Rehetuba ja reht

Kas oskate ette kujutada ahju, kuhu mahub korraga kubu hagu ja ahju peale magama korraga kümmekond last?

Muidugi ei oska, pealegi kui pole seda ahju oma silmaga näinud ja ei oska ka seletada, mis on hagu ja mis on kubu.

Kõigepealt katsume selgeks rääkida, mis on hagu. No mis ta siis on – ei vähem ega rohkem kui ühe -kas kuuse-, kase- või lepapuu oksad nii umbes 70-80 cm pikkusteks kirvega tükeldatud ja punti seotud.

Sedasama väädiga kokku seotud punti kutsutaksegi kubuks. Toore hagude (okste) kubu pidi olema nõnda raske, mis mehele paras tõsta.

Väät on aga kas siis pajuoks, mis maa rajalt maha lõigatud (raiutud) nii umbes sentimeeter -poolteist jäme ja meeter poolteist kaks pikk. Siis pannakse tulle, kuumutatakse pealiskoore söestumiseni, võetakse tulest, pannakse latv jala alla ja keeratakse- käänatakse pune peale, mis teeb okstest painduva väädi.

Haukoad veetakse koju nagu igasugune küttepuu, laotakse virna kuivama. Talvel koos küttepuudega valmistatud haod kuivavad suvel kiiresti ja on sügiseks rehetoaahju kütmiseks valmis. Eks pandi ka pliidi alla, siis aga juba paku peal lühemaks raiutud.

Rehetoaahjuküte on enam- vähem selgeks räägitud (kirjutatud), nüüd läheme rehetuppa. Tuba, kus kunagi elati, kasvatati järeltulijaid, ka pudulojuseid, partel magati ja kuivatati vilja. Pered olid suured, suurukesed need rehetoadki olid, suurel rehetoaahjul oli oma koht ja palju sinnagi peale lambanahkse kasuka (nahkade) alla või peale neid lapsehakatisi, ka vanureid ikka mahtus.

Hilisemal ajal muidugi oli olukord suuresti muutunud. Rehetuba ahjuga kasutati ainult vilja kuivatamiseks. Meie päevil, veel ka 1980-1948, kellel need võimalused puudusid, pidi masindama (peksma) vilja otse põllukuivana.

Rehetoad olid enamasti kõigis vanades eesti taludes, kus teostati käsitsi rehepeksu kui võimalust ja teiseks saadi pikkimõlgki õlgkatuste tegemiseks.

Rehetuba oli ruum, kus siis kuivatati viljavihke niinimetatud parte peal, mis omakorda toetusid aampalkidele, mis siis olid juba ehitise osad.

Aampalgid asetsesid lae all.Rehetoas olid tugevad palgid ühest seinast teise ja toetuvad seinale umbes keskmise mehe kõrguselt.Nii et pikk mees pidi aampalgi alt küürus läbi minema.

Kui nüüd piltlikult kujutada, siis palgid olid ehitise poole seina peal. Nende peale pandi parred -lihtlabased ümarad kooritud kuusepuust latid. Lattide peale püsti viljavihud, mis pidid, tüükad alaspoole ära mahtuma.Nisuvihk, oder olid lühikesed ja pikk rukkivihk üle mehe pea, seega vaata, et partepealne ruum oli suurem kui partealune ruum. Muide, parred olid lahtised,neid võis liigutada vajadusel parrehargiga. Säärane kaheharuline puu või ka puuhanguga (hargiga), mis taludes spetsiaalselt vihusvilja hangumiseks.

Nüüd lõpuks jõuame ka ahju juurde. Ahi oli ikka kusagil rehetoa nurgaalal. Suur ja võimas oli ta küll, vähemalt meie kodus. Võttis enda alla vaata et 1/3 rehetoa pinnast. Ahju üks külg ja ahju tagumine ots olid ühtlasi rehetoa välisseinad. Rehetuba kui ümarpalkehitus oli nagu ahjule toetuv ühe nurga ja külje poolt.

Ahju sisevooder oli põletatud punastest tellistest, väljaspoole laotud paekivi vooderdis,kasutati savimörti, mis nii sise kui ka väliskivid omavahel sidus. Ahjul oli võlvlagi.Sisemus oli oma paar meetrit pikk, laius oma meeter ja hästi suure suuga, kuhu siis tõesti kubu hagu sisse mahtus.Köeti ka puudega, aga see oli muidugi raiskamine, aga ka kändudega, mida soost või uute maade rajamisel saadi(nn uudismaa).

Ahju ees oli samadest materjalidest, millest ahigi, nn eeskoda, ruum kuhu kogunes suits, soojus, mis ahjusuust välja kiirgas ja sealt edasi juba rehetuppa laiali hajus. Pika kütmise peale hakkas muidugi ka ahi ise sooja andma.

