1949. aasta märts– lahkumine Kulina koolist ja kodust Näsus.

Olin 14-aastane ja õppisin Kulina 7-kl. Kooli VII klassis. See oli minu kodukool, kus olin õppinud I klassist alates. VII klass oli kooli viimane sel ajal.
Kodus oli tunda ärevust, saladusi, palju oli mulle mõistmatut. Mis toimus? Mis ootab ees? Küllap polnud vanematelgi täpset ettekujutust, kuigi 1941.a. küüditamisega oli Siberisse küüditatud isa kahe venna pered.
Kulakuks tembeldamine tõi meie perele palju erinevat teistest küla peredest.Kolhoosi ei võetud. Tuli kanda suuri kohustusi – isa oli terve talve Tudus metsanormi täitmas. Kodunt viidi ära loomi, vilja, mööblit – seda kõike salaja ja iga nädala järel laupäevaks koju jõudes oli kodu kõledam ja võõram.
Kodu ja kooli vahelgi oli eriline, salajane side – peeti nõu, mind saadeti internaadist mujale ööbima ja lõpuks anti tunnistus III veerandi hinnetega kätte, et hoopis ära sõita koolist ja ka kodust. (Isale oli teada antud, et oleme küüditamise nimekirjas ja et see toimub märtsikuu lõpus.)
Nüüd mõistan, mis meelt olid kooliõpetajad ja kui suure riski nad sellega olid võtnud.
Küüditamise päeval polnud Vanatoal kedagi kodus.
Isa oli jahimees, tundis hästi ümberkaudseid metsi ja valmistas onni Võhunõmme metsa. See oli noores männikus, külast kaugel. Meil oli palju sugulasi üle Eesti ja varakevadel sain mina varju küll Kiviõlis onu Jaani pool, Kohtla-Järvel ristiema Ranne Leida peres, Roostava ema pool jm.
Suvel olin koos perega onnis.
Tegin pikki jalutuskäike metsas, leidsin maasikakohti, nautisin päikest, metsa, lilli, pilvi… Vahel jõudsin karjamaade kaudu küla veerele – igatsesin inimesi, külalapsi, suhelda, rääkida. Usaldada ei julgenud kedagi. Tohtisin vaid eemalt jälgida külaelu ja metsi mööda onni tagasi pöörduda.
Minu ja vanemate elu kulges erinevalt neist, kes Siberisse viidi, erinevalt neist, kes kolhoosi astusid. Meie tee tuli meil käia.
Mul on hea meel, et lapsed ja lapselapsed on huvitatud meie pere ja sugulaste lugudest. Küllap on neil sellest paljutki õppida, eelkõige austust mineviku vastu.

INIMENE OLLA EI TÄHENDA MITTE ÜKSNES TEADA,
MIDA EELMISED PÕLVED MEIE HEAKS ON TEINUD,
VAID KA SEDASAMA JÄRELPÕLVEDE HEAKS TEHA.

Meie mälestused ongi see, mida saame jätta endast järelpõlvedele.

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google+ photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google+ kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s