Sapöörikäärid

Hooned, mis kunagi maale ehitati, olid väga otstarbekad. Paljud hooned ehitati maakivist, raudkivist. Neid ehitisi võib tänapäevalgi näha. Paljudel puitosad mädanenud, kui on alles omanik, siis taastatud ja kasutusel

Minugi kodus oli raudkivist hobusetall ja kariloomade laut paekivist, mis olid juba mõisaajast. Raudkivist ehitised olid eluaegsed, rajatud juba tsaariajal. Tolle aja kõige odavam ehitusmaterjal, kõige kättesaadavam oligi raudkivi ja tänu kiviehitustele said ka põllud kividest puhastatud.

Vähem tähtis polnud ka raudkivi kõrval paekivi, mis tuli paekivikarjääridest kaevandada.
Hooned olid otstarbekad, ehitatud nii, et sinna mahtusid kariloomad ja nende toit Lakapealsed täideti heinte või põhkudega, mis soojendas lauta.

Minu kodus kasutati vana karjatalli peale lehmade, lammaste, sigade, ka kanade elupaigaks. Mida rohkem loomi laudas, seda soojem seal oli talvel. Sinna mahtus ka küttepuid, turvast jm. Kuuri alla paigutas saksa sõjavägi oma töökoja lao. Laos hoiti põhiliselt autorehve ja remondi käigus vajaminevaid abi- ja varuosi.

Sakslaste laoruum ei olnud eraldatud, vaid ruum, millel polnud uksigi. Nõnda saime meie käia autode sisekumme hankimas, sest need, eriti punast värvi, olid väga elastsed rakulka kummideks.

Ma märkasin, et laudise vahele olid paigutatud mingid kääritaolised riistapuud. Nüüd tean, et need olid sapöörikäärid isoleeritud käepidemetega, milledega lõigati traati, ka pingestatud elektriliine.

1944.a. sügis- suvel sakslased lahkusid koos oma kila-kolaga. Midagi jäi ka maha.
Ma oletan, et toosama Preisi sakslane teadis, mida majapidamises vaja ja oli meelega visanud need käärid heinavirna. Kevadel ema leidis need käärid, kui heinavirn oli poolenisti loomadele söödetud. Mina olin siis see ekspert, kes teadis millega tegu.
Alul kodus ei leitudki kääridele otstarvet. Maha oli jäänud palju autode rataste kette. Nendest hakati tegema loomadele köietuskette. Ketid olid kõva pealispinnaga, neid oleks tulnud kuumutada. Kuna seda ei teatud, hakati kohe ketti katki lõikama, et pikaks köietusketiks kokku jätkata.

Hiljem saunalaval kohalik sepp Jaan õpetas, kuidas oleks tulnud toimida. aga kääriterad olid juba rikutud, killud väljas.

1981- a. töötasin Harju Elektri Instrumentaalis ja valmistasime sellise konstruktsiooniga kääre kümneid paare. Elektrimeestel oli neid väga vaja, aga müügil polnud. Minu kodust käärid saksa kull peal, isoleeritud käepidemetega olid meie konstruktoritele eeskujuks, veel tugevamadki.