Sussikud

POISTE RELVAD – sussikud ja nende tüübid, minu mälestused ja äpardused.

Sussikud liigitati ikka selle järgi, millest kõvema käraka sai. Et saada kõvemat pauku, pidi ka tõukelaeng – püssirohi tugevamat sorti olema. Kuna käis sõda ja lõppu võis ainult aimata, oli sussipüssimeeste püssirohuks suitsuga jahipüssirohi, hangituna vanema jahimehe varudest või vintpüssirohi, mida sai lahingumoona seest. Ühest vintpüssipadruni laengust sai 2-3 parajat sutsakat.

Mida siis kujutas endast üks sussik või susspüss, põhiliselt oli ta üks ja sama nimetuse poolest, konstruktsioonilt võisid erineda.

Puust käepide, kust oli hea kinni hoida, poistele käepärane ja sinna peale oli kinnitatud üks või kaks traadiga kõvasti või plekiribaga peale naelutatud torud. Põhiline torude materjal oli ikka saksavindi padruni kest. Venevindi oma hästi ei sobinud, kuna temal oli peenike kaliiber 7,62 mm, oli rohulaengule tülikas paberitroppi peale toppida. Saksa oma oli sootuks käepärasem – 8,2 mm oli juba jäme auk, pealegi kest pikem, padruni kaela üleminek sujuvam. Saksavindi padrun oli nagu sobilikum. Aga eks sai ka teisi torusid kasutada. Kõige sobilikum oli ikka 10-12 mm vasktoru, mille pikkus 100- 120 mm pikk, laadimine igati käepärasem.

Kui sussiku käepide pidi olema käepärane, pidi ka sussiku raud (toru) olema töökindel. Süüteauk tuli teha õige suurusega ja nii taha, st nii lähedale tagumisele otsale kui võimalik. Tahapoole süüteauku jääv püssirohi võis tagumise otsa lõhki lüüa, kui oli liigselt suur kogus. Eriti ettevaatlik pidi olema musta püssirohuga (jahipüssirohi) – see on äge, võrreldes vindi omaga, mis tahab ka väga tugevat toppimist.

Kelle fantaasia töötas, meisterdas säärase laskerelva, et vaata ja imesta. Kõige suuremaks probleemiks oli ikkagi sussiku raud ja mida pikem, seda uhkem.

Ei ütleks, et sussikutega otseseid õnnetusi oleks juhtunud. Juhtus siis, kui kasutajal mõistusest puudus või kogemusi vähevõitu. Ei tohtinud kunagi silmad laiali vahtida, kuidas süüteleek – avale paigaldatud tuletikk põleb, vaid kohe tikutoosi külje väävliribaga süütamist tuli keerata nägu ära. Kes selle  susspüssiga märki laskis, ikka kõmaka pärast ja peale troppide (ajalehe paber) väljalendamist seda rohupõlemise haisu nuusutas.

Mul oli vasktorusussik, mitte just pika rauaga. Muidugi oli tahtmine saada tast hea kärakas kätte. Vasktoru otsasuu venis pikapeale jämedamaks, kuhu parasjagu poolestsaati vintpüssi kuul koputades sisse mahtus.

Läksingi seda teed, et hakkasin kuuli tropiks kasutama, polnud tarvis paberitroppidega jännata. Kõik laabus üsna hästi, rauasuu aga venis. Venis ka sellepärast, et alati sai kuulile peale koputatud ja peagi polnud kuuli enam nähagi. Ei tea, kas püssirohtu läks liiasti või oli kuul toru sees liiga kõvasti. Tekkis nõnda kõva tagasilöök, toru lõikas maha tugiklotsi ja liikus nõnda palju tagasi, et lõikas läbi ka parema käe pöidla ja esimese sõrme vahelise naha.Toru jäi laele peale, ainult et poolestsaati oli tagasi liikunud. See oli vast esimene äpardus.

Vasktorust pikka sussikut ei tee, sest pehme toru ei võimalda. Tahtmine oli aga teha eestlaetava püssi taoline. Päevakorras oli toru hankimine. Kogu okupatsiooni aja olid meil korteris saksa sõdurid. Meie lähikonnas oli sõjaväe autoremonditöökoda. Mulle hakkas silma töökoja auto aknavõre torud.Kuna neid oli seal mitu, siis võtsin salaja ühe ära.

Üle välja Vahtra Arvo tegi ligilähedasele püssilaele puuosa. Sussiku raua pikkuseks sai peaaegu 0,5 m. Aknavõre toru  ots oli juba lapikuks pressitud ja nii see jäigi. Aga see oli esimene viga. Oleks pidanud kontrollima.

Ilmselt teine viga, mis oleks võinud olemata olla, oli süüteava tegemine liiga ette, jättes osa laengust avast tahapoole. Aga see ei olnud veel kõik…

Eelmisel õhtul olid saksasõdurid lelle ja tädilastega tantsu löönud, muusikaks ikka hea plaadimuusika. Mina korjasin nürid grammafonitiftid kokku, neid oli paras kogus, oma paarkümmend kindlasti.

Järgmisel päeval see oli ilmselt pühapäe, tuli Kase Ervin külla. Ilm oli sula, jääklomakat jätkus, nii et sai sõita tõukekelguga, mida kutsuti päritolu maa järgi soomekelguks. Ma tahtsin Ervinile demonstreerida, kuidas minu „suurtükk“ pauku teeb. Peale paberitoppide kallasin peale ka mõned nürid tiftid.Tahtsin tiftid tulistada trepikoja seina sisse, siis pidin nagu sihtima.

Kui see pauk käis, nägin ainult tule sähvatust. See tundus olema hästi valge ja silmnäost hakkas tilkuma verd. Ervin ehmatas ja lidus kodu poole. Mina jäin üksinda oma lõhki lastud sussikpüssiga, verd voolassilmnäost. Ei tea, miks nõnda, aga sussikuraua murdsin kõveraks ja viskasin sirelitesse lume sisse.

Pauk oli kostunud ka tuppa, isa tuli vaatama. Nähes mind, käsutas kohe tuppa, valas liitri samakonni silmapesukaussi ja pesi mu nägu.

Valus oli, nõnda, et piss tuli püksi. Samas käis mõte peast läbi, et peale koduviinaga silmapesu saan ka keretäie. Seda ei juhtunud, isa küsis vaid: „Kas näed?“ Tõesti ma nägin, ainult et pidin hakkama kandma tumedaid prille, sest silmad ei kannatanud valgust.

Mis prille, neid polnud kusagilt saadagi. Suured poisid tegid värvilisest orgklaasist abivahendid, mida siis tripikummiga kukla taha kinnitada sai. Neid abivahendeid kasutasin kevadeni. Koolis polnud sellel talvel tarvis käia. Sakslased hõivasid koolimaja ja tegid sellest rindetagala haigla. Sõda oli jõudnud juba Narva taha.

Oleks võinud olla ka teine lahendus. Oli juhuseid, kus põlev püssirohi tungib näonahka ja jätab sinna armid. Minu äpardus piirdus sellega, et püssirohu tera tungis ülemisesse huulde, kust ma ta aasta hiljem koolis tunni ajal välja võtsin. On ju teada, et inimkehast kasvavad lõpuks kõik võõrkehad välja, võtab aega mis võtab.

Elu on andnud palju õppetunde, sussikud on jäänud unustuse hõlma. Sõda oli käegakatsutavas kauguses, Eesti kaitselahingud käisid Sinimägedes. Oli 1944.a. suve algus.

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google+ photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google+ kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

w

Connecting to %s