Siberis

     „Seal Siberis Baikali taga…“ Nii algab üks vene laul kuni Vladivostokini välja. Ma olen muidugi ka seal käinud, aga seekord kavatsesin kirjutada oma käimisest tükk maad siinpool Baikalit.
     Igal aastal lähetas Eesti Ajakirjanike Liit oma liikmeid nö loomingulistesse komandeeringutesse eri paikadesse üle kogu Nliidu. Minulgi oli võimalus seda hüvet kasutada ja ma valisin Omski oblasti. Esmajoones oma sõbratari ja kolleegi Õie Algvere soovil, kelle apteerkrist isa ja raamatupidajast kasuema olid 1941. aastal „ohtlike rahvavaenlastena“ Eestist välja saadetud Taara rajooni Jekaterininskoje külasse. Pärast Stalini surma pääses kasuema eluga tagasi, isa aga jäi puhkama küla kalmistule. Õiel endal polnud võimalik isa hauale minna ja ta palus seda teha enda asemel minul, kui ma kord juba seal kandis olen.
     Minu enda esimeseks sooviks oli ära käia mõnes Omski oblasti eesti külas (ühe küla nimi oli Starõi Revel – see küla ahvatles mind eriti!).
     Sõitsin Jekaterninskojesse tiiburlaevaga ja veetsin seal paar päeva. Elasin kohaliku velskri Lidia Hohteri juures, kelle perega Õie vanemad olid tihedalt läbi käinud. Koos käisime surnuaias Õie isa haual ja ma viisin Õie poolt hauale lilli. (Muide, mõni aasta hiljem käis Jekarerininskojes Õie kasuema koos Õie noorema pojaga ning nad viisid hauale plaadi). Lidia kutsus paar külameest plaati kohale panema ja haua piiret tegema. Tänutäheks pakkus kasuema meestele kalmistu mändide all kaasatehtud võileibu ja morssi. Lidia oli kohalike kommetega paremini kursis. Ta teadis, et kodus on poolik ja midagi peale hammustada ja kutsus mehed kalmistult veel enda poole. Kasuema põlgas igasugust viinavõtmist ja oli solvunud.
     Kui Lidial oli vaja minna oma velskriasju ajama, jäin mina koju. Kuna mulle pole kunagi meeldinud istuda käed rüpes, siis palusin endale mingit tegevust. Sain ülesandeks võid kokku lüüa. Eestis sugulaste juures talus oli selleks kastikujuline riist, mille ühel otsmisel küljel oli vänt ja seda tuli ringi ajada. Seal kasutati kitsast püstjat nõu, mille kaanest ulatus väljaa pide ja seda tuli liigutada üles-alla. Istusin akna alla ning tõstsin ja langetasin seda pidet oma poolteist tundi. siis oli või koos. Kui Lidia koju tuli, oli naabrinaine pärinud: “Mida see teie külaline seal poolteist tundi koogutas?“ Tal oli olnud hea lastetuba – mõni oleks tulnud ise vaatama…
     Ka teisel päeval pidi Lidia oma velskrikohustusi täitma. Seekord võttis ta minu kaasa. Meie tee viis metsa, kus oli kaks metsnikutalu. Ühes pidi Lidia lapsi süstima.
     See talu jättis mulle väga hea mulje. Õu oli väga puhas, just nagu äsja pühitud. (Võib-olla oligi?)Lapsed jätsid sisse tulles välisjalanõud trepi ette. Pere kümnest lapsest olid esimesed kolm tüdrukud, nii et küllap mängis oma osa ka see.
     Maja oli nagu vene küla tare ikka: suur köök ja veel suurem tuba. Toas, vanemate voodi ees rippus neljast nurgast nööridega lakke riputatud madalaservaline häll, milles istus 9-kuune suurte helesiniste silmadega imearmas Mišake.
