Kevad 1950 (Patsokid)

Alliku Milvi esimesest klassist peale meie koolis ei käinud. Ma ei mäleta, mitmendasse ta tuli, aga üheksandas ta igatahes istus minu taga. Ta õppis väga hästi ja oli eriti tugev matemaatikas. Oli heledapäine ja priske. Keegi teadis, et kui ta ema küpsetas pannkooke, siis endale praadis margariiniga ja Milvile võiga. Milvi oli ainuke laps ja elas emaga kahekesi. Isa oli olnud äkilise meelega ja enda maha lasknud. Mis põhjusel, seda ma ei tea. Äkilise loomuga oli ka Milvi. Poisid ikka vahel narrisid tüdrukuid ja ükskord lõi Milvi pahaseks saades Sinimetsa Helmutile puust pinaliga vastu pead. Kui oleks löönud vastu meelekohta, oleks lugu võinud lõppeda üsna halvasti. Ka (tol korral 30.aprillil) oli Milvi ilmselt vihaseks saanud. Päeval käisime parki koristamas, kulu ja kuivanud puulehti kokku riisumas. Õhtul oli koolimajas 1.mai aktus, kuhu pidime kõik minema, sest direktor ei lubanud pidulikult osalt puududa. Kontserdilt ja tantsult võis ära minna. Milvi aktusele ei ilmunud. Ta elas linna servas ja telefone kellelgi polnud, nii ei saanud me teada, miks ta ignoreeris direktori korraldust ja jäi tulemata. Mina läksin peolt enne lõppu ära. Koduteel kohtasin Milvi ema tuttavat, kes ütles, et Milvi on surnud. Mõistus keeldus uskumast: me ju alles mõni tund tagasi olime koos? 16-aastased tüdrukud nii ootamatult ei sure ju! Järgmisel päeval kuulsime, et jutt vastab tõele ja et Milvi oli enda üles poonud. Oli neid, kes oletasid, et ju ta sehkendas poistega ja jäi rasedaks, aga et midagi sellist ei saanud olla, meie Milviga olime parimad sõbrannad ja ma vandusin, et Milvi poistega ei sõbrustanud. Vähehaaval saime teada, mis võis sellel õhtupoolikul juhtuda. Kui Milvi ema tuli töölt koju, nägi ta esikunagis Milvi mantlit, mõistis, et Milvi on kodus. Magamistoa uks ei avanenud ja ema arvas, et ju ta teeb seal midagi ega taha, et ema näeks. Ema läks kööki, tegi söögi valmis, aga korteris oli endistviisi vaikne. Ema katsus uuesti magamistoa ust, tõukas ust kõvemini, uks läks praokile ja ema nägi põrandal Milvi pead. Ema kohkus, läks välja ja kutsus naabermajas asuvast miilitsajaoskonnast mehed appi. Mehed tõukasid ukse lahti, Milvi lebas ukse taga põrandal. Ta oli kinnitanud mantlivöö üht otsa pidi ukse ülemise serva ja piida vahele ning teise otsa teinud silmuse. Keha raskuse tõttu oli vöö katkenud ning Milvi kukkus põrandale. Miks Milvi oli seda teinud? Ema oletus oli järgmine. Voodi järgi oli näha, et seal toldi äsja tõustud. Ilmselt oli Milvi pargist naastes puhkama heitnud, magama jäänud, ärganud liiga hilja, et õigeks ajaks koolimajja aktusele jõuda. Ilmselt oli ta närvi läinud ja hakanud end kiiruga riidesse panema. Voodile oli visatud uus pluus, mille ema oli Milvile maipühadeks õmmelnud ja mille Milvi pidi peole minnes selga panema. Aga pluusile olid õlakud halvasti külge kinnitatud. Lihtrahva tüdrukute garderoobis sel ajal erilisi valikuid polnud. Ilmselt Milvi vihastas niivõrd, et ainus asi, mis talle pähe tuli, oli see, mida ta tegi. Ta ilmselt leidis, et vana pluusiga minna ei sobi ja hiljaks on ta jäänud niikuinii, ning puududa ei tohtinud. Arvestades Milvi äkilisust, sai see käitumine selline olla.
