Torm 6.august 1967

Mul õnnestus mingil määral teada ja tunda saada, mida endast kujutab 12 palli tugevune torm. See oli 1967. aasta augustis. Olin sõitnud nädalavahetuseks Tahkuranda, kus elasid õemehe isa ja vennad. Õde koos mehega olid ka seal oma puhkust veetmas. Sellel nädala-vahetusel toimusid traditsioonilised Kihnu-Ruhnu mängud, seekord Kihnus. Õemehe vend Mart koos oma perega olid otsustanud ka Kihnu sõita. Kuna mina ei olnud kunagi Kihnus käinud, kutsuti mindki lahkesti kaasa. Sõitsime kakuamipaadiga. Ilus hommik oli. Taevas oli selge ja meri vaikne. Kogu päeva oli ilus ilm. Rahvast oli palju. Lauldi, tantsiti, võisteldi eri spordialadel, olevat tehtud kokkuvõtteid kahe saare rahva võistlusest majanduse edendamisel. Imetlesin Kihnu naiste riietust, villased rahvariideseelikuid ja peal nailonpluusid, imetlesin lapsi – väikesi tüdrukuid, kes olid riides täpselt samuti nagu nende emad ja vanaemad, ainult neil ei olnud taskus lõngakera ja kudumis vardaid näppude vahel.
Ilm oli ilus õhtuni, aga öösel tõusis tuul ja muutus aina tugevamaks. Hommikul oli päris maru lahti. Tuule tugevus pidi olema 12 palli ja laevadel oli keeld merele minna. Aga nad olid läinud siiski, sest kihnlastele külla tulnud olid merega harjunud randlased ja neil oli vaid üks mure: esmaspäeva hommikul vaja tööle minna. Sadamasse oli peale paatide jäänud veel vaid üks väiksemat sorti traaler ja selle kapteniga Mart leppiski kokku, et ta viib meid Pärnu. Mis sellest, et merele minna oli keelatud. Tormipõlgajaid oli veel mõni peale Mardi pere. Meil kästi minna trümmi. Kinnisesse ja pimedasse ruumi, kus sa midagi ei kuule ega näe ja kus laeva õõtsumise peale veel mõni hakkab parda taha jäänud kalu söötma. Oo ei! Mõtlesin ja esimest korda elus uhkustasin kapteni ees, et olen „Noorte Hääle“ toimetusest ja tahan jälgida meie reisi väljastpoolt. Lahke mees lubas mul jääda rooliruumi (väikesel traaleril seda vist ei nimetata kaptenisillaks, või siiski?). Peale minu oli seal veel paar neiukest, kellega motorist (ei tea tema ametinimetust) rooli hoidmise ajal üleõla nalja viskas. Teda jälgides oli kerge mõista, kui tähtis on laeva asend laine suhtes. Kui roolis oli kapten ise (kes oli ka pärast suurt pidu suhteliselt kaine), siis oli laeva nina lainega risti ja laev kord tõusis kord vajus, ning sinu sisikond vastavalt sellele. See polnud midagi. Aga kui rooli (või tüüri?) hoidis motorist (kellel oli jääknähte mitme mehe jagu) ja üle õla neiukestega flirtis, oli laeva asend lainete suhtes vaba ja me vajusime ühelt küljelt teisele. Esimene vajumine oli kohe pärast sadama muuli varjust väljumist. Motorist lohutas, ärge ehmuge Barentsi merel on iga päev niisugune torm. Kohe hakkas kergem: minagi ju loksun Barentsi merel iga päev!
Nii me siis kord vajusime küljelt küljele (laev pidi taluma 45-kraadist kallet), kord tõusime ja langesime, kui kapten ise rooli hoidis. Aga siis ühel hetkel jäi mootor vait ja kapten ruttas jooksujalu kuhugi ära. Mootori vaikimise minutitel kuulsime mere häält. See oli tugev ja võigas- otsekui lõvikarja mõirgamine (mida ma tegelikult kunagi pole oma kõrvaga kuulnud, aga sellisena ma seda kujutasin). Ja meri ise oli sinepi karva. Pärnu laht on ju suhteliselt madal ja tugev laine peksab põhjast liiva üles (nii seda mulle seletati).
Õnneks sai mootor varsti uuesti hääled sisse ning laev loksus edasi. Kuna nägime eemal lainetega heitlemas üht kakuamipaati (merelemineku keeld kehtis ka nendele, aga randlased sellest ei hoolinud). Paar päeva hiljem kuulsime ühest ümber läinud paadist ja randa uhutud laipadest, aga tegemist võis olla ka mõne teisega, sest tormi trotsijaid oli mitu.
Meie traaler jätkas oma närvilist liikumist Pärnu poole. Mäletan, et korra muutusid kapten ja motorist nõutuks. Pärnus oli voolukatkestus ja kõik sadama tuled olid ühte värvi. Aga nende järgi määrasid laevnikud liikumise suuna: ühele joonele pidid jääma punane ja valge, aga ühte neist (enam ei mäleta, kumba) polnud. Õnneks oli laev palju kordi Pärnu sadamas käinud ega eksinud suunalt ka sellistes oludes.
Mina aga avastasin selle „merereisi“ ajal, et minus on meremees kaduma läinud. Ma olin merd alati peljanud. Kui läksin rannas põlvist saadik vette ja vaatasin mere poole, kuidas väikesed lained jooksid mulle vastu, hakkas mul pea ringi käima ja silmade ees läks mustaks. Tormisel merel õõtsudes polnud ei üht ega teist. Olin otsekui tardunud, tundsin end otsekui liikumatu põrandaga toas. Ilmselt on organismil mingi kaitserefleks, mis ohtlikul hetkel sisse lülitub.
Pärnu muulini ei olnud enam kuigi palju maad, kui mootor uuesti välja suri. Nüüd sattus kapten paanikasse, sest laine võis heita laeva vastu muuli ja see oleks lõppenud väga halvasti. Aga saatus oli jällegi meie poolt! Mootor hakkas uuesti tööle ja varsti sõitsime muuli varjus jõe suudmest sisse. Meid võttis vastu täielik vaikus. Kai ääres seisis enne meid juba kaks laeva. Pidime ronima üle reelingute, et kai kindlale pinnale jõuda. Valgustust polnud. Need ronimised olidki kogu selle teekonna kõige hirmsamad hetked: sa ju ei näinud, millele sa hüpates maandud. Paari tunni pärast läks buss Võistesse. Hommikul sõitis Võistest furgoonauto kuulsate Tahkuranna kurkide koormaga Tallinna turule. Koorma otsas sain minagi lõpuks koju sõita. Teisipäeva hommikul läksin tööle. Kui kolleegid kuulsid, kuidas olin pühapäeva veetnud, olid nad väga imestunud. Kuidas sa ei kartnud 12-pallise tormiga merele minna? Aga mida ma pidin kartma? 12 oli minu jaoks lihtsalt üks number.

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google+ photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google+ kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s