Rehetoaahjul polnud ju korstend! Selleks oligi avar küttekolle, suur eesruum, kõik, mis põlemisel tekkis, pidi kuhugi mahtuma. Muidugi ka ohutuse mõttes, sädemed jõudis kustutada, kui ahju eesruumist välja jõudsid. Ahju pealne oli lame, seal magati, kuivatati linnaseid, ka viljateri.

Kui imelik ka polnud, võisid ahju suudme ees vabalt istuda, et suits silma oleks läinud. Ja eks seal saigi oldud, kas kartuleid või kaalikaid küpsetades.

Rehetoa põrand oli savist, tambitud kõvaks, ka laepalgid olid ülaltpoolt tihendatud saviga. Juba sellepärast, et soojus ei pääseks välja ja üleval lae all oli ka soojust tunduvalt rohkem, sammal lihtsalt kõrbes ära, tõmbus pruuniks.

Veel üks eipära oli rehetoa uks, see oli kahekordne, koosnes kahest uksest. Uks, mis sulges täielikult ukseava ja pooluks, mis sulges pool ukseavast. Poolik uks oli vajalik kütmise algperioodil, kui vili parsil alles soojenes, suur niiskus viljakõrtest lahkumas.Ja peale kahe – kolmepäevast pidevat kütmist, anda viljale õhku ja ka suitsu väljalaskmiseks. Nagu ma aru sain, pooluks oli tähtsamgi veel, sest ta mängis soojusreziimidel tähtsat osa.

Muidugi, kui soojus vilja kuivatamiseks saavutati, rehetoa ahi soojaks köetud, lõpetati kütmine, lakkas ka suitsu teke, alles siis suleti ukseava täielikult.

Rehetoal oli ka teine, ühekordne uks, mis viis rehealla, kustkaudu kuivad viljavihud peale rabamist (vastu seina löömist -rabati, sealt ka ütlus „rapkarukkid“) Rabamisega saadi viljapeast juba veerand terasid kätte.

REHT – see on kokkuvõtlikult tegevus, mille tulemusel saadi viljavihust kätte terad, erinevate tegevuste teel.

Kui rehetuba reheahjuga oli koht kuivatamiseks ja viljavihkude rabamiseks, siis teine ehitis oli rehealune. Rehealune oli kergehitis,ikkagi tugevatel seina- ja laetaladel. Samas laudseintega ilma laeta ja viilkatusega vundamendil ehitis, mille katuse alla oli paigutatud rehetuba. Seega üks päratu suur ruum kahe, sageli ka kolme suure kahepoolse uksega. Suured uksed olid kohakuti, kust pidid sisse mahtuma sõitma viljakoormad, kui ka suur viljapeksumasin.

Rehealla pidi mahtuma ka kõik suvivili: nisu, kaer, oder, peale nende läbimasindamist ka rukis. Kui sügis oli soodne -kuiv, veeti vili masina juurdev otse põllult. Kui vili oli reheall, siis võis tellida peksumasina, aga see käis külakorda, olenemata ilmast.

Rehealuse osatähtsus oli veelgi suurem käsitsi rehepeksul. Vili pidi olema vägagi kuiv. Samuti olid vajalikud suured ukseavad, kus tuuletõmbes pekstud vili esialgselt prahist (okkad,teratuped, peenemad murdunud kõrred, rohupraht, umbrohuseemned) suurte sarisõeladega välja tuulati.

Jällegi uus mõiste -SARISÕEL. Kui oleme koduses majapidamises harjunud kasutama kurnamiseks ümmargust puuümbrisega ja niinest või siis metallvõrguga kaetud sõela, siis sari kujutab sama asja.

Ainult et sari on suur, oma paar meetrit läbimõõduga, kuni kolmesaja mm servaga kahe tugeva niinest käepideme ja niinest valmistatud võrkpõhjaga.

Minu mälestustes oli neid rohkem kui kaks, erinevate silmaavadega. Käepidemetest kinnitati sari köitega värava kohale palgi külge.

Seda sarituulamist kasutati ka siis veel, kui majapidamisesse oli muretsetud tuulamismasin. Käsitsi peksul tuli väga palju teradega kaasa põhuprahti ja see ummistas tuulimasina sõelad.

Nüüd aga käime korraks läbi selle tee, mida pidid tegema meie esivanemad, et vili, mis põllul kasvas, jõuaks käsitsi tööga salve.

