Meie metsad

Mets on olnud Eesti Vabariigis rikkuse tagatis. Metsi kutsuti roheliseks kullaks. Neid haldas vabariigis metskondade võrgustik, seal paiknevate vahtkondadega.

Inimesele on ikka olnud läbi ajaloo koht, kuhu varjuda võõrvõimu eest. Mets on metslooma kodu ja pesapaik. Sageli oskab metsloom või lind mõistvalt käituda looduses, oskab metsakeelt. Näiteks meie kägu. Kägu on lind, keda ikka kevadel ootame. Ikka selleks, et tema oskab ennustada, kas tuleb soe või külm kevade, kui palju aastaid sul on elada, hommikul kukub hoolekägu jne. Tähtis oli ka kus metsas lind esmaselt ilmutab, kas kuusikus või kaasikus, kas raagus või lehismetsa. Käo kukkumine on tema laul. Laulab ainult isalind, emalind ei oska. Kägu ei oska pesa ehitada, vaid muneb oma munad, umbes 20 muna, erinevatesse väikelinnu pesadesse. Lindude- loomade elust said lapsed palju teada just kodumetsa ja vanemate kaudu. Side loodusega oli loomulik ja tavapärane. Kui metsa hästi mõista, oskab ta sinuga suhelda. Eriti oluline on suhtlemisel kodumets.

Kodumets rikastas metsaandidega kodulauda. Lisaks küttepuud ja tarbepuit käepärast kodumetsast.

Üks meenutus lapsepülvest, kuidas vanaisa hoidis metsa, olgugi, et jõulud ja jõulukuusk olid peres tähtsal kohal.

Vanaisa tõi metsast kuuse. Mäletan, et ühe poole oksad olid kuidagi raagus. Samas teadsin, et meie metsas kasvas vägagi ilusaid, ühtlase okste jaotusega noori kuuski. Miks siis raagus okstega jõulupuu? Vanaisa võttis puuri, puuris tüvesse augud, kuhu paigutas lisaoksad.

„Elage veel pisut ja olge rõõmuks inimhingele“, vastas vanaisa minu pärimistele.

Möödusid jõulud, kuusk viidi välja. Vanaisa lõikas parasjagu okste vahelt juppideks. Ei osanud ettegi näha, et jõulukuuskedest oli saanud talupere loomakari lastele mängimiseks. Mängukari hakkas oma elu elama laste mängudes.