Tähtsad sammud hariduse saamise teel

     Esimene

     Ma olevat juba 4-aastaselt lugemise selgeks saanud, 1939.aasta sügiseks, kui lootsin kooli minna, sest oskasin kirjutada ka kirjatähtedega ning liita, lahutada ja korrutada, ainult jagada ei osanud (vanaema nuttis, kui talle rääkisin oma unistusest lõpetada keskkool ja seejärel minna ülikooli).
     Kohtla-Järve algkool asus tookord Koolikülas vanades barakitüüpi majades. Sain koolis käia vist ainult paar päeva, siis saadeti mind ruumi puudusel minema (8 aastat pidi täis olema 1.oktoobriks, aga mina olin sündinud 19-ndal).
     Selline kord ei kehtinud kõikide kohta. Tean üht vabrikusaksa tütart, kes oli samuti sündinud pärast 1.oktoobrit, aga teda tagasi ei saadetud. Tegelikult ehitati sel ajal Kohtla-Järvele uut, tolleaegse Eesti kõige suuremat ja kõige uhkemat koolimaja, mis sai valmis sama-1939.a. novembris. Kui arvesse võtta, mida ma kooli minnes juba oskasin, oleksin võinud uude majja kolimiseni kodus olla ja siis minna, sest mingit teistest mahajäämise kartust ju õieti ei olnud. Seda võimalust aga ilmselt ei pakutud ja minu tavalisest vabrikunaisest ema ilmselt ei osanud või ei söandanud seda ka paluda. Nii täitus minu lapsepõlve suurim unistus –minna kooli – alles 1940.aastal, kui olin juba 9-aastane.

     Teine

     Eelmistel aastatel pärast sõda oli keskkool tasuline. Meie perel õppemaksu tasumiseks raha ei olnud. Kaheksandas klassis maksis minu eest kool, üheksandas (peale minu veel ühe tüdruku eest) maksis klass. Teid võib huvitada, kust klass raha sai. Käre pakane oli paari aasta eest õunapuud aedades ära võtnud. Aiad oli otsustatud taastada. Korraldati õunaseemnete kogumise võistlus. Koolis võitis meie klass 1.koha ja rahalise preemia. Klassijuhataja õpetaja Kalju Reimetsa ettepanekul otsustas klass kasutada see raha meie eest õppemaksu tasumiseks.
     1950.aasta kevadel lõpetasin üheksanda klassi. Sama aasta sügisest tehti paarikümnesse keskkooli palgalise komsomolisekretäri ametikoht. Olin oma koolis olnud alates 1948.aastast – komsomolialgorganisatsiooni moodustamisest algorganisatsiooni sekretär. Kuna koolis teati, et mul on õppemaksu maksmisega raskusi, mõeldi välja niisugune variant: teha minust palgaline algorgi sekretär ja samal ajal jätkan õppimist. Aga variandi teine pool ei läinud läbi: mul ei lubatud oma klassis edasi õppida, ma ei olnud enam õpilane.
     Ma ei hakka siinkohal rääkima uutest probleemidest. Igatahes läksin 1951.aasta suvel Kohtla-Järve linnalehe “Kaevur“ toimetusesse tõlgiks ja järgmisel sügisel astusin õhtukeskkooli 10.klassi.
     Kooliaasta algus oli keeruline. Saime käia vaevalt mõne päeva, kui direktor teatas, et 9., 10., ja 11. Klassi ei tule sest klassi avamiseks peab olema vähemalt 25 õpilast, aga meid oli vähem. Et kümmekond 11.klassi õpilast olid õppinud töö kõrvalt õhtukoolis alates 8.klassist, ei tähendanud midagi.
     Mõtlesin: kuidas siis nii, et klasse ei avata? Teadsin, et kõrgem võim on selles riigis (muidugi ka selles linnas) partei käes. Helistasin linnakomitee 1.sekretärile. Öeldi olevat ehitustrusti parteikoosolekul. Meid oli umbes 20 inimest. Sõitsime sinna ja teatasime, et tahame sekretäriga rääkida. Paluti oodata vaheajani. Vaheajal tuli sekretär välja. Meie kui tõelised demonstrandid, ehkki lippude ja loosungiteta, kõnelesime läbisegi: “Me tahame õppida, aga meid ei lasta õppida!“ Muidugi selgitasin ka rahulikult, milles on asi. Sekretär lubas olukorra lahendada. Ja lahendaski: 9. ja 10.klassist tehti liitklass. Õppetöö võis alata.
     Nii sai minugi koolitee jätkuda.