Esmalt lõigati vili põllult pihutäie haaval sirbiga. Pihutäitest said vihud, mis veeti hobuvankriga koju. Nüüd algas viljavihkude pakkimine parsile. Parred paigutati nõnda, et mees võis vabalt istuda puudele, jalad alla rippumas, seega siis oma neli parrepuud istmiku all. Alt annab keegi vihud üles, kasutades vihuharki. Parremees astab viljavihud üksteise kõrvale, samas lõdvestades vihu sidet. Kui rida täis, võetakse järgmine rida. Kahe rea vahele jäetakse nii palju vaba ruumi, et parremees kaksiraksi liigutades aset vahetas. See vahe omakorda võimaldas ka sooja õhu liikumist ridade vahel. Nõnda laoti rehetoa parred viljavihke täis.

Algas kütmine. Muidugi esialgu läks päev, isegi paar, kui ahjusoe hakkas mõjuma, sest ahjusuust tulev kuumus hajus mööda viljavihke. Koos niiskusega hakkasid lahkuma vihkude sees olevad sitikad-satikad, ussid ja ussikesed, rohelised, pruunid, kes kõik suitsust ja vingust uimastena rehetoa põrandale potsatasid, kust nad kokku pühiti ja kanadele söögiks läksid. Kanad teadsid, kust mida saab ja alati oldi käepärast suutäit ootamas.

Köeti ka öösel, tuld tuli valvata, sest haokubu, mis tervelt ahju lükati, ei pidanud seal eriti kaua vastu. Kütteks kasutati vahel ka puid, metsakänd vm. Küte pidi olema kuiv, see tekitas vähem niiskust ja ka suitsu.

Esimene kütteperiood osutus alati pikemaks kui järgmised. Kõik teised parretäied läksid juba kiiremini.Aga kõik see võttis oma aja ja tegemist jätkus pikaks sügiseks.

Partelt võeti maha vihud nõnda, et lükati parrelatid lihtsalt alt. Siis löödi mõned korrad vihulatvadega seina või vastava paku vastu, et kuivanud terad, vähemalt suurem osa peast välja langeks ja vihk visati rehealla. Sinna tehti nendest lade, vihutüükad väljapoole, köideti lahti laotati laiali. Lademe pikkus olenes palju rehetoa põrandapinna suurusest, aga meie kodus üle kahe vihu laiuse ei olnud.

Millega siis ikkagi saadi kätte need nii vajalikud viimased terad, mis peale rabamist ikkagi viljapeasse veel olid jäänud? Põrandale laotud lahtiköidetud viljavihud moodustasid lademe -pead keskel koos, tüükad väljaspool, mida hakati peksma, õigemini vast kolkima KOOTIDEGA.

Koot oli töövahend, millega uhmerdati, taoti, peksti -kuidas kusagil nimetati. Kooti nimetati ka VARTAKS.

Koot oli umbes rehavarre pikkune, jämedamas otsas oli käsitsi valmistatud soonetaoline pesa, kuhu kinnitati nahkrihma otsa silmus, mis võis vabalt pöörelda.Teine rihmaots kinnitati koodinuia külge. Nui oli pikliku kujuga kusagil pool meetrit pikk, läbimõõdult sada mm, kakeksakandiline kasepuust. Ühesõnaga – paras jäme, piklik nui, mis kinnitati rihmajupi abil varre külge, samas 3-4 kg raske. Olid ka nn naiste ja noorukite koodid.

Ja nüüd edasi – mees võtab koodivarre pihku, tõstab nuia maast lahti, annab talle pöörleva hoo ja prantsatab siis, kasutades nuia langemisel selle raskusele veel hoogu juurde andes, et see parajasti lapiti rukkilademele täies pikkuses langeb. Kohe tuleb taas üles tõsta, et anda järgmine löök, nuial tekib pöörlev liikumine ja kindel rütm.

Kui teevad neid liigutusi 3 inimest, kaks liiguvad lademe peal tagurpidi, kolmas nende ees õiget pidi, siis tekib imepärane rütmikas kilks-kolks, kolks-kilks, mats-mats-kolks. Kui lade vähemalt neli korda on läbi materdatud, algab lademe ülesvõtmine. Kaks inimest kõrvuti tõstavad pihutäis haaval viljakõrred korralikult saputades korjatakse parajaks pundiks ja seotakse õlesidemega kokku, pandi rehetoa laudile, kust võeti neid uue õlgkatuse tegemiseks või vana õlgkatuse lappimiseks.

See kõik oli muiste. Rehepeks oli raske, tolmune töö, koodid vajasid tugevat jõudu. Enamus rehetöid tehti ka talgute korras, mis oli tolleaegsetele noortele kokkusaamise võimaluseks ja pakkus vaheldust, lusti ja talgute lõpetamisel ka tantsu.

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google+ photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google+ kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

w

Connecting to %s