Metsavenna armuelu

Ma ei taipa tänaseni, miks pidin mina metsavendade posti laiali vedama. Käisid ka mehed ise minu suusajälgi kasutades kodudes. Ilmselt sellepärast, et punker elas oma viimast talve.

Miks ma hakkasin taipama, et minu suusajälgi kasutati? Kord leidsin rehealt suusad. Algul arvasin, et isa on endale laiad jahimehe suusad hankinud. Peagi sain selgeks, kellele need kuulusid. Olid ju punkrielanikud omakandi inimesed. Eluline vajadus sooja sauna ja pehme voodi järele kulusid ära, isegi eluga riskides.

Meie naabrimees aga sääraseid naudinguid endale lubada ei saanud. Oma lollusest (püstol läks lahti) tulistas endale jalga, see aga läks metsaoludes „hapuks“ ja takistas suusamatka ette võtmast.

Kui ei tule muhamed mäe juurde, teeb seda mägi. Sageli saime naabrinaisega rehetoa otsas kokku, muidugi suuskadel ja põhiliselt ikka ööhämaruses. Viisin ta suusarada pidi kohale, kus teda juba oodati ja sealt nad punkrisse läksid.

Mina sain Evaldi kella, oli taskukell, ja vööle saksa sõjaväepüstoli (9mm). Kõik selle aja, oma 4 tundi, pidin ju kellaajaliselt järgi tulema, sõitsin suusaradadel. Talve jooksul oli neid juba rajatud mitmeid, kuhu need kulgesid, olin teadlik ainult mina.

Sageli olin mina juba külmast kange, alles siis suvatses konvoeeritav Eemi kohtumispaika ilmuda.
Kas tõesti armuelu nõnda magusalt maitses, järelikult söödi kogu magustoit lõpuni ja ilmselt jäi puudugi.
Ma ei mõistnud tol ajal midagi suhetest. Nüüd vast suure poisina tean, kui tähtis see kõik on. Aga miks pidin mina teda ootama, oli vägagi seletatav – Eemi kartis koledasti pimedust ja ära eksimist.

Ise olen takka järgi mõelnud, et kell näitas aega, aga mida pidin ma püstoliga tegema, kas NKVD meestega lahingusse astuma?

Jumal tänatud, valvekorrad möödusid rahulikult, aga siiski… Ühel ööl sõitsin soo servapidi, kust paistis kodu ja koduõu hästi kätte, elasime ju suure maantee servas. Korraga tuleb auto ja jääb meie väravasse seisma. Tol korral juhtus jälle olema väga külm ja kuu paistis. Autokastist pudenesid sõdurid maha ja jooksid hoovi. Muidugi äratati isa-ema üles. Sõdurid tahtsid soojas olla seniks, kuni külmunud autoradikas lahti sulatati. See käis nõnda: kalts kasteti bensiini sisse, pandi põlema ja astati vastu radikat.

Nõnda kestis see oma tunnikese kindlasti. Minu esimene mõte – ilmselt anti aega, et esmased asjad pakkida ja minek! Nõnda tehti varengi, et kõrvaldada ootamatuse põhimõttel need, kes olid võimelised veel metsa pagema.

Need sõdurid olid võõrad, ei teadnud ka kohalikud NKVD mehed Roelas, mis elu meie karjamaal elati.

Ega seal punkris enam peale Evaldi kedagi olnudki. Männiku Kaarel ja Soone Kaarel olid juba kinni võetud, omakaitseülem redutas kusagil üksinda. Punkrielu elas ainult Evald oma haige jalaga. Oleks isa-ema tol ööl koos õdede-vendadega ära viidud, oleksin mina Evaldile seltsiks jäänud.

Massiline küüditamine algas järgmisel aastal, kui viidi Siberisse kõik, kes olid kuidagi seotud nii sakslaste kui ka metsavendadega. Meid päästis ilmselt see, et isa võeti vene sõjaväkke 1944.a. sügisel ja oli seal sõja lõpuni.

Peale küüditamist said üksikutest järgi jäänud metsavendadest hulgused, neist said näljased röövlid. Leidus väheseid, kes julgesid metsas kedagi toita. Paljuski, kui ei teadnud, kellega tegu, võisid ise orki sattuda, sest metsas liikusid ka kohalikest aktivistidest värvatud libametsavennad. Eriti aktiivseks muutus jälitustegevus küüditamise aasta suvel. Nii võeti kinni ka naabrimees Evald Lehtla. Tema isa-ema, naine Eemi ja pisitütar olid juba Siberis. Ohtlik ja lühike armuaeg lõppes nii traagiliselt.

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google+ photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google+ kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

w

Connecting to %s