Läksime metsa 1941.a. suvi

Isa ja naabrimees olid juba õhtust tegemas, saime aru, et läheme metsa. Tundus isegi lõbus olevat – saab naabrilastega peitust mängida.

Meie varjupaigaks sai meie karjamaa tagamets. Kunagi mõisate aegu oli kaevatud kruusaauk, mille kaldal kasvas tihe noor kuusendik ja keskel täis elujõudu pärnad, kes olid mõne aasta eest niinepuu staatusest lahti saanud.

Ega elul lapse nägemusele häda olnudki, ainult sääsed ja öösiti pisut külm. Mina olin tollel suvel juba 8-aastane, õde Aive paar aastat noorem ja vend Rein kolmene. Kullidel Enn sama vana kui meie Rein, Raimond oli alles päris pisike.

Öösel ronisime kõik ühise teki alla, sest neid jätkus, oli ju kodunt kõik metsa toodud. Mäletan, et vilja ja muu söögikraami koormad olid pisut kaugemal metsas.

Isadel- emadel oli tööd küllaga, niideti hobustele ja lehnadele toitu öösiti, tassiti seljas metsaserva, sealt juba hobusega loomadele ette.

Tuld ei tohtinud teha, suits oleks reetnud asukoha. Vanaisa ja ema olid kodused, kes toidu valmistasid ja metsa toimetasid. Nii ka Kullidel Leeni õde Lonni oli kodune. Lonni oskas nii vene kui ka inglise keelt. Nende raadio oli peidetud lauta lehma sõime. Lonni kuulas salaja sõjauudiseid ja teatas nendest ka meestele.

Juba oli teada, et venelased üle nädala vastu ei pea. Sakslastel pidavat olema välksõja plaan. Minu mäletamist mööda ei läinud keegi vene sõjaväkke. Kulina -Puka metsakülla, Siilide, Männikute lähistele kogunes suur hulk mehi koos perekondadega, moodustades maleva, keda metsavendadeks hakati kutsuma.

Malevasse läksid ka isa ja naabrimees. Teine naaber Lehtla Evald oli suur aktivist, kes jaotas uusmaasaajatele maad. Pukal aga väljus metsavendade vaoshoidmine kontrolli alt. Alustati nn nõukogude aktivistide hävitamist. Korjati kokku nagu loomad nagu ema ütles. Neid ei toidetud, ei joodetud. Kui ema ja Leeni käisid meestele toitu viimas, siis ikka sokutasid leivapätsi Männiku kuuri lakka. Seal oli ka Kulina kooli juhataja Ants Kurvits.

Peagi olid metsavennad NKVD meestel avastatud ja ka lahing maha peetud. Et olukord Pukal väljus kontrollialt, tulid meie mehed koju, oma metsa. Pidasid kordamööda Keldrimäel, et keegi võõrvägede sõduritest suunda metsapoole ei võtaks. Ega ei kiputud ka, sest teati, et igast põõsast võis pauk tulla. Keldrimäelt oli Rakvere- Tartu maantee hästi nähtav.

Varsti olidki kohal saksaväed, millega lõppes 1941.a. Suvekuul meie perede metsaelu. Noored nõukogude aktivistid, ka meilt Kulinalt, kas läksid kaasa taanduvate nõukogude vägedegs või jäid koju.