Kuuseoksad

Mäletan oma lapsepõlvest vähe, ma mõtlen 3-4 aastaseid mälestusi. Aga ühest tahan kirjutada, mis ilmselt on üks esimesi.

Aga kõigepealt pean pisut tutvustama oma esimest kodukohta, ikka seda, kus silmad lahti läksid.

Nagu ma tean (ka see on mälestus) ostis vanaisa Paasvere parunilt koha. Olen kuulnud hiljem isa käest, oma 18 hektarit üldsuuruses, pool sellest metsa. Mis ta maksis, pole aimugi, kuid kindlasti kuldrublasid, ainus, mis tol ajal maksis. Muidugi aitas kaasa ka vanaisa kaubamehe hing! Ta käis pidevalt laatadel. Oli ta ju vokimeister, mis võimaldas tol ajal head suhtlemist ja ka sissetulekut. Aga sellest kõigest kunagi hiljem.

Nimetatud koha nimi oli Palu, miks, ei tea. Asus Paasvere vallas Vanaküla küla üks viimaseid peresid. Peale meid oli veel saunamees Ronka koht, mis jäi pisut kõrvale. Talu asus Paasvere mõisa ääremaal, õigemini sooheinamaade taga. Tean, et kevaditi ei saanud juurde ega välja, väga pehme oli. Aga mida seal mõelda – hagudega täidetud ja muld peale veetud, ons see siis tee, praeguse mõiste järgi on tee midagi muud.

Aga nii ta oli. Nagu mäletan, olid seal ka vanad majad, rehetuba, laut, elutuba -kõik ühe katuse all. Minu isa oli sündinud vanas majas 1912.aastal ja oli kõige noorem.

Isal oli üks õde Jette, vennad Albert, temast vanemad Aleksander ja Arnold (elumees) olid sündinud juba Tudulinnas.

Hiljem vanaisa ehitas uue maja, mis oli ristkorrusega, tolle aja kohta ikka väga korralik. Mis aastal, ei tea, aga mina sündisin juba uues majas 1933. aastal. Emal ja isal oli oma tuba, nagu maja otsas, vanaisal-emal oma, suur köök ja elutuba, kus pidusid peeti. Elutoas oli ka vastu sooja müüri ehitatud kividest väljaulatuv osa, kus sai pikutada. Pliidi kaudu küttes soojenes soojamüür ja kui oli müür soe, oli ka pikutusalus soe. Seda kutsuti „santkaks“. Ilmselt vene päritolu nimi. Otstarve oli raske tööga valutavaid luid-liikmeid soojendada. Mäletan, et peale oli laotud lambanahad.

Nii palju sissejuhatuseks. Järgmistes mälestuskildudes põikan kindlasti ikka ja jälle koju.

Millal laps mäletama hakkab, eks ta kusagil kolmeaastaselt midagi meelde jätab, eriti kui see on eriti kontrastne argipäeva elus.

Vanasti tehti kõik kodus, ka seepi. Oli kaks seebi sorti – tõrvaseep ja harilik. Tõrvaseepi lisati tegemise ajal tõrva, kuuse või männipuu küljest korjatut.

Ma pean pisut eelnevalt ka seebist ja tema tähtsusest kirjutama. Muidugi omas ta väga tähtsat osa tolleses majapidamises. Seepi saadi seebirasvade keetmisel leelilises keskkonnas seebikiviga, mis siis keemisel söövitas rasvad ja muutis seebiks.Sealt ka nimetus – seebikivi (NaOH) Muidugi osteti seda poest, sest igas külapoes harilikult müüdi seebikivi.

Seebirasvad aga saadi loomade tapmise tulemustena. Tean, et searasv oli kõige tähtsam. Ühesõnaga, kõik see, mis ei kõlvanud toiduks, läks seebirasvaks. Neid säilitati soolatuna, kuni paras kogus – kahe, kolme looma rasvad koos, et siis keeta seepi.

Asi oli ka selles, et tihti seda tööd ette ei võetud, sest keedu ajal haises väga ja teiseks, suur pada, vähe toorainet ja kui lõpuks seep keedetud, hangunud, jäid lahtilõigatud tükid väga õhukesteks.Seepärast ikka suurem ports korraga.

Patta tekkis peale hangumist kaks kihti -peale kõva, alla pehme sültjas, mida nimetati seebi soobaks. Sellega pesti põrandaid.

Kõvad tükid kuivatati, et pesemisel kauem vastu peaksid. Harilikult kätepesuseebile lisati tõrva, mis parandas ka tööst tekkinud haavu ja marrastusi, andis ka hea lõhna, peenes keeles aroomi. Ei vist kujuta ette – soe saun, männitõrvaseep, väsinud kondid, sõber, kes peseb selja – romantika!

Aga miks ma sellest seebist nii pikalt räägin, ikka sellepärast, et mälestus on seotud ikka seebi keetmise, ettevalmistamisega. Nimelt lisati nii seebi keetmisel kui ka pesupesul ikka kuigi palju leelist, mida saadi lehtpuu tuha kogumisel anumasse ja pandi vesi peale.Ja see, mis tuhast välja ligunes, selgines anumas ja oli läbipaistev vedelik, käega katsudes libe – see oligi leeline. Niisama kui seebikivi, kuid mitmeid kordi lahjem. Seda siis kasutati koduses majapidamises.Tünn või vana pada, sangaaas murdunud, kusagil kõrvalises kohas, kuhu koguti tuhka ja kust võeti vajadusel leelist.

Ta pidi olema väga väärtuslik ja vajaminev, et sellest ka esimene mälestus. Meil oli leelisepada ilmselt kusagil käidavamas kohas, et ma talle lähedale sain. Mida ma tegin selle pajaga, enam ei mäleta, kas lasin ta tühjaks või tassisin sodi täis, ilmselt viimane oli loogilisem. Palju sel lapsel jõudu, aga mõistust küllaga.

Mäletan, kui vanaema hakkas kisama, et jälle see poisimaragratt on teoga hakkama saanud, leelise näe ära solkinud. No siis tuli ema… Kuna ta oli vanaema käsutada (ikkagi minia), kes mulle ihunuhtlust nõudis, ei olnud emal muud teha, kui võttis trepi eest jalgade pühkimiseks metsast toodud kuuseoksa ja andis sellega mulle mööda sääri. Vanaema nautis seda toimingut.

Mäletan, et nutsime mõlemad, mina kui ka ema. Ema võttis mu sülle, viis tuppa, ise lausudes: “Keegi sind ei armasta!“ Tookord ma ei mõistnud neid sõnu, aga hiljem mõistsin tähendust – ma ei olnud õigeaegselt soovitud ilmakodanik. Nüüd on see kõik möödas ja tean täpselt, kui palju keegi kedagi armastas või hoolis. Ilmselt ma ikkagi tukunui ei olnud, sealt ka vanema inimese mõistes pahandus. Aga oma teada – no mis see ära ei ole, üks nõu sodi täis tassida polnud, huvitav tegevus, mille tagajärjed eluaeg meeles.

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google+ photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google+ kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s