Lapsepõlv Sopi talus

Sündisin 22.07.1941.a Järvamaal Oja külas Sopi talus. Minu lapsepõlvemälestused ja mängud algavad sellest ajast, kui olin 5-6 aastane, kus kõige muu sagimise hulka kuulus ka ema aitamine ja isetehtud toidu valmistamine. Olin peres kõige esimene laps ja seega vanem tütar. Kuus aastat hiljem sündis õde, kelle hoidmine jäi minu hoolde. Isa elas ja töötas sel ajal Tallinnas. Ema aga oli kolhoosis lüpsja ja oli pikad päevad kodunt ära. Mina tahtsin kangesti emale head meelt valmistada,et kui ta töölt koju jõuab, oleks soe toit valmis. Mõtlesin, et teen kartuliputru. Kartulid olid aga nii väikesed nagu silmamunad, sest maa oli meil lahja ja kartul kasvas väga väike. Selles vanuses oskasin ma juba lugeda, nii et kokku sai 100 kartulit kooritud pudru jaoks. Tegin tule pliidi alla, panin kartulid potti ja poti pliidi peale. Jooksin koguaeg õue vaatama, kas korstnast ikka suitsu tuleb, et tahm korstnas kogemata põlema ei lähe, kuna ükskord oli nii juhtunud. Ema oli mind tulekahju eest hoiatanud. Kui kartulid pehmeks olid keenud, panin poti raiepaku peale ja tampisin kartulid nuiaga puruks, lisasin ka piima, soola ja pudru oligi valmis. Noolisin veel mõnuga pudrunuia puhtaks, kui äkki läks tuulega toauks lahti ja meie suur koer Seki tuppa tuli ning otsejoones pudrupoti kallale asus. Koera karvad läksid pudru sisse. Osa karvu sain pudru seest kätte, osa mitte. Emal oli hea meel koju tulles, et soe toit valmis oli. Küsimus, et miks pudru nii karvane on, jäigi vastuseta, sest ma ei julgenud öelda, et koer oli sellest oma osa saanud.

Kui ema kodunt ära oli, pidin mina nooremat õde toitma, kes oli alles 2-3 kuune. Ema hoiatas, et ärgu ma lapsele külma piima andku, muidu jääb lapsel kõht haigeks. Piim tuli ära soojendada. Kartsin tuld pliidi alla tulekahju pärast teha. Kuna leivaahi oli köetud, siis ma panin piimapudeli koos lutiga leivaahju. Natukese aja pärast tundsin koledat kummi haisu. Lutt oli piimapudeli peal kuumuse tõttu ära sulanud ja teist lutti meil ei olnud. Ma ehmatasin täitsa ära, et kuidas ma nüüd last söödan. Võtsin õe sülle ja hakkasin teda lusikaga söötma. Ta punnis küll pidevalt vastu, endal piim kurgus kõrisemas, kuid laps sai toidetud. Kuna me metsa sees elasime ja uut lutti kusagilt ei õnnestunud osta, ei jäänud muud üle kui õde lusikaga edasi toita. Selleks ajaks, kui meil õnnestus uus lutt hankida, keeldus õde lutti võtmast.

Meil kodus valmistati tihti koduõlut või kalja linnastest, mida tehti pärmiga. Tahtsin kangestise süüa teha, mistõttu ema alati pahandas, et pliidiraud on koguaeg kartulikooke ja tainast täis. Üheks minu lemmiktegevuseks oli koorega kartulite küpsetamine praeahjus. Seekord olid Jõulud tulemas ja ma tahtsin kangesti ise pirukaid valmistada. Meil oli kodus suur tuhatoos, kuhu ma panin õllepärmi,jahu ja vett ning viisin voodi alla kerkima, et ema ei näeks, et ma jälle „toiduga mängin“. Järjekordselt nurjas minu toidutegemise koer Seki, kes õuest tuppa pääsedes otsejoones voodi alla jooksis ja kogu minu pirukataigna ära sõi.

Sekil oli kreemikas karvkate ja rõngas saba.Ta oli kuskilt Peipsi kandist ostetud, laika tõugu. Ta oli üpris tark loom. Ma käisin temaga talvel sõitmas. Rakendasin ta kelgu ette, ise istusin uhkelt kelgu peal, must tikitud tekk jalgadel. Uhkustasin teiste ees, et see on minu „hobune“.

Mul oli nälg magusa järele, kuid seda ei olnud alati võimalik saada. Ma tahtsin, et ema teeks pannkooke suhkruga, kuid küttepuud olid otsas. See vabandus ei saanud ometi olla takistuseks kookide küpsetamisele. Meil oli maja ümber lippaed, mis oli kaua aega katki olnud. Mõtlesin, et kui see aed on nii kaua katki olnud ega siis seda keegi nagunii parandama hakka. Leidsin kuskilt kiini ja lammutasin aia maha. Päris suure hunniku puid sai. Ema tuli õhtul töölt koju ja ehmatas ära, et aed ära lammutatud. Kui ta pliidi ees puude hunnikut nägi, sai ta aru, kes seda teinud oli. Kuigi ema oli väga väsinud, küpsetas ta sellel õhtul ikka kooke.

Ükskord oli mul jälle kange magusaisu. Ma teadsin, et ema oli suhkrupeedist siirupit keetnud. Mulle meeldis seda lusikaga süüa. Seda oli vahva vaadata, kui see ümber lusika pika niidina allapoole valgus. Ema aga andis mulle siirupit nii vähe, kui kass piima sai. Ülejäänud peitis ta minu eest kuskile ära. Ma otsisin siirupinõud terve päev, aga üles leidsin. Ema oli selle leivaahju peitnud. Ahi oli kütmata ja ma ronisin sinna sisse, et siirupit kätte saada. Pärast olin tahmane nagu tont. Isegi noorema õe määrisin ära. Kui ema koju tuli, pidi ta ära minestama, nähes kahte nõgist ja siirupiga kleepuvat marakratti. Imestasin, et ma seekord riielda ei saanud.

Üks vahva lugu meenub mulle seoses ema sünnipäevaga. Külalised tõid pähklitordi. Küll see lõhnas hästi. Seda magusat hõngu mäletan ma veelgi. Sellist tänapäeval enam ei tehta. Külalised andsid tordi minu kätte ja ütlesid – Elvi, võta see omale. Ega mina teadnud, et tort oleks tulnud sahvrisse viia. Kui öeldi, et ma võtaks selle endale, nii ma ka tegin. Sünnipäevapidu hakkas pihta. Mina võtsin tordi ja roomasin sellega voodi alla. Küll see tort oli hea. Seda sai käega süüa. Voodi alune oli tolmune, aga sellest ma ei hoolinud. Ühel hetkel oli pidu seal maal, mil külalistele torti oli vaja pakkuma hakata. Keegi märkas, et koer käib voodi all juba mitmendat korda, endal keel ulatumas kõrvaauku. Mida sa enam teed. Mulle antud tort läks nagu kerisele. Mina olin väga rahul, koer samuti. Külalised pidid seekord kahjuks leppima saiade ja õunakompotiga.

Aastad on läinud. Vanust on kerinud üksjagu. Koera mul pole, aga kookide ja tortide küpsetamise kihk on jäänud.

Elvi Rebane.
05.08.2010.a.

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google+ photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google+ kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s