Mälestusekillud Iru Hooldekodust

Neegrijutt (Endla, 90)
Aasta võis siis olla 1932, aga täpsemalt ei mäleta. Elasime Tartus ja olin siis kooliplika. Raekoja platsil ringi silgates märkasin üleni musta meest. Vot see oli vaatamisväärsus. Aga kõige huvitavam oli teada saada, kas ta ka määrib minu ära. Läksin ta juurde ja surusin talle käe pihku. Kätt tagasi tõmmates selgus, et ta ei teinudki minu kätt mustaks. Vaatasin talle arusaamatult otsa, kuid tema ainult naeratas ja kõneles midagi inglise keeles. Tagatipuks vaatas ta mulle suurte silmadega otsa ja näitas oma keelt.

Talvesõit (Aime, 81)
Mäletan, et kui olin väike tüdruk, siis elasime Hiiumaal. Kuna oli vaja ette võtta sõit üle jää, siis too seiklus jäi mulle hästi meelde. Käre külm oli, päike sillerdas säravvalgel lumel ja mina istusin korralikult sissemässituna saanis. Isa hoidis hobust ohjes ning tasa ja targu see sõit läks. Hobune oli väga ettevaatlik, sest jääl olid ohtlikult suured praod sees. Siis ta seal hüppas kohati üle pragude ja mina hirmuga mõtlesin, et mis siis saab, kui ta valesti astub või libastub. Ärevana ja ettevaatlikult siis sõitsime, kohati läks meelestki kui külm on.

Väike pahandus (Herta, 89)
Lapsena oli mul koer nimega Jaak. Vallatu ja armas. Me elasime maal majas. Ühel päeval oli ema aga jätnud meepurgi rahumeeli kööki laua peale ning ise oli majast väljas mõnda aega. Koer Jaak oli aga väga maias. Oma julguse kokku võttes oli ta laualt mee kätte saanud ja maiustanud sellega omaette niipalju kui süda lustis. Hiljem siiski ema avastas, et meepurk on kadunud ja ka koeral väga halb olla miskipärast. Siis ta mõistiski, et küllap see Jaak oli. Muidugi oli koeral ka parasjagu häbi. Eks ta sai aru, et oli pahandust teinud. Sestap polnudki emal mahti koera karistada, vaid lihtsalt naeris selle üle- koer ju oli oma karistuse saanud juba.

Lapsepõlv kaugel Venemaal (Aleksander, 73)
Kui olin väike poiss, siis sõja ajal saatis sakslane meid Soome. Sõja lõppedes aga saatis venelane meid kaugele Venemaa metsadesse. Mäletan, et isa ja vanem õde pidid meeletult metsatööd rabama. Mina aga olin nii väike, et pidin seal koolis käima. Mingi aeg aga jäi isa haigeks ning suri. Ema ja õde kannatasid suure nälja all. Kui ma haigeks jäin, saadeti mind laatsaretti. Mäletan, kui ema mind seal vaatamas käis, olin vargsi mõned leivatükid enda toidukorrast alles hoidnud ning ulatasin need talle salaja oma padja alt.

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google+ photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google+ kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s