Hobuseid söötmas

Taludes käidi veel õhtul hilja hobuseid söötmas. Nõnda ka meie kodus.

Oli okupatsiooniaeg 1943.a. tormine jaanuarikuu õhtu. Sõjategevus käis Narva taga, metsades elutsesis partisanid, vältimatud tegelased sõjaaegses tagalas.

Meie suures toas elas saksa sõjaväeosa üksus, kes remontis autosid. Rindele minevad või sealt tulevad motoriseeritud üksused kasutasid nii suvel kui ka talvel võimalust ööbida omade pool, ka meie omade pool, meil paiknevate sõdurite pool. Ikkagi turvalisem, sest sakslane kartis partisane nagu vanakurat välku. Seepärast öösiti ei liigutud. Ei olnud ka eesti pered sakslaste vastu vaenulikud, nagu seda Venemaal, kus sõda käis nii rindel kui ka tagalas.

Nii ka seekord. Tuisusel õhtulsaabus kolonnsõjamasinaid, mis paigutati hoovi, mehed heitsid puhkama omade poole. Tunnimees jäi valvesse.

Kuna puudus elekter, siis tallis käimiseks kasutati laternat, spetsiaalset valgustit -töökindlat, ka tormilaternaks kutsutud.

Ei osatud ju tunnimeest hoiatada, et peremees käib õhtul veel tallis hobuste juures. Tunnimees märkas aga siis, kui läbi talliakna hakkas paistma valgus, mis pealegi liigub.

Lapsed ei olnud veel magama jäänud, kui seina taga sakslaste pool hakkas peale maden. Lõgisesid püssilukud, kõlasid saksakeelsed hõiked –„ partizanen, partizanen“.

Madin vaibus pisut, kui joosti teepoolsest uksest ümber maja talli ette. Jällegi karjutu “Hände oh1“ Uudishimulikud lapsed läksime aknast piiluma, mis õues toimub.

Isa oli tulnud tallist õuele, pani laterna maha ja seisis, käed üleval, püssitorude ees. Ega isa saksakeelt suurt osanud, kuid hiljem rääkis, et polnud muud meelde tulnud, kui:“Ferd essen“, mis muidugi tõlkes tähendas „hobust sööma“.

Olukorra lahendasid omad sakslased. Hiljem selgus, et isa süüdistati, et ta olla valgustiga andnud märku vene lennukitele, kuhu pomm visata.