Pudding

Saksa sõduritele anti puhkust mingi teene või väljapaistva teenistuse eest.

Harilikult otsiti üles need eesti pered, kus poeg või isa leegionis või pered kus juba omad ees. Nagu meilgi.

Viimasel sõjatalvel aktiviseerus partisanide liikumine. Metsakülade pered tulid suurküladesse, kus turvalisem. Kardeti, sest partisanid käisid röövimas, varastamas. Õnn, kui veel ellu jüeti.

Kulina-Puka lell oli oma perega tollel talveõhtul meil öömajal. Samas oli ka grupp sõdureid omade pool puhkamas.

Peagi leiti lelle tüdrukutega ühine keel. Mängiti kaarte, „Musta Peetrit“. Kaotajal tehti nina nõgiseks. Löödi tantsu. Meil oli grammafon, mis lõbustas õhtut.

Sõdurid, kes tulid puhkusele, olid täies varustuses. Kaks seljakotti, üks suur, teine väiksem kaetud vasikanahaga kõis rinna ees. Pealegi oli kaasas toidukraam, mis oli ettenähtud puhkusepäevadeks. Siis veel katelokk, gaasimask, püss ja püssitääk.

Lõpuks läks trallitajatel kõht tühjaks Saksa sõdurid olid maiad, hakati pudingit keetma. Keetma pidi see, kellel nina tahmane.

Ema käest küsitigi piima ja peagi podises pudingipada. Öeldakse, et ühtegi putru ei sööda kuumalt! Pott viidi õue lumehange jahtuma.

Toas aga trallitati edasi. Õues pudingipaja kõrval istus meie jahikoer Peku ja imestas, et kas perenaine on lolliks läinud, et kuuma toitu talle tuuakse. Mis õue toodud, küllap siis ikka mulle. Jahtub, söön üra. Seda ta tegigi. Kui saksa poisid läksid pudingut tooma, leidsid tühja nõu.

Jahikoer Peku oli puhkama läinud.

Järjekordse kaardimängu kaotaja nina oli juba söega mustaks maalitud.See oligi järgmine pudingi keetja.

Grammafoniplaadilt kostus „Lyli Marlen“.Keegi ei lasknud tujul langeda.