Minu ema III

Talus oli tõupullijaam, osteti põllutöömasinaid, isa oli ka ärimees ja nii paistis talu edukana. See oli ka põhjuseks teha meid kulakuteks. Siberisse meid ei saadud viia, sest olime eelnevalt teada saanud  ja põgenesime kodunt. Majakraami, toitu, loomi viisime sugulaste poole, et oleks midagi varuks. 1949a.a märtsis lõppes Vanatoa talu saaga.

Metsast saime meie emaga välja tulla koos Aleksander Kasega, kes asus kaevurina tööle Kohtla kaevanduses. Elasime barakis väikeses 1-toalises. Ema õmbles naistele, sedagi salaja. Oli väga kokkuhoidlik ja tegi kõik, et mina saaksin õppida.

Kuigi ema ei käinud riigitööl, ei teeninud raha, kuid oma töökusega, oskustega, praktilise meelega suutsid nad ehitada oma kodumaja Kohtla-Nõmmele, mida hoiab nüüd suure hoolikuse ja austusega selle kodu rajajate vastu minu vanem poeg Toomas.

Ema oli aktiivne. Laulis 15 aastat Kohtla-Nõmme naiskooris II alti. Oli alati täpne, pidi laulma õigesti ja teda häiris, kui keegi ei õppinud sõnu või valesti laulis, hilines tihti proovi või puudus erilise põhjuseta. Nõudis, et rahvariideid kantakse õigesti – mütsid otsaees, põlled korralikult! Ema võttis osa laululaagritest, aitas korraldada tuluõhtuid, loteriisid raha saamiseks ekskursioonideks. Kontserdid ja ekskursioonid Saaremaale, Hiiumaale, Põlva Insikurmu, Valvevenes, Lätis, Leedus, Pihkvas, Mihhailovskojes, Toilas, jm. Osavõtt laulupidudest – kõik see meeldis emale ja alati tuli tagasi parimate muljetega. Ühelt laulupeolt tulles õpetas meile tibutantsu ja tantsis ise ka lustides. Ema istus alati vasak jalg istumise all.!

Ainukeseks rahaliseks tööks oli tasulised kulinaariakursused Ed.Vilde nimelise klubi juures.

On TÖÖLEPING 25.okt 1968.a., mis kohustab 4 tundi nädalas 2 grupiga 2 kuu jooksul kursused läbi viima. Ema kohustati vastutama õppeplaani õige kavandamise ja kursuste läbiviimise hea taseme eest. Seda ta tõesti tegi. Emalt on kaustik retseptidega, nõudis põlle ja pearätikut, puhtust ja täpsust. Retseptid on täpsed, selgitustega ja nende väärtust hinnates trükin need ümber (noored ei oska ema kirja, lühendeid välja lugeda). Pojapoeg Mikk on nõus need vormistama väikeseks raamatuks. Nii saame ema oskusi edasi kasutada, aitäh, et noortel on huvi selle vastu. Neid retsepte trükkides tunnen paljude toitude lõhna, maitset, näen vaimusilmas ema toite valmistamas ja serveerimas. Elan mälestustes ju see on minu vanuse tunnus.

Ema püüdis majapidamist korras hoida ja juhtida kõrge vanuseni.

Ema püsis reipana ka kõrges vanuses. Vaatas pilte prillideta, kommenteeris kõiki ja kõike, oli kriitiline ja õiglane, vaatas filme ja spordisaateid. 18.märtsil 2000.a. “Täna sai Kalev kõvasti peksa“ ??? Jutt ja saade oli „Kalevi“ võistkonnast, kes kaotas mängu, „Kuulus ja kummaline“, “Õnne 13“, “Laulukarusell“, “Kes räägib tõtt?“, „Vaprad ja ilusad“. Ema pidas moraalituks välismaa naiste vaba käitumist.

1.detsembril 2001.aastal pidasime ema 88. sünnipäeva. Koos olid omased, ema nägi minu lapsi ja lapselapsi, kiitis ja soovis veel järgmisel päeval Tiia tehtud kooki.

Viimased allesjäänud päevad oli ema oma kodus voodis. Mul oli võimalik olla temaga, ajada juttu, täita ta soove. Küll sülti, mannavahtu vm, kuigi suurt sööjat enam polnudki. Meie jutuajamised olid kummalised ja need olid palju seotud Näsuga Vanatoaga, kui ta oli suure talu perenaine. Igatses koju- Näsusse ja sai pahaseks, kui ütlesin, et sa oledki ju oma kodus. Näsusse ei saa sõita, sest Toomase auto on katki. Siis sai ta pahaseks, et Toomase auto pole kunagi katki. Tahtis teada, kas mina mäletan, kes olid need mehed, kes panid kaevust vee lauta lehmade anumatesse. Üks oli Mauruse poiss, kas mina mäletan, kes oli see teine mees. Muidugi ei mäletanud mina midagi. Ja nii me vestlesime.

12.detsembri hommikul ema ei ärganud. Ta oli lahkunud vaikselt ja puhkab Lüganuse kalmistul.