Nui

Minu kodus olid majutatud saksa sõduritest tehnilised mehed, autode remontijad, keevitajad, vahel mõni grupp, kes rändas läbi või viibis lühiajalisel puhkusel.

Korrapärane õppus käis omasoodu- laskmine lasketiirus või individuaalsete kaitsevahendite kontroll – gaasimaskidelt ja kiivritelt pühiti tolmu, prooviti kiivreid pähe jm. Kontrolli teostas juba päris suurte kuppudega pagunitega ohvitser. Lausa riviõppust tehnilistele meestele ei tehtud.

Sel korral aeti sõdurid täisvarustuses häire korras jalule ja rivistati õuele. Kontrolliti kiivrite seisukorda, kui hästi see peakaitse igal oli välja reguleeritud.

Nimelt kiivri sees oli vastav vedrude ja kitsenahast vooder, mis siis paelte abil igaüks oma kolba järgi seadis. See kaitsevahend pidi vastu võtma nii mulla, mürsukillu kui ka nurga all sattuvat kuulilööki. Pidi kaitsema sõduri pead.

Juba mõni päev varem kuulsin ema kurtmist isale, et looma köietusketi vaia maasse löömise nui on kadunud. Ka minu käest küsiti, sest käisin minagi põllul loomi köietamas.

Tollel õppuse hommikul tuli ema tuppa kurjustades: “Oh  te sindrid!“

Ei olnud nui kuhugi kadunud! See sindrinahk uitas sõduriterivi taga, loomaköietus nui käes ja ootamatult kellelegi vastu kiivriga kaetud pead virutas.

Kas see  löök võis sama tugev olla, kui seda saada päris lahingus, aga ilmselt tõhus küll. Kellel sõduritest kiiver polnud oma pea järgi kohandatud, sai haiget kohe kindlasti.

Samal õhtupoolikul toodi nui põllule tagasi. “Eks oleks võinud ju küsida, pidi seda siis salaja tegema!„ oli ema kommentaar asjale.

Küllap saksa täpsus arvestas, kui tugevalt nuiaga pähe virutada. Arutasid hiljem ka külamehed, kelleni nuia varguse lugu jõudnud oli.