selle isikliku allkirjaga. I klassist alates püüdsin pidevalt jälgida, et viisaka käitumise harjumused muutuksid lapsele loomulikuks käitumisviisiks.

Ühisüritused: ekskursioonid, matkad, teatrite külastamine, jalgrattamatkad, lastevanematega ühised jõuluõhtud, kontserdid, klassiõhtud, tantsupeod õpetasid lapsi õigesti käituma erinevates olukordades.

Õpilastele olen alati seadnud kindlad reeglid nii tundides ja klassivälises tegevuses. Alati olen püüdnud jälgida, et õpilasel on reeglid meeles ja kunagi ei kasutanud pidevat meeldetuletamist, vaid nõudsin ühe korra ühe korra ütlemise peale selle täitmist. Mitte täitmise korral ma vaikisin ja ootasin rahulikult ülesande täitmist. Lapsed harjusid ning teadsid, et töö ei jätku, kui ülesanne pole täpselt täidetud. Näiteks oli kehalises kasvatuses selline reegel, kui õpetaja vilistab, siis ruumis on täielik vaikus. Lapsed olid sellega väga harjunud ja nii oli ka võistluste ajal lapsi korrale kutsuda. Kunagi kooli aastapäeva üritusele, kui kogu algkooli õpilastel toimusid korvpalli vabavisete võistlus, aga võimlas oli suur lärm, ei saanud võistlusega alustada, vilistasin ja kogu võimla vaikis. Hiljem kuulsin õpetajate toas ühe meesõpetaja poolt ütlust: ”Ise nii väike naine, paneb vile suhu, vilistab ja ongi vaikus majas”. Küllap olid lapsed sellega nii harjunud, et nad ei saanudki teisiti käituda. Minu lapsed teadsid, kui õpetaja jääb vaikseks, siis peab kõik pahandused lõpetama. Nad rääkisid alati, kui õpetaja teeb kõva häält, siis ta pole tige, aga kui vaikib, siis võib ta saada väga tigedaks. Nii ongi mind nimetatud valjuhäälseks õpetajaks, kuid selle on tinginud aastaid töötamine võimlas, kus tuleb kasutada valjemat häält. Kui alustasin õpetajate naisrühmaga tööd võimlas, sain teada, et naised ei kuulnud minu vaiksemaid korraldusi, palusid valjemalt rääkida. Klassi lastevanematega olen saanud sõbraliku ja koostöö õhkkonna. Esimesel koosolekul püüdsin vanematele selgitada kooli ees seisvaid ülesandeid ja nende kohustusi laste õpetamisel ja kasvatamisel. Vanemad on abistanud klassijuhatajat ürituste läbiviimisel ning toonud lapsed ka puhkepäevadel esinema. Leian, et oleme kõik küsimused saanud rahulikult lahendatud. Lapsevanemad on leidnud, et ainult vabakasvatusega ja kõike lubamisega ei saavuta häid tulemusi. Vanemate sooviks oli, et õpetaja oleks sõbralik, mõistev ja range. Olen püüdnud neile olla vanemaks nõuandjaks.

TANTSUÕPETAMISEST VÄIKE-MAARJAS: 1960.aasta alustasin tööd Väike-Maarja Keskkoolis algklasside õpetajana. Kuna õpetasin ka kehalist kasvatust, siis paluti nääripeole ettekandeid, õpetasin poistele ”Tuisupoiste tantsu”. Küllap sellest arvati, et olen tantsudest ja võimlemisest rohkem huvitatud ja nii tuldi minu juurde ja pakuti ikka kas tantse või võimlemiskavu kooli üritustele.

Koos abikaasaga alustasime tantsimist Väike-Maarja Kultuurmajas B-segarühmas, mille juhendajaks oli noor tantsujuht Maie Orav (Veldi). 1964 .aasta sügise alustas Maie III klassi lastega 1965.aasta tantsupeo tantse õppima. Olin koos proovidel ja õppisin Maie kõrval, püüdsin ka ise tantsukirjeldust mõista. Võtsime 1965.aastal tantsupeost osa, kus olin ise B-segarühma tantsija. 1965.aastal moodustasin I klassi õpilastest tantsurühma, kus õppisime tantse koolipidude ja ürituste jaoks. Sel aastal õpetati näidendeid, kus oli sees palju tantse. Kuna koolis ei olnud teist tantsuõpetajat, siis pidin sellega ise tegelema. Esimene koolipidu, mis toimus oktoobripühade ajal, järgmine nääripidu ja kevadpidu märtsikuus. Nääripeoks ja kevadpeoks õpiti näidendid, kus tantsisid erinevate klasside õpilased. Esineti ka pioneerimaleva koondustel rahvaste sõpruse pidudel, kus tuli esitada teiste rahvaste tantse. Sügisel said klassid teada, millist vabariiki peab tutvustama, lepiti kokku, milliseid tantse sooviti ja peod toimusid tavaliselt detsembrikuus. Kõik tantsud püüdsin õpetada nagu ma seda oskasin. Võeti osa ka rajoonis toimunud üritustest. 1966.aasta esimesel poolaastal olin dekreetpuhkusel, siis ei töötanud ma rühmaga, kuid valmistasin 1967.aastal kolm tütarlast ette kahe tantsuga koolinoorte isetegevuse festivaliks, mis toimus Väike- Maarjas. Nende tantsudega pääsesime teise vooru. Aprillis esinesime Rakvere Teatris vabariikliku žürii ees ja saime laureaadiks, samade tantsudega käisime rajooni koosseisus esinemas Eesti Televisioonis.

