Krafstoff – 20

Saksa sõjaväes kasutati abitöödel vene rahvusest töömehi. Nad kandsid sõjavõevormi ilma tunnusteta, töödel tunkesid. Sõid sama toitu, mida saksa sõdur isegi, elasid külaperedes, liikusid vabalt.

Meie kodus oli üks kesksemaid remondi – ja hooldebokse, kus käisid remondis autod, mis vedasid sõdureid. Millest mina seda järeldan? Nendest autodest võeti sageli maha nii vana varustust, vöörihmu koos padrunitaskutega ja püsse. Haavatud sõduri asi polnud, mis saab varustusest, kas korjati üles või jäeti vedelema.

Narva ringe tegevad autod kandsid värvitult poritiival või uksel Narva linnuse kujutisega märki – valgel põhjal must kujutis.

Ka bensiinilaos töötas vene mees. Meie kutsusime teda Ivaniks. Tema käest sai sageli kanamunade vastu vahetada tropsikomme.

Eelviimasel päeval, kui hakati oma kila-kola kokku panema, küsis Ivan isalt liha. Kuna sellest puudus polnud, saigi ta oma tahtmise, ega osatud arvata milleks, sest varemgi oli ta tüki pekki tahtnud.

Igal autokolonnil oli kaasas ka kütuseauto. Spetsiaalne, vastavatesse riiulitesse mahutati 20 liitriste nõudega oma 3 tonni kütust. Nõnda ka meie sõduritel.

Kui autod olid hoovist lahkunud, viimasena ikka kütuseveok, jäi õuele maha 5 kanistrit autokütust oma 5-6 sammuste vahedega.

Nikolai oli kõik juba varem ette näinud, end taha kanistrite keskele sisse seadnud. Tema oligi see, kes maksis isale liha eest „Krafstoff-20“ roosa autokütusega.

Hiljem oli terve küla õnnelik, käidi pudeliga laenamas „topkat“, sest müügil olev bensiin hästi ei sobinud peksumasina mootori käivitamiseks.

Tänapäeval on täpselt samasugused kütusekanistrid müügil, igati asjakohaselt järgi tehtud. Aga mida pole osatud paika panna, on õhu sissevoolutoru, hakkab mulksuma., kui kanister on kurguni täis. Alles teistkordselkallutamisel hakkab korralikult jooksma.