Elasin Sõrves Sääre külas

On sedaviisi, et üksi ja omaette olles tulevad ühtäkki ja otsekui eikuskilt meelde ammused ajad, tollased sündmused, milles noorukina on sundkorras tulnud osaleda. Nii mõnigi seikluslik juhtum on eriliselt meelde talletunud, ehkki miskit iseäralikku ei toimunud. Ei saanudki toimuda, sest enne suurt tapatalgut nimetusega Teine maailmasõda elati Eestis igapäevast rahuaja elu. Nõnda oli ka Sõrves. Kui olla täpsem, siis Sääre külas, kus asus meie kodukoht. Kuidas saab viin olla habeme vesi?

Olen 3–4aastane. See on eluiga, mil hakkavad korjuma ja meelde jääma esimesed nägemiselamused. Ikka nood kõikse erksamad. Olgu näiteks see, kui hobuvankril vanaema kõrval istudes sai käidud Hänga külas. Seal asus meierei, sinna viidi ka meie majapidamisest piima. Kuid näha lasipuu külge seotuna korraga mitukümmend hobust – see on mu elu üks suuremaid elamusi. Ühtlasi erksamaid.

Samuti on meelde talletunud kohtumised inimestega, kellega olude tõttu on tulnud kokku puutuda, õigemini öeldes põgusalt näha. Üks niisugune inimene oli Östermani-nimeline rootslane. Ta käis meil üsna sageli. Ta jäi meelde väga mitmel põhjusel. Esiteks see, et tal oli jalgratas. Teiseks see, et ta rääkis minu jaoks arusaamatut eesti keelt, ehkki ma kuulasin ta juttu väga teraselt. Kui tänapäeva termineid kasutada, oli ta tööandja, minu isa aga töövõtja. Kui mehed igapäevaseid tööasju arutasid, püüdsin alati nende lähedal olla. Mitugi korda olen tema põlvel istunud. Kui ma midagi segi ei aja ja õigesti mäletan, oli tal umbes minu-ealine tütar. Küllap sellest oligi põhjustatud tema soosiv tähelepanu minu vastu. Minul omakorda tema suhtes. Mingil seletamatul kombel me just nagu aimasime, et peatselt on ees lahkumine. See toimub julm-jõhkral viisil ning on lõplik.

Tööasju arutades võetakse mõnikord viina – vabariigi valget. Kahe peale on üks üsnagi tilluke klaas, mis tuleb tilgatumalt tühjaks juua. Juhul, kui topka põhjas on paar tilgakest, ei jäta Österman ütlemata: “Minu ei joob sinu habeme vesi.”

Ja ongi minu jaoks mitu vastuseta küsimust tallel. Kuidas, mil moel saab viin olla vesi? Et asi oleks arusaadavalt selge, otsustan ise selgust saada. Seda meeste “lahkel” loal, nende mõnetisel soosimisel, nende kahtlaselt iseäralike pilkude all. Üsna kohe selgub meeste isemoodi elevilolemise põhjus, kui ma kümmekond viinatilka viimseni põrandale puristan. See teeb meestele kõvasti nalja.
Ent ikkagi – kuidas saab viin olla habeme vesi, kui kummalgi mehel pole habet? Minul ammugi mitte. Ei, piimahabe mul siiski on.
Udune mälestus on presidendi külaskäigust
Teadupärast külastas president Konstantin Päts 1939. aasta augustis Saaremaad, sealhulgas ka Mõntut. Viibisin koos vanematega sel päeva Mõntus, kui see visiit toimus. Koos oli hulganisti rahvast.

