Kuhja tegemas

See juhtus 1944. aasta suvel, heinaajal.
Alustuseks pean selgitama, mis moodi heinaaeg ka meie peret puudutas.
Oma lehma meil loomulikult ei olnud. Lehm, kes meil oli, oli võetud, nagu tol ajal ette tuli, sööma peale. See tähendas, et mõni talupidaja nö rentis ühe lehma kellelegi kasutamiseks, kui nii võib nimeteda. Rentija kohustus oli suvel lehma karjatada ja talveks talle heina teha. Kui lehm „rentimise“ ajal lüpsma tuli, sai retija vasika endale. Ja loomulikult sai ka piima endale. Rentijal Kohtla-Järve õlivabriku töölisel oma heinamaad ei olnud, sellegi „rentis” ta mõne talumehe käest tingimusel, et koristatud heinast saab talunik poole endale.
Ka meie Lilli oli võetud sööma peale ja heinamaa oli Tuhamäe taguse kraavi ääres.
Tollel päeval oli plaanis hein kuhja panna. Selle töö pidid tegema ema uus mees Elmar ja üks naabrinaine. Ema läks ise ka metsa, kuigi töötegijat temast ei olnud, sest ta oli kaheksandat kuud rase. Mina pidin neile järele minema. Metsa viis mitu rada. Valisin kogemata liiga vasakpoolse. Kraavini jõudes märkasin eksitust ja hakkasin paremale minema. Möödusin paarist niidetud heina kokku riisuvast vene sõjavangist, keda valvas vanemaealine saksa sõdur. Läksin edasi. Varsti jõudsingi omade juurde. Elmar ja naabrinaine olid ametis kuhja tegemisega. Ema istus läheduses põõsa ääres. Rääkisin talle oma eksirännakut. Kuhi oli juba poole peal. Natuke aega olin üleval heina tallamas, siis libistasin end kuhja külge mööda alla, nii et kõht oli marraskil. Istusin ema juurde maha.
Siis äkitselt ilmus põõsastest välja noormees. Seljas oli tal hallikas vormiriietus, aga sõjaväeliste tunnusmärkideta, põu natuke punnitas. Küsis meie käest süüa (ma ei mäleta mis keeles, aga ema mõistis natuke nii vene kui saksa keelt). Meil toitu kaasas polnud, sest olime tulnud lühikeseks ajaks, kõigest heina kuhja panema. Mees kadus uuesti põõsastesse. Ema läks salapärase võõra mehe ilmumise ja ta paisunud põue pärast hirmu täis ja läks ütlema tollele vange valvanud sakslasele, kellest olin talle rääkinud. Sakslane tuli emaga kaasa, Nad silmasid põõsastesse varjunud noormeest, kes neid nähes pistis jooksu. Sakslane tulistas tema suunas, aga tabas ainult jalga. Noormees kukkus maha, haaras pungitavast põuest püstoli ja kavatses end maha lasta, aga jäi siiski ellu, sest haavas end ainult.
Vahepeal oli Elmar jooksnud vabrikusse, milleni ei olnud kuigi palju maad, helistas kuhugi. Peagi jõudsid kohale saksa sõdurid koeraga. Sõdurid otsisid noormehe läbi, aga peale revolvri leidsid rinnataskust ainult paari uusi halle sokke, milles oli kuuliauk. Üks sakslane keeras teadvuseta noormehe kõhuli ja tulistas talle kuklasse. Ema oli selle vana sõduriga tulles kohe käskinud mul ära minna, aga ma oleksin otse kui juured alla saanud. Uudishimulik ma vist ei olnud, aga mind otsekui halvati. Ja nii nägin kõike pealt. Mitmel õhtul ei saanud magama jääda – pilt ei kadunud silme eest.
Räägiti, et Tuhamäe taha metsa olevat parasütiste alla visatud ja pärast selle noormehe tabamist olevat metsas haarang toimunud.
Kui sakslased olid läinud, viidi ema ühel õhtul ära, aga lasti juba järgmisel hommikul vabaks. Oli otsitud Elmarit, kes enam meie juures ei elanud, aga Elmar sai teada ja kadus Kohtla-Järvelt, teadmata kuhu, nii et ema ei saanud isegi end temasst ametlikult lahutada ja augustis sündinud lapsele toetust saada. Ema võibolla teadis rohkem, aga lastega ei rääkinud nendest asjadest..

Leida Lukas

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google+ photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google+ kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

w

Connecting to %s