Aastaid õpetasin Väike-Maarja koolis ja rahvamajas rahvatantsu.

VABARIIKIKEST TANTSUPIDUDEST OSAVÕTT
Üldtantsupidu 1965.aastal III klassi segarühm.
Üldtantsupidu 1970.aastal I-IV klassini, V-VI klassi segarühm.
Üldtantsupidu 1975.aastal neiduderühm.
Koolinoorte tantsupidu 1977.aastal II-IV klassini,V-VI klassi neiduderühm.
Üldtantsupidu 1981.aastal II-IV klassi C-segarühm, neiduderühm.
Koolinoorte tantsupidu 1982.aastal I-II kl; II-IV kl; VII-VIII kl; neiduderühm.
Üldtantsupidu 1985.aastal II-IV kl; C-segarühm, neiduderühm, õpetajate naisrühm. Koolinoorte tantsupidu 1987.aastal I-II kl; II-IV kl; V-VI kl; C-segarühm, neiduderühm.
Üldtantsupidu 1990.aastal I-IV kl; vilistlaste B-segarühm,õpetajate naisrühm.
Koolinoorte tantsupidu 1992.aastal I-II kl; II-IV kl; neiduderühm.
Üldtantsupidu 1994.aastal neiduderühm, B-segarühm, õpetajate naisrühm.
1996.aastal ESTO päevadel esines rahvamaja –segarühm.
Koolinoorte tantsupidu 1997.aastal I-II kl; II-IV kl;C-segarühm.
Üldtantsupidu 1999.aastal õpetajate naisrühm,rahvamaja B-segarühm.
2000.aastal esimene Eesti-Soome tantsupidu II-IV kl. lasterühm, rahvamaja naisrühm.
Koolinoorte tantsupidu 2002.aastal I-II kl; neiduderühm.
Üldtantsupidu 2004.aastal I-IV kl; rahvamaja naisrühm, B-segarühm.
2005.aastal meeste esimene tantsupidu Väike-Maarja õpetajate naisrühm.
2007.aastal I-III kl; Väike-Maarja õpetajate naisrühm.

Mida öelda tehtud töö kohta? Tihti on lapsed minu käest küsinud: ”Õpetaja, mida sa enne tegid, kui õpetajaks hakkasid?” Pean neile vastama, et klassi ette õpetajana läksin 18- aastaselt ja lahkusin 66 -aastaselt, olin algklasside õpetaja 48 aastat. Praegu tagasi mõeldes elule ei oskaks ka valida teist elukutset. Aastaid tagasi, kui oma poeg õppis koolis, küsisin temalt, kas sinu klassi poisid kardavad mind, oli vastus, ei ema, nad austavad sind (see oli 1980 11. klassi õpilased). Küllap on juba vanematelt lastele edasi räägitud, et olen nõudlik ja range, sest olen ju Väike- Maarjas õpetanud mitu põlvkonda noori. Olen kogu oma elu vedanud kahte „vankrit,” olnud 48 aastat algklasside õpetaja ja tantsuõpetaja. Mõeldes tagasi lapsepõlve, siis meenutan tänutundega Järva-Jaani kooli, kus ma õppisin. Usun, et võimlemise ja tantsupisiku sain ma just sealt, sest selles koolis tantsisid õpetajad vahetundides koos lastega. Eks nii juhtus, et ka abikaasa leidsin peosaalist. Ta oli perekonnavalsi tantsimisel märganud, et see tüdruk tantsib üsna hästi ja nii see tutvus alguse sai, mis on kestnud juba 47 aastat. Olen õnnelik, et mul on kaks last ja neli lapselast ning mõistev abikaasa.

Ma usun, et keda on nakatanud rahvatantsupisik, see elab rahvatantsule alati kaasa. Tantsijatele tahaksin öelda: ”Sära silmadesse, turvatunne südamesse, tantsukindlus jalgadesse. Valitsege tuld enda hingega, nii võite panna süttima ka võõra hinge!”

Puhkegu teie uutes päevades üha rohkem neid rõõmuõisi, mida kasvatab tark armastus, virk hool ja aatehoidmise puhtus. Ma pean ennast inimeseks, kes on juba varases eas aru saanud, et vastutan iseenda eest, kes peab peab elus edasi jõudma. Ükskõik, mis elus ette võib tulla, pea alati meeles, et silme ees peab olema midagi suurt. Ära lase ühelgi raskusel, kui suur see ka tunduks, ennast heidutada, tea, mäetipp on lähedal ja peagi jõuad sinna. Pea püsti, rind ette! Sa saad hakkama. Mõnikord läheb pimedaks, aga hommik tuleb….. Hoia lootus elus.

Aino (Veebel ) Lukman, Väike-Maarja

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google+ photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google+ kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

w

Connecting to %s