     Pereema palus meid lauda. Ma ei mäleta, mida ta meile veel pakkus, aga leib on meeles. Päts oli ilmatu suur, aga kui kujutlesin, et sööma tuleb alati 11 inimest – isa, ema ja 9 last, siis jätkub seda pätsi ainult üheks söögikorraks!! Mida leiva peale või kõrvale pakuti, seda ei mäleta, aga et meile südapäevasel ajal kohvitassidest puskarit pakuti, see ei unune…      Üldiselt oli neil naturaalmajandus: juurde ostetakse ainult soola ja jahu, kõik muu on omast käest.
     Mul oli fotoaparaat ühes ja see valmistas pererahvale rõõmu. Ometi saavad teha perepildi! Nemad ju terve perega rajoonikeskusesse Tarasse ei pääse ja ühelgi fotograafil pole seni mõttesse tulnud ise nende juurde ilmuda.
     Hakkasid siis lapsi kokku koguma. Kaheksa last olid varsti kohal, aga kaks rüblikut olid süstimise hirmus silmist kadunud. Üks siiski saadi kartulipõllult vagude vahelt kätte, aga üht ei saadudki. Nii jäi täis perepilt ikkagi tegemata. Saatsin hiljem foto neile ära ja nad olid selle üle väga rõõmsad.
     Pereisa ja pereema olid nägusad, tugevad ja alla 40, seepärast võib juhtuda, et kui järgmisel korral fotoaparaadiga ajakirjanik nende juurde satub, otsivad nad pildile saamiseks mitte kümmet, vaid vähemalt tosinat last…
     Tiiburlaevade peatuskoht oli Irtõssi Tara-poolsel kaldal. Jekaterninskojesse ja sealt ära pääsemiseks tuli sõita paar kilomeetrit üleveo kohani, kus kahe kalda vahel pidas ühendust selline praam, millist olin näinud varem ainult filmides: trossi abil veeti alust üle jõe. Tagasi Omskisse jõudmiseks oli teoreetiselt võimalik osta laevapilet külapoolsel kaldal olevast majakesest. Praktiliselt see ei õnnestunud, sest soovitud laevale pidi müüdama pileteid vaid Tara-poolses peatuskohas ja nii palju, kui on Salehardist saabuval laeval vabu kohti.
     Laev saabus, müüki läks kuus piletit, mina olin piletisaajate järjekorras seitsmes. Aga ma ei saanud maha jääda, sest hommikul pidin sõitma Starõi Revelisse… Otsisin kapteni üles ja ütlesin, et minu 50 kg vaevalt ta laeva põhja viiks ja ta laskiski ühe pileti vällja kirjutada. Saatis mu salongi, vabastas mulle koha. Ma ei jõudnud veel maha istudagi, kui tuli tagasi ja küsis, kas ma ei taha tulla kaptenisillale. Muidugi tahtsin!
     Sillas oli huvitav, rääkisime nende tööst, Salehardist, sealsetest inimestest, kes ei pidavat end pesema, vaid hõõruvad end sisse hülgerasvaga. Ja mehed käivad iga laeva vastas viina küsimas. Kõige huvitavam osa sillal oldud ajast oli see, kui ühte sirgemasse lõiku jõudes pakuti rool minu kätte. Uhke tunne oli! Enne Omskisse jõudmist vahetati laeva vana narmendav vimpel uue vastu. Vana vimpli keskmine osa, kus olid venekeelsed tähed IRP-tõlkes Irtõssi Jõelaevandus- kingiti mulle mälestuseks…
     Järgmisel hommikul sõitsin Kalatsinskisse. Selles rajoonis asub Starõi Reveli küla, kuhu ma siiski ei sattunud, sest sinna viiv maantee oli alles asfalteerimata ja hiljutiste vihmade tõttu halvasti läbitav. Mind viidi Zolotaja Nivaśsee. Aastaid hiljem sain juhuslikult teada, et üks naaber minu trepikojast on selles külas sündinud!
     Maailm on pisike!

Leida Lukas

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google+ photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google+ kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s