     Kolmas

     Taas peab kordama: iga algus on raske. Lapsest peale olen tahtnud saada kooliõpetajaks. Kui lõpetasin seitsmenda klassi, oli mu suurim soov – õppida vedurijuhiks. Kui uhke see on: inimestel on vaja kuhugi minna ja sina viid. Ma tahtsin nii väga midagi teha inimeste jaoks!
     Kui keskkool oli läbi saamas, otsustasin minna õppima keemiat. Isa töötas õlivabrikus ja sai töö juures surma. Ema töötas põlevkivikombinaadis 39 aastat. Õde töötas kombinaadi kesklaboratooriumis vanemlabarandina. Tahtsin perekonna traditsiooni jätkata! Mis sellest, et koolis oli keemia minu jaoks kõige ebameeldivam õppeaine (õudsemat asja kui orgaanilise keemia valemid on võimatu ette kujutada!). Aga siis ütles veel õde, et seal gaaside sees ei pea sinu nõrk tervis kuigi kaua vastu. Nii langes ka keemia ära.
     Töötasin sel ajal „Kaeruri“ toimetuses ja nägin, kuidas ajaleht sai inimesi aidata. Kui inimesene oma muredele kusagilt lahendust ei leidnud, tuli ta ajalehe toimetusesse. Leidsin, et ajalehes töötades on mul võimalus inimesi aidata. Endale oma kirjatükkidega nime tegemine mind ei huvitanud.
     Ühel päeval lugesin ajalehest, et Moskva Ülikooli ajakirjanduse osakonnas on Eestile eraldatud kaks konkursivälist kohta. Leidsin, et siin on midagi minu jaoks. Mulle küll püüti mõistust pähe panna, et kuidas sa kavatsed ilma koduse toetuseta nii suures linnas toime tulla, aga need hoiatused olid mulle nagu hane selga vesi. Ma ei teinud neid kuulmagi. See teema ei kuulunud üldse arutamisele.
     Enne aga oli vaja keskkooliga asjad ühele poole saada. Ja sellega tekkis probleem. Viimase veerandi ajal pidin olude sunnil töötama kahes kohas: päeval komsomolilinnakomitees (olin koolide osakonna juhataja ilma alluvateta) ja õhtuti ajalehe toimetuses (minu asemele tõlgiks tulnud kooliõde oli läinud lapsepuhkusele ja mind paluti jumalakeeli teda asendada). Seega ma õhtuti kooli ei pääsenudki, aga neljas veerand on ju kordamise veerand. Olin päris mures.
     Linnakomiteest vabanemiseks kästi otsida endale asendaja. Pika otsimise peale leidsin sobiva kandidaadi – kaugõppes Tartu Õpetajate Instituudis ajalugu õppiva Kohtla-Nõmme neiu. Aga partei linnakomitees ei oldud tema kanditatuuriga nõus: tüdruku isa oli omal ajal mänginud Kaitseliidu orkestris, ise Kaitseliidu liigq olemata ja kes oli surnud juba siis, kui tüdruk oli 6-aastane, st 17 aastat tagasi. Mul nö viskas üle. Tüdruk oli oma isa näinud ainult pildi pealt ega mäletanudki teda. Millist takistust sai endast kujutada ammu surnud pillimees?
     Ma kirjutasin kirja EKP Keskkomitee esimesele sekretärile Johannes Käbinile ja ütlesin, mida ma niisugusest „parteilisest juhtimisest“ mõtle. Nädala pärast sain kirjale vastuse: asi lahendatakse. Läks veel nädal ja tüdruk võeti minu asemele tööle.
     Kord kohtasin mingil nõupidamisel linnakomitee 1.sekretäri. Ta ütles: “Miks te minu juurde ei tulnud?“ Vastasin, et minu arvates pidi tema otsust tehes olukorraga kursis olema.
     Nii jäi mulle kuu aega enne eksameid alles ainult tõlkimine „Kaevuri“ toimetuses. See töö kestis kogu eksamite aja. Eksamid tööd ei seganud, töö eksameid samuti. Kool esitas mind kuldmedalile, ministeeriumis alandati matemaatika eksami hinne neljaks ja mulle määtati hõbemedal. Meie matemaatikaõpetaja solvus hingepõhjani: Tallinnas leiti, et tehete juures oli vähe seletavat teksti, ehkki tehted olid õiged. Arvan, et kui õhtukooli lõpetajale ei tahetud kuldmedalit anda, siis oleks võinud alandada kirjandi hinnet. Et üks koma on puudu, keegi ei hakka vaidlema.
     Moskva Ülikooli vastuvõtu komisjonile dokumentide esitamise tähtaeg oli lõppemas, aga mina ei olnud keskkooli lõputunnistust ikka veel kätte saanud. Medalistidele oli tehtud spetsiaalne lõputunnistuse blankett, mida sai ministeeriumist, aga meie direktor ei olnud leidnud mahti Tallinna sõita.
     Dokumentide esitamise tähtaja viimase päeva hommikul sõitsime direktoriga koos Tallinna. Direktor kirjutas sealsamas ministeeriumis lõputunnistuse välja ja mina tõttasin Kopli trammi peale, sest vastuvõtukomisjon asus TPI hoones. Dokumente võttis vastu üks väga peen pealinna daam. Ta ütles, et ajakirjandusesse on palju soovijaid, ka mõned meie professorite tütred, nii et mul oleks mõttekam anda dokumendid mõnele teisele erialale. Jäin oma otsusele kindlaks: ma ei taha õppima minna lihtsalt Moskvasse, vaid nimelt sellele erialale. Daam oli sunnitud minu paberid vastu võtma.
     Varsti sain kutse ilmuda vastuvõtukomisjoni vestlusele. Kohal pidi olema ka Moskva Ülikooli esindaja. Aga mina ei saanud sõita! “Kaevuri“ eestikeelset väljaannet tegime korrektorineiuga Uusrana Saimaga kahekesi. Saima oli parasjagu saadetud kolhoosi heinatööle appi, lehte tegin praktiliselt üksi (tõlkisin venekeelset materjali eesti keelde, küljendasin, lugesin korrektuuri). Toimetaja helistas vastuvõtukomisjoni ja ütles, et kui tema Tallinna sõidab, jääb eestikeelne leht sel päeval ilmumata. Olukord oli lihtsalt selline.
     Olin löödud. Kuldmedali omanikud ja professorite tütred on kohal, aga mind pole seal üldse! Siis aga saabus teade, et medalistidest suunatakse õppima mind ja teisele kohale valitakse kuuest õppidasoovijast Moskvasse pääseja eksamite põhjal.
     Ilmselt rääkis minu kasuks see, et ma juba töötasin ajalehes. Teised tulid otse koolipingist. Laulsin kodus päev läbi: “Druzja, ljublju ja Leninskie gorõ“.

     Kolm otsustavat sammu hariduse teel olid astutud.

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google+ photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google+ kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s