Vahva oleks siinkohal värvikat kohtumist kirjeldada, heldimusega ohtrasõnaliselt heietada, kuis president meile ligi astus, et mul pead silitades öelda mõni julgustav sõna. Niihästi mulle kui ka vanematele.
Ei, seda ei olnud. Ent see-eest oli kohtumine ometigi elamuslik elamus. Seda seepärast, et koos ja kõrvuti oli hulgaliselt inimesi, kõik isemoodi ärevil-kõhevil. Ning miskipärast räägiti pooli-hääli. Just nagu kartlikult.
Ühtäkki käis rahvahulgast läbi isesugune ärev kahin: “Näe-näe, vaata … Sealt ta tulebki…”

Aastakümneid hiljem mõnikord oma lapsepõlvemaal olles ja Mõntus käies olen huvi ja mõnesuguse põnevuse pärast püüdnud meenutada, kustkandist president oma saatjaskonnaga tuli ja kuhupoole suundus. Kus oleme hetkel meie, kui ta nähtavale ilmub? Kui lähedalt-kaugelt ta meist möödub? Kas ta möödudes vaatas meie poole? Kas või hetkekski.
Paraku on kõik asjatu. Ei meenu, üldsegi ei meenu, ponnista palju tahes. Mälupilt mitmetest noorpõlves kogetud sündmustest on haihtunud olematusse. Nagu mitmed teisedki põnevad seigad. Otsekui kiuste nood kõige helgemad, seega kõikse hinnalisemad. Just need, mida tahaks hingepeidus alles hoida. Paraku on see ilmvõimatu.

See-eest on mälulaekasse talletunud isesugune sõnulseletamatu muserdus.

Tagantjärele teadmisele toetudes tohib kindla peale arvata, et põhjuseks on vanemate ja naabrite käest kuuldud sõnumid, mis on kõik ühel või teisel moel hirmutavad. Tapmised, vägistamised, vahistamised, küüditamine – mis tahes sõnum on õõvastava tähendusega, mis ladestub hinge.
Üks kurvalt ergas mälupilt on see, kui ühtäkki ning hulgaviisi hakkavad meie koduõuest läbi voorima punaväelased. Nad on needsamad soldatid, kelle kätega püstitatakse Kuura patarei komandopunkti, toda hollandi veski sarnast raudkivist ehitist.
Meil on kaks väikest kasvu “puhastverd” krantsi, kangesti ägedat klähvijat. Punaväelaste peale ragistavad nad teineteise võidu nii mis kole. Seda mitmel põhjusel.

Esiteks seepärast, et soldatid on võõramaised sissetungijad, mida nad vaistlikult tunnetavad. Sest oma küla inimeste peale nad ei kurjusta. Kui hauguvadki, siis rohkem nagu kombe pärast. Kui oled koer, pead ka klähvima.

Teiseks ja veelgi tõsisemaks põhjuseks on see, et soldatitel on kombeks klähvijaid igal hommikul tööle minnes leivatükkidega pilduda. Sel eesmärgil on nad sööklast hulgi leivatükke, samuti kannikaid kaasa varunud.
Kui leivakannikaga pihta saanud kutsa heledalt kiljatab, teeb see toidurüvetajatele kangesti nalja. Kostab valju lõkerdavat naeru. Ning õuemurul on rohkesti leiba vedelemas, mida pärast annab tükk aega kokku korjata.

Otse loomulikult ollakse meil toidurüvetajate peale üpriski pahased. Enamgi veel – lausa kurjad. Iseäranis on seda vanaema, elupõline maanaine, kelle öeldud karmid sõnad on mälulaekas tänini tallel, kui ta hukkamõistvalt ütleb: “Need noored mehed saavad veel nälga tunda.”

Küllap nad saavadki. Seda juhul, kui nad sõjaväljal ellu jäävad ja seejärel sakslaste kätte vangi langevad. Ent enne taplust elavad nad vägagi priiskav-pillavat elu. Vähemasti Sõrves on see nõnda. See väide pole üldse mitte liialdus.

Miks seisid sõrulased sabas venelaste välikatla juures?

Maantee külas Sillu talu vahetus läheduses asub punaväelaste välisöökla. Toit on mitmekesine, rohkesti toitu jääb üle ning visatakse solgitünni. Isegi ploomikompotti visatakse solgiks.

Ümbruskonna pea igas talus peetakse siga, mõnes talus mitut. Sestap kasutatakse ülimalt soodsat võimalust välikatelde juurest hüva lobi hankida. Ning kärsakandjad kosuvad nii mis mühiseb.

Neist saavad parajad pekirullid, aga pekiliha on magus, lausa suhkurmagus. Kui olla veelgi täpsem, siis ploomimaitseline.

