Jalgpall

Et koduõues palju ruumi on, on muidugi hea, aga võib ka olla vastupidi.

Saksa sõdurid olid majutatud mööda külaperesid. Kuna meil oli ruumi kõige rohkem, siis pandi meie suurde tuppa, mis oli üle 40 ruutmeetri, kahekordsed narid ja palju sõdureid.

Mida säärane noorte meeste kamp tööst vabal ajal ikka teeb? Mängiti või taoti meeletult jalgpalli.

Mainisin tööst vaba aega. See tähendas seda: meile oli paigutatud üks paljudest autoremondi töökodadest koos hädavajalikuga.

Meie köögi aknad olid hoovi poole. Väljas oli ütlemata ilus ilm ja pealegi pühapäevane lõunaaeg. Köögiaken oli lahti.

Õues käis vägev jalgpallilahing meil elavate ja külaperedes elunevate sõdurite vahel. Meie omad olid harjunud juba sellega, et suurt hoovi piirasid hooned akendega, mida neil tuli sageli uute klaasidega asendada.

Kuna sel korral olid kampas võõrad ja mänguhoos ei märkagi, kuhu parasjagu pall lennutati.

Päris põnev oli lõunat süüa ja jälgida, kuidas sõdurid palliga jändasid.

„Olgu lõunaajalgi rahu!“  lausus ema ja sulges suure akna. Aga et õues oli väga lämmi, jättis ema õhuakna lahti.

Ei läinudki  palju aega, kui pall plärtsatas keset söögilauda kastepanni, kuid kindlasti mitte meelega.

Väiksemad õed- vennad ehmusid, hakkasid nutma. Minule kui suuremale sellile tegi see nalja, kasteseid silmi puhtaks pühkides. Hea, et kaste enam kuum polnud!

Isa rabas palli, jooksis õue ja tahtis sõdurite nähes lauanoaga katki lõigata. Sõdurpoiste palve peale siiski isa vihahoog vaibus ja poisid said palli tagasi.

Peale mängu toodi meile lastele tropsikomme, aga mida isa- emale? Küllap isale sutis. Sõjaaastail olid harulduseks nii komm kui suits.