Nuga

Kui nüüd meenutada okupatsiooni või saksa aegu, oli ühel taskunoal ikka suur väärtus. Ei erinenud see nuga karvavõrdki tänapäeva puupeaga ühe teraga taskunoast. Aga ta oli tollel ajal ahvatev.

Kuna meie kodus oli ka nn vanamaja, mida kutsuti ka töötoaks. Vanaisa oli puutöömees, ta tegi vokke, mis olid eriti nõutavad talunaiste seas.

Kõik on ju vokki näinud! Võib arvata, palju selle valmistamisel tööriistu vanaisal vaja läks! Ka muidugi puidu trepinki ja nuga. Mina ihaldasin ikka seda „käänispeaga“

Kui sakslased meile sisse tulid ja suurde tuppa elama asusid, leidus ka puutööhuvilisi. Õigemini peentisleritöö tegijaid, kes hakkasid kasutama vanaisa tööriistu.

Mäletan punasest puust ja valgest pöögist laekaid, mis olid kaunistatud ornamentidega, mida tehti lamedaks pressitud õlgedest. Neid tehti ilmselt kingitusteks kodustele Saksamaale või mõnele meie Eesti neiule. Mine tea!

Ühel saksa tisleril oli nuga, lihtne ühe teraga, see meeldis mulle. Ikka ja jälle jäi see nuga mulle silma. Nagu minu kiuste oli see nuga tööpingil lamestatud õlgede lõikamiseks.

Eks ma võtsin kätte ja lükkasin ühel heal päeval noa höövelpingi pealtpõrandale höövellaastude sisse. Mõttega, et ega keegi laastude seest seda üles leia ja mina saan selle kord endale.

Paistis, et mõte oli kehvasti mõeldud. Paar päeva hiljem oli põrand höövellaastudest puhtaks pühitud.

Kas otsiti nuga või vanaisa pidigi laastud koristama ja ahjus põletama. Rohkem ma nuga ei näinud. Kas sakslane leidis oma noa või läks koos höövellaastudega ahju?