Minu ema II

Oli 1933.a. veebruarikuu

Nimelt oli nii, et Näsu küla Vanatoa talu perenaise Anu surma järel oli talu jäänud poeg Augustile ja talus elas ka noorim poeg pillimees Jaan. Tallu oli palgatud Pihlaka Mann, kes tegi ka poistele – August ja Jaan süüa, koristas. Kuna talus oli vaja perenaist, siis ilmutas August ajalehes soovi – otsib tallu teenijat.

Ema vajas tööd ja otsustas sellele kuulutusele vastata. Nii oligi kokku lepitud, et kohtuvad Rakveres Regu Manda, ema kooliõe juures. Emal oli kübarake, õhuke mantel, väike kohver.

Oli plaan veidi nalja teha. Ema esines korteri perenaisena, pani Manda kodukitli selga ja Manda pidi olema tööd otsiv ja kohtumisele tulnu. Pärast tunnistas peremees, et talle meeldis rohkem „perenaine“ ja oli rahul, kui koju viis Martha Kreismanni.

Uus teenija oli väga töökas, puhas ja perenaise hingega, meeldis peremehele, kes tõi linnast kommi, pani padja alla. Lähenemine ei piirdunud kommidega ja suhe arenes kiiresti. Jõulude ajal kuulutati Viru-Jaagupi kirikus maha abielu. Emal oli roheline pulmakleit ja loori laenas isa õde Ella. Ema oli siis juba 7 kuud rase, aga keegi ei märganudki. Rohkem oli märgata isa vanema venna Johannese naise Alma rasedus – Laine sündis juba jaanuaris. Mina sündisin 1934.aasta 18.veebruaril.

Oli pühapäev. Ema keetis valmis kapsasupi, koristas, vahetas suurde tuppa uued kardinad ja saabuski sünnituse aeg. Sündisin kodus, olin väga väike ja asend oli raske – pepu ees. Kulli Juuli tuli kirikust ja jõudis emale appi – ta oli juba sünnitanud mitu last ja oskas aidata.

Kosumiseks polnud mahti, tuli kohe asuda perenaise kohustusi täitma. Mida kõike ei tulnud õppida!!! Kohe alguses küsiti, kas lammast niita oskad? Lammas toodi köögipõranda tsement ossa ja tulidki oskused. Abiks oli ka teenija. Avinurmest Kata Pihkva, kes toodi appi toimetama, last hoidma. Ema jutustas, et tema kudus kangastelgedel pesuriiet,  saunarätte, põrandariideid, voodipesu, jne. Mina ronisin kangastelgede all, siis Kata võttis lapse sülle ja noomis, et lapsi teha osatakse, aga hoida pole aega.

Ema oli 21-aastane (isa oli 33 – aastane). Ema oli aktiivne, ta oli Savalas Kaitseliidu peol  mänginud näidendis “Enne kukke ja koitu“. Ka abielus olles käis ema ratsahobusega lauluproovides, võttis osa. Naiskaitseliidu tegemistest. 20. veebruaril vabariigi aastapäeval oli teatejooks ratsarühmaga Kütist Inju, kus oli vastuvõtt. Küti mõisas õmmeldi pesu sõjaväele, korraldati kaitseliidu peoõhtuid, kus olid tegijad Kulli Leida, Kampmanni  Leida, Kala Selma -noored perenaised Näsu külast.

Kaitseliidu 80.aastapäeva 1992.a. tähistamiseks Tallinnas sai ema kutse osa võtta. Oli organiseeritud sõit Tallinna koos kaitseliidu veteranidega. Ema sai tänukirja, tervitas ja õnnitles Eilsen kättpidi.

Vanatoa köögis peeti simmaneid. Aardi Arno mängis kannelt, lell Jaan mängis akordeoni, Uueni Arno (ühe jalaga) mängis viiulit, Uueni Arno  oli Tallinnast, aga suved veetis Näsus.

Igav ei olnud ja aegagi polnud. Tööd oli väga palju. Ja mida ei osanud, siis olid kursused, õppida sai teistelt perenaistelt. Ema oli hoolas, puhas, teotahteline ja soov, et tema aed, moosikelder, loomad, õu ja talu oleks eeskujulik. Moosikelris olid purgid, pudelid kindlas reas, siltidega. Igal laupäeval tuli riisuda õu, pühkida trepiesine ja sissesõidutee pikalt taluhoonete piirides. Mina ja tädi Tamara pidime nõgesed välja juurima hoonete seinteäärtest.

Kord ja puhtus tubades tegi kodu armsaks. Uuendati mööblit. Suure toa tigudiivan ja tugitoolid, vaip, diivanilaud olid moodsad. Isa muretses Leningradist klaveri.

Ema oli tuntud pulmade, pidude, sünnipäevade kokk. Külmlaud, soojad toidud, toitu pidi alati olema rohkesti. Eriti kuulsad olid ema napoleonikoogid. Seda ka hiljem 15. jaanuariks 2000 aastal tegi ema suure napoleonikoogi vennanaise Leena 90. juubeliks!

Meie pere tähtpäevadeks oli ema napoleonikook kindlasti olemas. Minu töökaaslased meenutavad siiani minu sünnipäevadest ema kooki. Ainukesena oskab emalt õpitud  napoleonikooki teha minu minija Liili.