Tublid sõrulased, kes kesikutele hüva lobi lantimisega täienisti hõivatud, ei tea, ei oska oma vagas lihtsameelsuses üldse mitte tähele panna, milleks neid, lihtsaid maainimesi, ikka ja jälle ning iga nurga alt aina fotografeeritakse. Lugu saab aga üpris küünilise ilmingu, kui ajalehes hakatakse järjepanu fotosid avaldama sõrulastest välikatla juures. Fotodele on lisatud selgitav tekst, kuidas abivalmis punaväelased toitlustavad kohalikke nälgivaid elanikke, kes on vaat et nälja tõttu kokku varisemas.

Vallutaja on vallutaja

Teise maailmasõja vapustavad sündmused omandavad järjest laiema haarde. Üsna pea jõuab verine julmus Saaremaale. Õigupoolest algab see punavõimu kehtestamisega Eestis.

5. oktoobril 1941. aastal oleme vanaemaga parajasti Hänga küla piiril, kui Wehrmachti suurtükiüksuse hobuvoor meile kitsal metsateel vastu tuleb. Nende suund on Sõrve sääre tippu jõuda.

Suurt kasvu ardenni tõugu hobused astuvad raske sammuga. Teepind nende astumise all vappub ja müdiseb. Meie pelglik suksu on kaugelt tulnud hobustega võrreldes kasvu poolest kui sälg.

On täitsa kindel, et meis kõigis tekitab vabastajate nime all tulnud uute anastajate nägemine sõnulseletamatut kartust. Ja sundsuhtlemine Läänest tulnud sõdalastega üksnes kinnitab esmast halba aimust. Taas kord leiab kinnitust karm tõde, et vallutaja on vallutaja, tulgu ta mis tahes ettekäändel.
Kolme aasta kestel, kogu niinimetatud Saksa ajal kogetud läbikäimisel anastajatega pole meeles mitte ühtegi, mitte ainsamatki helget mälestuskildu. Ent see-eest on meeles rohkesti roppusi ja vandesõnu. Ikka saksakeelseid! Imetabasel moel jäävad nood hõlpsasti meelde. Päriseks.

Sõrulased viidi niiöelda vihma käest räästa alla

Eriliselt traagilise varjundi omandavad sündmused 1944. aasta sügisel, kui algab Sõrve inimeste üleüldine sundkorras äraviimine Saksamaale, teisisõnu öeldes küüditamine, mida on tahetud näidata kui üht ülimalt õilsat tegu. Väidetavalt viidi inimesi sundkorras ära selleks, et nad lahingute ajal ei hukkuks.
See on sulaselge vale! Enamgi veel – lauslollitamine! Iga vähegi ajalooteadlik inimene teab, et Saksamaa lõõmas sellal tules. Et seal pole paika, kus inimesed võivad tunda ennast väljaspool surmaohtu. Seega, kuidas ja mil viisil peaks olema tagatud Sõrvest küüditatud inimeste turvalisus?

Teadupärast viidi enamik Sõrve inimesi võõrale maale Mõntu sadama kaudu.

Ka meie igas tähenduses räsitud perel tuli Mõntus 13. novembril 1944. aasta hilisõhtul koos mitmete teistega praamile minna. Vististi ohutuse mõttes, et vene lendurid ei näeks sadamat ööpimeduses rünnata, toimus praamile minek täielikus pimeduses. Veel võiks mainida, et mitte keegi, kes koonduslaagrite vintsutustes ellu jäi, ei tulnud sama teed tagasi. Mitte ükski!
Võõrsilt Eestisse tagasi pöördujaid oli üldse vähe. Mõntu sadama kaudu üldse mitte. Seda põhjusel, et Eestimaa oli taas kirsasaapa kanna all.

Pealegi aastakümneteks, mil paljud sõrulased võisid oma kunagist kodupaika näha üksnes eemalt ja aimamisi. Mitte ilmaaegu pole öeldud, et vallutajaist tülgastumiseks tarvitseb vaid tunda saada kõiki neid hädasid, mida nad põhjustavad.
Nõndaviisi on öelnud prantsuse mõttetark Chateaubrian (1768–1848).
Selle kurvavõitu tõdemusega saab vaid päri olla.

Eimar Kipper

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google+ photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google+ kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s