Kana kõies

Kanapea all mõeldakse sageli lühikese mäluga või hoopis unustajat inimest. Olgu see unustaja kui rumal tahes, ennast nälga ei jäta. Seda kanatarkust kasutas ka saksa sõdur. Vast teadis ta ka seda tarkust, et kana muneb nokast. Sellepärast ta kana rukkisse köide panigi.

Meie koeral Muril oli küla ees seatud kohustus – nimelt koera kombe kohaselt käis tiiru küla karjamaadelt läbi, et peletada rebaseid, kes kippusid kanu püüdma koos poegadega.

Metsaringilt tagasi tulnud, hakkas meie toa taga rukkis haukuma. Isa kuulis, läks vaatama.

Kanale oli nöör jalga seotud ja teine ots oli rukkipihu külge seotud. See paarimeetrine nöör andis kanale võimaluse liikumiseks.

Nagu teame, oskasid maatalude kanad end ise toita. Kanakari läks rukkisse või nisupõllule murdsid nokaga viljakõrre katki, raske viljapea langes alla kanadele söödaks. Seepärast ei tahetud, et kanad viljas käivad. Käib üks-kaks, pole hullu, aga kui karjas, siis teevad juba pahandust. Köies kana nuumas end rukkis.

Meie Muri oli harjunud, et tema kohustuseks oli ka kanu  viljast välja ajada. Kanad armastasid varahommikul viljas käia. Samas passis ka rebane, et kana kätte saada. Muril oli põhjust kõva häält teha.

Isa päästis kana lahti. Kes sellest kasu või kahju sai? Saksa sõdur jäi kanapraest ilma, rebased olid kaugele hirmutatud ja ka kana pidi loobuma söögist.

Huvitavaid juhtumisi oli talus ikka, ole mees ja pane tähele.