Partisanid

Ega minagi kaheteistaastase poisina osanud ette kujutada, kes see vene partisan õieti ongi. Keegi polnud teda näinud, kuid jutud siin ja seal rääkisid, et siin ja seal olla nende tegevuse tagajärgedega kokku puututud. Kindel oli see, et sakslane kartis partisani ja see kartus kandus ka meile üle.

Minu kodutalule kuulus metsamaa, kus osa sellest oli soo. Päris turbasoo, turbakihi paksuseks oma 2 m enne, kui savikihid vastu tulid. Oli ju soo olnud Kunda jõe vesikond.

Seda väärtuslikku turbakihti kasutati ka meie kodus küttematerjalina, pealissamblaturvas aga loomadele allapanuks.

Soosse olid rajatud hoidlad, kuhu paigutati kuivatatud turvas. Meil oli neid sarasid kaks- moodsam laudkatusega, teine aga päevinäinud õlgkatusega juba mõisaaegne. Sarad olid ehitatud ikka talvetee lähedale, kust käidi jõeluha heinamaadelt heinu toomas, samas ka turvast. Suvel soo ei kandnud hobust ega vankrit.

Käisime vähemalt korra nädalas mööda sarast, mis lösutas nagu hauduja kana, tiivad laiali. Vanaisa ikka mainis: „Näe, vana sara otsad andnud!“

Nõnda oligi- poolviltuse katuse all elasidki partisanid. Tollel 1943- 44 aasta talv oli väga karm, lund meeter poolteist, külmakraade kusagil 25- 30.

Nagu hiljem osati seletada, olla Palasi küla Alutaguse metsade piirimail avastanud suusaraja. Jahimehest omakaitse mees hakkas arutama, kuhu suunduti ja kellele võisid need jäljed kuuluda.

Teavitanud ka teisi, ka omakaitsepealikut ja alustati jälitustegevust. Lõpuks jõuti Võhu-Nõmme soosse ja sealt Kulina -Pukale.

Kulina-Puka ja meie kodusood poolitas Kunda jõe ülemjooks. Roela, Karila, Ristiküla  allikad kunagi täielikult ei külmunud. Et aga pääseda meie poolele, oli vaja tulla üle jõe kas Roela mõisa tammist või Kulina veski sillast. Kolmandaks võimaluseks oli ka keset sood ehitatud purre, mis oligi partisanide teadaolev varjatud ülepääsu võimalus. Kui just ei tahnud riskida ja supelda -20 vees.

Kuidas käituti? Meie omakaitse olla teinud juba Võhu- Nõmmel selgeks, et tegu on vene luurajatega, kes tahavad kuhugi jüuda. Aga Kuhu?

Kas luurajate seas oli ka omakandi mehi, mis võis olla tõenäoline, sest meiegi külast kaks kutsealust läksid Venemaale. Või olid neil tõesti nii täpsed kaardid?

Mida võin öelda nüüd, kui olen oma silmaga näinud, kui peale sõda hakati sõjaaegseid saksa sõjaväe kaarte täpsustama ja kontrollima, kus oli märgitud ära isegi meie kodu, väliwc, sinna juurde kulgev tee, kus iga teerada omas märgistuse, kas kannab inimest, hobust vm.

Pukalt suunduti otse jõe äärde, mõnisada meetrit allavoolu purdest. Siis liiguti vastuvoolu hästi kalda lähedalt purdeni. See ületati ja jällegi kallastpidi kohani, kust nagu taheti tulla üle. Siis tuldi Kulina küla lähistele, kust oli häst nähtav tegevus, liikumine Rakvere-Tartu maantel. Tehti soos veel mõned haagid, segades jälgi, tuldi meie talveteele ja sealt pisut enne turbasara võeti suund sarale, et seal eluase sisse seada.

Mis sai edasi?

Omakaitse tuli täpselt hanereas täistuisanud jälgipidi. Oodati, millal neid avastatakse ja kuna varjualune oli hästi valitud avaga jõele, siis loeti üle mitu jälitajat läheb purdele. Tagasi jõe kallastpidi loeti omakaitse uuesti üle.

Kui omakaitse loetud ja selge, et purdele ei jäetud valvet. Vene luurajad panid suusad alla ja läinud nad olidki. Kusagil Tudu lähistel olla ka lahingut peetud, aga tulemusteta.

Käisin minagi luurajate pesa vaatamas. Midagi erilist polnud märgata. Ainult soost oli küllaldaselt kaasa võetud männioksi, sest kuuski ju polnud. Veel hakkas silma, oli hunnik kiloseid plekkkonservipurke, mis olid tühjaks söödud. Tuleasemest polnud jälgegi. Konservides olnud meeste jutu järgi piisonilihast konservid, seega Ameerikast.

Vanaisa ikka arvas, et meie võisime sarast mööda käia rohkem kui korra. Isegi hobune, tark loom, ei andnud märki, et lähedal on võõraid.

Kevade poole muutus meie vana turbasara väga populaarseks. Meil elavad saksa sõdurid käisid arvatavasti kõik seda konservipurkide kuhilat imestamas, et kuidas ikka võib inimene kohaneda!