Ema otsustas matta Milvi Aegviidu surnuaiale oma isa kõrvale. Ärasaatmine oli nende kodust ja kiriklik. Suurem osa meie klassist oli kohal, kuigi see oli meile ära keelatud. Olime tellinud Milvile klassi poolt pärja. Lindid pärjale tegin valgest pesuriidest, tekst oli gooti kirjas musta tusiga. Mõned matuselised pärisid, kes lindid tegi, sest pärast sõda esimestel aastatel neid kusagilt tellida ei saanud. Minu ema ütles, neile, et Leida tegi. Nii sai minust „FIE“-füüsilisest isikust ettevõtja. Aegajalt tulid üks ja teine küsima, et kas ma ei teeks neile, ees matusele minek. Rõõmsa sündmuse puhul teenust soovijale pole piinlik ära öelda, aga kuidas sa keeldud aitamast inimest, kellel on lein, nii ma neid siis tegin. Kui hakkasin õppima õhtukeskkoolis ja enda jaoks aega peaaegu polnudki, siis tulil õde mulle appi. Mina kirjutasin pliiatsiga gooti kirjas teksti ette, tema värvis tusiga üle. Kui sõitsin ära Moskvasse, jäi selle töö peale tema üksi, kuigi tema gooti tähti teha ei osanud, aga lepiti ka hariliku kirjaga. Tema rahustuseks hakkas “Kaevur“ trükikoda varsti ise pärjalinte tegema ja õde sai sellest murest lahti.
Rongiga läbi Aegviidu sõites kiikasin alati vaguni aknast Milvi hauda. Esimestel aastatel oli see näha, aga siis kasvasid põõsad nende platsi ääres kõrgemaks ja tihedamaks ning valge rist ei paistnud nende tagant enam välja. Veel mälestuskilde seoses Milvi matustega. Meil polnud lubatud surnu vaimulikust ärasaatmisest osa võtta. Suur osa klassist läks ikka, kuigi olime hirmul, sest meie matemaatikaõpetaja ämm elas samas majas ja õpetaja oli tulnud talle külla. Hiljem veendusime, et õpetaja meid ei reetnud. Kui kirst majast välja kanti, pidi kõige ees kantama risti. Ükski poiss risti kanda ei sõendanud ja ristiga kõndis ärasaatja rivi ees minu õde -see oli väga ebatavaline. Veelgi tavatumaks muutis protsessiooni see, et kuna õpilased ei julgenud alustatud vaimulikku laulu kaasa laulda, olid ainsateks lauljateks paar vanemaealist naist, aga kuna vaimulik oli laulu alustanud liiga kõrgelt, ei suutnud need naised kõrgeid noote üles võtta. Milvi ema oli tellinud kirstu Aegviitu toimetamiseks veoauto. Mu klassikaaslased kõhklesid, kas sõita kaasa või mitte, kuigi oli teada, et poiste abi Aegviidus kirstu kandmisel kabelisse kulub hädasti ära. Kui mina, kes olin kooli komsomoli sekretär, ronisin autosse, tulid kõik järele. Eks nad teadsid, et pahanduste korral olen peamine vastutaja mina. Hommikuks olime Aegviidust tagasi ja kõik olid ka koolis. Ühel vahetunnil kutsuti mind direktori juurde. Teised olid hirmul, et mis nüüd saab. Aga ei saanud midagi, direktor tahtis minuga rääkida hoopis muudest asjadest.
Mina aga olen alati olnud isegi ülearu distiplineeritud inimene ja mind vaevas, et me ei olnud allunud direktori korraldusele. Kord oli mul asja komsomoli linnakomiteesse ja ma otsustasin linnakomitee sekretärile kogu loo ära rääkida. Sekretär kuulas mind ära ja ütles. Mis inimesed te oleksite olnud, kui sellisel ajal oleksite tüdruku ema ilma jätnud abist, mida ta nii väga vajas. Rõõmustasin sekretäri hinnanguga ka teisi oma klassikaaslasi.

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google+ photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google+ kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s